22. detsembril süütasid maavanem Viktor Svjatõšev ja pastor Margus Kask Jõgeva jõulukuusel neljanda advendiküünla. Nädal varem jõulurahu väljakuulutamist saatnud lumesadu oli asendunud oktoobrikuud meenutava külma uduvihmaga ning lumetuks jäi kahjuks ka kogu jõuluaeg.
Maavanem Viktor Svjatõšev rõhutas oma sõnavõtus, et jõulukuu on imede ja üllatuste aeg, samuti ka usu, armastuse, lootuse ning andestuse aeg. “Minu esimeses klassis õppiv lapselaps avastas mõne päeva eest sussist värvipliiatsid,” rääkis maavanem. “Ta oli imestunud ja üllatunud, et kuidas päkapikk küll täpselt teadis, mida tal just praegu vaja on. Eks see jõulukuu ongi selline imede ja üllatuste kuu, vahetult enne jõule sünnib ikka üllatusi ja täituvad ka unistused. Jõulude ajal püüame me teha oma kaasteelistele rõõmu ja rohkem naeratada, me märkame palju rohkem enda kõrval olevaid inimesi.”
Jõgeva baptistikoguduse pastor Margus Kask ütles kokkutulnutele, et aasta kõige pimedamast ajast ülesaamiseks süütame me küünlaid ja lampe nii kodudes kui ka avalikus ruumis. “Samas ma arvan, et võib-olla kõige rohkem me vajame hoopis vaimuvalgust,” sõnas pastor. “Jõuludega me tähistame Jeesus Kristuse sündimist ning selles loos on hästi palju valgust ja lootust. Suuremaks saades rääkis Jeesus küll valgusest, rahust, armastusest, siirusest ja pühadusest, aga ometi teda tema eluajal ei mõistetud ning tundub, et ka kogu need järgnevad 2000 aastat ei ole teda täielikult mõistetud.
Jõuluaeg, mis on meie kalendris aasta lõpus, on nagu iga-aastane kindel märk sellest, et on rahu ja armastus, rõõm ja valgus on võimalikud. Ma arvan, et jõulude kõige suurem mõte ja tähendus ongi selles, et nad kuulutavad rahu, vabadust ja armastust.”
Advendiküünla süütamise järel said linnakodanikud kultuurikeskuses nautida Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi segakoori jõulukontserti ning maavanema pakutud rosinasuppi. Lapsed kasutasid aga usinalt võimalust koos jõuluvanaga ümber kultuurikeskuse sõita. Algselt planeeritud saan tuli küll sooja ilma tõttu kaarikuga asendada, kuid laste rõõmu see ei vähendanud. Kilkamist jätkus veel kauaks ning järjekord ei tahtnud lõppeda.
“Hobukaariku sõit oli mõeldud lastele rõõmu tegemiseks enne jõule,” ütles Viktor Svjatõšev. “Hobune on olnud küll meie esivanemate kaaslane aastasadu, aga tänapäeval ei ole kindlasti nii mõnigi laps saanud varem kaarikuga sõita ja võib-olla ei ole mõni linnalaps saanud hobustki oma käega katsuda.”
i
