<p style=”TEXT-ALIGN: justify; MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>
Hiljutiste jõulude eel kilkas nii mõnigi kodumaine meediakanal rõõmsalt selle üle, et Eesti ettevõte Adam Decolight sai tervelt neljateistkümne firmaga konkureerides õiguse kaunistada meile lähima miljonilinna Peterburi tähtsaim, Palee väljakul seisev jõulukuusk. Selle uudise üle oli põhjust rõõmustada ka Jõgevamaa rahval, sest üks Adam Decolighti Peterburi-projekti võtmeisikuid oli Jõgeva kandist pärit Martin Makarevitš.
Palee väljakule püstitas Eesti firma koonusekujulise kunstkuuse, mis ehiti 30 000 lambikesega ning enam kui 3000 kuulist koostatud kristalle meenutavate ehetega. Kui Adam Decolighti inimesed pidasid seda lahendust venepäraseks, siis Sankt-Peterburgi otsustajatele tundus see just põhjaeuroopalikult kargena. Et neil on soov erineda Moskvast ja muust Venemaast, otsustatigi valida just eestlaste lahendus.
“Jõulukuuse kavandi tegi graafiline disainer Kristiina Karjus, mina tegelesin projektijuhtimise ja koos Adam Decolighti tegevjuhi Ivari Roosilehega ka tootedisainiga. Lühidalt öeldes tuli meil välja mõelda, kuidas luua graafilise disaineri joonistatud ilusa pildi põhjal konkreetsed tooted, st dekoratsioonid, mis on võimalik suurele veoautole pakkida ja Sankt-Peterburgi transportida ning mis seal üles pandult ka tööle hakkavad,” rääkis Martin Makarevitš. “Kui algul arvasime, et vaja on nelja eraldi toodet, siis tegelikult tuli neid teha kuus või koguni kaheksa.”
Dekoratsioonid tegid valmis juba teised Adam Decolighti töötajad ning nende paigaldamisega tegeles Peterburis Adam Decolighti Venemaa partnerfirma. Ka Martin viibis Peterburis, et kuuse ehtimisel silma peal hoida. Neevalinnas on ta mitmel korral käinud ka varem, sest Adam Decolightil on selle linnaga pikemad koostöösuhted.
“Tegelikult kaunistas meie firma äsjaste jõulude eelgi lisaks kuusele ära kaks Peterburi tänavat, ent selle tööga polnud mul mingit pistmist, sest sinna läksid üles nn kataloogikaunistused, mina tegelen keerulisemate eriprojektidega,” ütles Martin ja lisas, et kui tavaliselt on ta enda osalusel tehtu suhtes ülikriitiline, siis seekord jäi ta projekti tulemusega enam-vähem rahule.
“Tõsi, prožektorid oleks tulnud asetada teistesse kohtadesse, aga need said paika kõige lõpus, kui mehed olid juba väsinud ja mina ise ära koju tulnud. Pealegi tekkis sealsetel töömeestel hirm, et planeeritud kohast võidakse prožektorid ära varastada: inimesed suudavad ronida uskumatult kõrgele. Üks mees hakanud kuuse otsagi ronima. Kui meie mehed ta alla tõid, siis ütelnud ta põhjenduseks, et tahtis saada endale sellist fotot, kus ta kuuse otsas on,” jutustas Martin.
Jõulud kestavad
Tema sõnul kirjutasid Palee väljaku kuusest ka Venemaa lehed, aga disainlahendusest mindi sealsetes artiklites mööda. Räägiti pigem sellest, kui palju kuusk maksis või kas kunstkuusk oli ikka õige valik. Disaini üle arutleti pigem netikommentaarides ja sealt võis leida päris kiitvaid hinnanguid. Et Venemaal tähistatakse jõule vana kalendri järgi, siis on pühad seal praegu veel täies hoos ning Martini ja tema kolleegide ühiste pingutuste viljana sündinud kuusk Palee väljakul endiselt püsti. Kes seda oma silmaga kaeda tahab, otsigu üles koduleht www.vpiter.com ja vaadaku sealt veebikaamera pilti Palee (Dvortsovaja) väljakust.
