Jõulukuu 14. päeval tähistas Jõgevamaa metsaselts Betti Alveri muuseumis oma 25. sünnipäeva. Seltsi kestlikkuse taga on rõõmsa meelega tehtud töö ning seltsi eestvedaja Kaupo Ilmet. Metsamehed on ühtehoidvad, arusaamatuste tekkimise korral saavutatakse alati üksmeel.
Jõgevamaa metsaselts on veerand sajandit rikastanud Jõgevamaa koduloolist pärandit ja selle eest hoolitsenud. 25. sünnipäeva meenutustepärastlõuna algas ülevaatliku filmiga seltsi elust, ettevõtmistest ja seiklustes siin ja kaugemal maailmas. Seltsi liikmed kutsuvad üksteist hellitavalt seltsimeesteks. See on tore komme ja ei lasta end häirida sellest, et nõukogude režiim on selle sõna tähendust muutnud.
Filmi vaatamise ning jutlemise vahele mahtus mõnus muusikaline vahepala. Eha Niglas akordionil ja Artur Aunap kontrabassil mängisid tuttavaid viise. “Jahimehe laul” ja “Mets mühiseb” kutsusid kõiki lustiga kaasa laulma.
Pärast kontserti jätkati meenutustega ja tulevikuplaanidega. Hea sõnaga peeti meeles neid, kes polnud koosviibimisele jõudnud, ning meenutati neidki, kes toimuvat pilvepiirilt jälgisid.
Kes on pärijad?
Terve 2013. aasta oli meil pühendatud kultuuripärandile. Sõna saanud Eesti Kultuuriseltside Liidu esimees Valter Haamer tõdes, et tegelikult on iga aasta, iga kuu, iga nädal, iga päev ja iga puu kultuuripärand. Kui inimene iga päev midagi teeb, on sellel tagajärg, mis jääbki meie kultuuripärandisse. Tema hinnangul pole võimalik ühe aastaga midagi ära teha, see on sajanditepikkune protsess.
Eestlased on hästi kultuuripärandit hoidnud ja kogunud. Selle tõestuseks on kirjandus ja muuseumid oma varamuga. Kuid kellele me pärandi edasi anname? Need peaksid olema noored inimesed. Kui noored selle vastu võtavad ja ise midagi lisavad, kasvab pärand ning säilib üha rikkalikumalt järgmistele põlvedele.
Valter Haamer tõdes, et tänapäeval on noorte, keskealiste ja vanemate vahel tekkinud teatud lõhe. Teineteisega ei taheta palju koos teha. On kaks äärmust: vanemad on maha jäänud ja noored on liiga ette tõtanud. Metsaseltsis ei ole olukord nii lootusetu. Mets ühendab nii noori kui vanu.
Metsameestel on eelis, kuidas nad noortele lähenevad. Metsad pole ainult pensionäride istutatud. Oma puuistiku on mulda pistnud märkimisväärne hulk noori. Kuidas minna edasi metsa istutamisest? Kuidas neid noori vanema põlvkonnaga siduda? Sellele peavad metsamehed järgnevatel aastatel mõtlema. Kultuuriseltside esimees pakkus ühe võimalusena välja ühise musitseerimise. Kuulati lastelaulu “Karupere koogipäev”. Laulud võiks selgeks õppida, et kaasa laulda saaks. Seda mõtteviisi saavad juurutada väiksed töökad seltsid, nagu seda on Jõgevamaa metsaselts.
Valter Haamer selgitas, et enestele elavad seltsid on tublid, aga mida suurem on panus ümbritsevasse, seda kopsakama pärandi talletame kultuuri varaaita. Näiteks on Jõgevamaa metsaselts taastanud Kassinurme linnamäe mitte ainult enda jaoks, vaid kõigile, kellele kodukandi kultuur oluline.
Õlleraha kivi all
Maavanem Viktor Svjatõševi sõnul kannavad metsaseltsi liikmed oma hinges armastust metsa vastu. Seda on kandnud eelnevad põlved nüüdsetele ja järgmistele. “Olen linnapoiss, ehitusalase haridusega, aga minu äi oli põline metsavaht. Lisaks igasuvisele heinateole, tuli hektarite kaupa metsa istutada,” rääkis maavanem. Ta kinnitas oma sõnavõtus, et metsaselts on olnud tegev, kooshoidev ja edasivaatav. Metsaselt on hoidnud Kassinurme koduloolist paika elujõulisena ja seda järjepidevalt arendanud.
Viktor Svjatõšev meenutas ajast, kui ta veel linnapea oli, humoorikat vahejuhtumit. “Mina linnapeana ja Aivar Kokk maavanemana panime suure kivi alla ohverduseks sümboolsed rahatähed. Maavanem oli ilmselt kombestikuga kursis ning oli varunud väiksemaid rahatähti. Aga mul ei olnud peale 100- kroonise midagi kivi alla pista. Mõni aeg hiljem tuli minu juurde üks külamees ja ütles, et linnapea, ära pahanda. Nimelt oli külameestel õllerahast pisut puudu jäänud ning nad olid seda kivi alt laenanud. Tagasi pandi vaid “viiekas”, aga sümboolne panus oli siiski olemas.”
Eesti kultuur maailma
Metsaseltsi algusaastatel maavanemaks olnud Priit Saksing rääkis Kaupo Ilmetist. Kõige eredamalt oli toonasel maavanemal meeles Eestis viibinud suursaadikute visiit Jõgevamaale. Delegatsiooni eesotsas oli Rootsi suursaadik. Kõik suursaadikud külastasid Jõgevamaad ning pidasid seda väga heaks maakonnaks.
“Võtsime nad Kaupoga vastu ja viisime Kassinurme linnamäele. Tol päeval ladistas kõvasti vihma. Kuid vihm ei takistanud ekskursiooni. Eestlane on alati usklik, metsamehed on aga Taara-usku, vähemalt mina olen,” kinnitas Priit Saksing. “Kaupo kutsus nad kivi juurde ja luges sõnad peale. Vihma sadas. Norra suursaadik, kes oli naisterahvas, vaatas ja ei jõudnud ära imestada – vihma sajab, seltsilised koos saadikutega joovad talupiima, maitsevad mett ja söövad Peipsi kala. Midagi sellist ei olnud keegi varem näinud. Praeguseni tuletatakse seda ühist pärandkultuuri ja ürgse hiie retke meelde,” meenutas Saksing, kelle sõnul saadavad tollased suursaadikud veel praegugi sõnumeid ja paluvad Kaupot tervitada.
Kaupo Ilmet lisas, et kaks saadikut tookord Kassinurme ei tulnud. Hispaania esindaja jäi tulemata seetõttu, et neil on katoliiklik maa ja teisi jumalaid ei tunnistata. Vihmasest hiiemaagiast jäid ilma ka sakslased. Kaupo Ilmet meenutas, et Jaapani suursaadik oli üllatunud ja imestas, milline rahvas me oleme, et usume maasse. “Ütlesin toona, et viin teid pühamusse, mis on üle 7000 aasta vana,” muheles ta. Seepeale olevat välisministeeriumi protokollija küsinud, ega ta liiga palju päikest pole saanud.
i
MARGE TASUR