Lisaks Peterburile valmistas Adam Decolight jõulukaunistusi Soome, Rootsi, Taani, Lätti, Leetu ja paljudesse Eesti linnadessegi. Ka Jõgeva jõulukaunistused pärinevad sellest firmast. Nii et aasta teine pool on Martini jaoks ikka tunduvalt töörohkem kui esimene. Ent igavust pole tal karta ka aasta alguses. Nende firmalt tellitakse ju ka valguslahendusi hoonete fassaadidele ja ruumidele jaoks. Peatselt lendab Martin aga Frankfurti, kus toimub valgusdekoratsioonide tootjate traditsiooniline kokkusaamine vastavate matejalide tootjatega. Suurem osa selliste dekoratsioonide komponentidest tellitakse, muuseas, Hiinast ja Martin on korra sealsetes tehasteski käinud.
Peterburi jõulukuuse projekt on ilmselt Martini senistest ettevõtmistest kõige laiemat kõlapinda leidnud. Tema enda silmis on aga enam kaalu tema teatris tehtud töödel: hariduse poolest on ta ju hoopis teatri valguskunstnik.
“Õigem oleks küll öelda, et dekoratiivvalgusprojektid ja teatris tehtud tööd on täiesti erinevad asjad ja neid on raske omavahel võrrelda. Dekoratsioon on lihtsalt dekoratsioon, teatrilavastuse valguskujundus aga osa suuremast tervikust — lavale toodud loost ja selle ümber põimunud režiist,” sõnas Martin.
Tehnikahuvi on tal, piltlikult öeldes, geenides. Tema Kassinurme lapsepõlvekodus leidus rohkesti raadioid, makke, võimendeid ja muud audiotehnikat, kas isale kuuluvat või talle parandada toodut. Martinile meeldis neid asju uurida ja omavahel kokku sobitada. Ja ta oli maru uhke, kui mõnest aparaadist hääle kätte sai. Ta tegi plekk-karbist ja viiesajavatisest pirnist prožektorigi valmis.
“See oli päris ohtlik riist, sest läks väga kuumaks,” meenutas Martin muiates.
Teismelisena tööle
Eelöeldut arvestades pole ime, et kui vaid viieteistaastane ja üheksandas klassis õppiv Martin nägi oma toonases koolis, Jõgeva ühisgümnaasiumis seinal teadet, et Jõgeva kultuurikeskus vajab poole kohaga valgustehnikut, jätkus tal julgust minna ennast pakkuma. Kultuurikeskuse rahvas usaldaski tema kätte vastrajatud valguspargi ning Martin õigustas seda usaldust. Viimased kaks gümnaasiumiaastat möödusid tal Jõgeva gümnaasiumis, kuhu ta kutsuti just sellepärast, et sealsesse aulassegi oli soetatud uus valgus- ja helitehnika.
Kooliteatri Liblikapüüdja tegemistes kaasalöömine andis kogemusi ja tekitas huvi teatritöö vastu. Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli ta kahevahel, kas minna õppima Balti Filmi- ja Meediakooli filmiasjandust või Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse valguskujundust. Kui noormees Viljandis sisseastumiskatsetel ära oli käinud, ei hakanud ta aga BFMi enam minemagi, sest kultuuriakadeemias olid seltskond ja õhustik nii mõnusad.
Ka valguskujundaja eriala, mida Martin õppima läks, sobis talle igati. Vahepeal püüdis ta küll mõningaid tüütuna tunduvaid ühe- või kahe-punkti-aineid eirata, ent viimasel semestril tegi ära umbes kolme semestri töö ja lõpetas kooli nominaalajaga.
“Kui õppejõud poleks tahtnud, et ma lõpetan, siis poleks ma vähemasti tol aastal diplomini jõudnud, aga ju nad siis tahtsid,” ütles Martin muiates. Ning nüüd on ta kogenud, et mõnigi neist kahe-punkti-ainetest, nagu joonestamine või majanduse alused, on talle praeguses töös suureks kasuks tulnud.
Juba esimesel kursusel sattus Martin praktikale Tallinna Linnateatrisse, kus tal õnnestus olla legendaarse külalislavastaja Adolf Šapiro lavastusele “Nii see on, kui teile nii näib” valguskujunduse loonud Gleb Filštinski assistent. Ilmselt jäi ta tookord kellelegi, kas teenekale teatrikunstnikule Aime Undile või kellelegi teisele positiivses mõttes silma, nii et juba teisel semestril sai ta teha iseseisvalt valguskujunduse Jaanus Rohumaa lavastusele “Kivid sinu taskutes”. See 2007. aasta märtsis Tallinna Linnateatris esietendunud tükk jõuab viimase etenduseni alles tänavu 29. jaanuaril. Oma parimaks teatritööks peab Martin aga teisele Jaanus Rohumaa lavastusele, 2008. aastal Linnateatri Hobuveskis välja toodud “Murdlainetusele” tehtud valguskujundust.
“Seal tuli valguse abil edasi anda mitmesuguseid asju, nagu meeleolude ja kellaaegade vaheldumine, teleka vaatamine jne. Lühidalt öeldes: ülesannete pakett, mis täita tuli, oli valguskujundaja jaoks väga “mahlakas” ja minul oli juba veidi kogemusi ja julgust riskida,” ütles Martin ja lisas, et “Murdlainetuse” lavasaatus ei kujunenud kahjuks nii pikaks ja õnnelikuks kui “Kividel sinu taskutes”.
Pole teatrit unustanud
Juba kooli ajal Viljandi Ugala teatri valgusmeistrina tööle asunud, lahkus ta sellelt kohalt siiski aasta pärast kooli lõpetamist. Osalt sellepärast, et tahtis Tallinna elama asuda, osalt sellepärast, et valgusmeister teeb hoopis teistsugust tööd kui valguskujundaja. Valguskujundaja osaleb lavastusprotsessis: tutvub tekstiga ning lava- ja kostüümikujundusprojektiga, käib pisteliselt proovides, et mõista, missugused emotsioonide vaheldumised tal n-ö tehnikakeelde tõlkida tuleb.
Valguskujundaja püstitab endale saadud info põhjal ülesanded või püstitab need talle lavastaja. Kui kriitiline mass ülesandeid täidetud saab, hakkab valguskujundaja valgusrežiid üles ehitama. Ning paar nädalat enne esietendust toimub valgusproov, kus näitlejate tekstiandmisse tehakse väikseid pause ning nende kestel on valguskujundaja suust kosta umbes selliseid kõrvalseisjaile hämaraks jääva tähendusega lauseid, nagu “42 kuni 58 kaheksakümnele protsendile” jne. Kui valgus paigas, salvestatakse selle tehnilised näitajad valguspulti. Lõpuks koostab valguskujundaja umbes viieleheküljelise dokumendi. Selle ja tekstiraamatu abil annab valgusmeister igal etendusel valgusele just sellised väärtused, mille valguskujundaja kavandanud on. Viimane võib aga esietendusele minna juba, ülikond seljas, ja lihtsalt viisakas olla.
Nagu öeldud, leidis Martin, et valgusmeistri amet pole päriselt tema ala. Mitte et ta seda ametit alavääristaks, aga pigemini arvas ta, et ta pole selles piisavalt hea. Ning pealegi oli ta teatritöö kõrvalt hakanud juba üsna usinasti dekoratiivvalgusprojekte tegema ning nendega teenitu ületas juba teatri palka. Dekoratiivvalgusprojekte tegi ta algusest peale Adam Decolightile ehk Adam BD ASile (see on firma ametlik nimi), ainult et esialgu allhanke korras. Kui ta Tallinna kolis, kutsuti ta firmasse püsitööle. Teatritööd on Martin siiski pisteliselt edasi teinud.
“Mul on ülemustega kokkulepe, et võin vajaduse korral üsna lühikese etteteatamisega paar nädalat vabaks võtta — juhul, kui tööde seis seda muidugi võimaldab,” ütles Martin. “Tihti mulle teatritööd küll ei pakuta, aga kui pakutakse ja mul aega on, teen seda hea meelega.”
Viimase aja teatritöödest on talle endale südamelähedased Ugala kolme aasta tagune jõululavastus “Isa talveuni” (lavastaja Taago Tubin) ja Eesti Draamateatri lastelavastus “Vana roosa maja” (lavastaja Ingomar Vihmar). Mõlema lavastuse väljatoomisel valitsenud loomeõhkkond oli nauditav. Tunnustust on Martinile aga kõige rohkem toonud töö Von Krahli teatri lavastuse “Õhtute kollane tolm” juures: kui möödunud aasta märtsis jagati eesti teatri aastaauhindu, oli Martin arvatud koos selle lavastuse kunstniku Nele Soovälja ja valguskujundaja Oliver Kulpsooga kunstnikupreemia nominentide hulka. Preemia läks küll tookord teistele, aga saavutus oli see ometigi. Huvitav kogemus ka.
“”Õhtute kollases tolmus” tegin ma tegelikult just valgusmeistri tööd, ent see oli kõige omapärasem valgusmeistri roll, mida ma kunagi kogenud olen. See oli nagu lavastaja ja näitleja Jim Ashilevi ning minu kahemehetükk: mul tuli lavanurgas kardina taga seistes reageerida valgusega peaaegu igale Jimi liigutusele ja nii üksteisele tempot dikteerides me selle tüki maha mängisimegi,” meenutas Martin.
Tema jaoks on üheks oluliseks märksõnaks “lugu”. Huvitavaid ja puudutavaid lugusid käib ta koos elukaaslase Mairiga otsimas teatris ja kinos, ent mõnikord hakkab lugu end kerima ka sõpradega suheldes. Martini ammusteks hobideks on ka jalgrattasõit ja motomatkamine, aga koos Mairiga nelja-aastast Tormit kasvatades ei jää nende jaoks enam väga palju aega. See-eest on Martin mõned korrad kätt proovinud koolitajana ning püüdnud noorematele edasi anda oma valguskujunduse alaseid teadmisi.
Küsimusele, kas ta on oma praeguse seisundiga rahul või kavatseb kuhugi edasi liikuda, vastas Martin, et mingid sihid tal on, aga neist ta parema meelega ei räägi.
“Aga teeme viie aasta pärast uue loo. Arvan, et mul on siis jälle, millest rääkida,” ütles Martin naljatamisi.
Mihkel Kübar, Jõgeva linnavolikogu liige ja Martini sõber:
Martin on aktiivne, avatud ja sõbralik tegudeinimene. Temaga on huvitav, hariv ja innustav vestelda nii valguskunstist, poliitikast, süvafilosoofiast kui ka tehnikast. Temaga suhtlemine värskendab alati ja annab energiat. Ta on sisemise põlemisega inimene. Ta on lihtsalt äge!
Martin Makarevitši elukäik
Sündinud 30. aprillil 1987 Jõgeval
Lõpetanud 2006 Jõgeva gümnaasiumi ja 2010 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia valguskujundaja erialal
2002-2006 Jõgeva kultuurikeskuse majandusjuht-valgustehnik
2009-2011 Ugala teatri valgusmeister
Alates 2010 ASi Adam BD valguslahenduste projektijuht
Teinud valguskujunduse lavastustele “Kivid sinu taskutes”, “Murdlainetus” (mõlemad Tallinna Linnateater), “Kogutud teosed” (Vanemuine), “Maarja kuulutamine” (Theatrum), “Isa talveuni” (Ugala), “Vana roosa maja” (Eesti Draamateater), “Õhtute kollane tolm” (Von Krahli teater) jne
On olnud mitmel aastal Betti Alverile pühendatud luulepäevade Tähetund tehnilise meeskonna juht ja rahvusvahelise motomatkajate kokkutuleku Jõgevatreff korraldustoimkonna liige
2009 pälvis Betti Alveri fondi stipendiumi
i
RIINA MÄGI
