Väljaspool Eesti suuremaid tõmbekeskusi ei ole tarvis ilmselt pikalt mõelda, et nimetada mõni asula või isegi linn, mis ühe või teise peamiseks tööandjaks olnud ettevõtte lahkumise tõttu oma hiilguse ja seejärel tööealise elanikkonna on kaotanud. Kas sellise olukorra kordumise risk on täna pigem suur või väike?
Edu võti on hajutatud majandus
Eesti majandus on küllaltki hajutatud, praktiliselt igas mõttes. Me ei saa tuua välja ühtegi majandusharu, mis teiste ees pikalt juhiks. Kui jätta välja kohalikud eripärad, siis laiemalt vaadates pakub ka meie suurim tööandja töötlev tööstus leiba vaid ligi 17 protsendile töötajatest. Pärast kriisi majanduse veduriks olnud kaupade ekspordis ei ulatu suuremad kaubagrupid aga rohkem kui veerandini koguekspordist. Sihtriikide hulgas on Rootsi ja Soome osakaal 1/3 ning müük Venemaale, Lätti ja Leetu annab kokku veerandi ekspordist. Seega on hajutatud nii meie eksporditavad kaubad kui kohad, kuhu neid veame.
Tundub, et senised valikud pakuvad meie ettevõtetele tööd ka lähiajal. Teame, et Soome ettevõtted on täna restruktureerimise laines, mis loob omakorda võimalusi Eesti tootjatele. Tööstusettevõtetele võib positiivseid üllatusi pakkuda Rootsi, kus leidub kasvuvõimalusi nii allhanketegijatele kui lõpptarbijale suunatud toodetele.
Rohkem tooteid, parem tootlus
Eesti tervikuna on majandust hajutades suutnud hästi hajutada ka riske. Lihtsustatult öeldes – peame olema tänulikud, et Eestisse ei ehitatud suurt BMW-tehast, mis pannuks endast sõltuma paljud väikesed allhanketegijad. Raskustesse sattudes tõmbaks niisugune tehas kaasa suure osa endaga seotud väikesi ettevõtteid.
Sellele vaatamata on mitmed mõtlejad soovitanud välja valida eelisarendatavad sektorid ning keskendada nii teadus- ja arendustöö kui tootmine nendesse. See toob paraku kaasa riski – isegi kui näeme mõnes majandusharus probleemi tekkimas, pole meil piisavalt aega (ning väikese majandusena ka võimalusi), et teha kiireid muutusi ja end kaitsta. Füüsik Luciano Pietronero hiljutised tööd on näidanud pigem vastupidist seost, mida tasub jälgida Eestilgi – mida rohkem erinevaid tooteid, seda kõrgem heaolu. Meie kohaliku majanduspoliitika ülesandeks võiks pigem olla ettevõtluse mitmekesisuse tagamine, et hajutada kontsentratsiooniriske.
Tööd erinevate oskustega inimestele
1980. aastatel sai läänemaailmas valdavaks tootmise väljaviimine arengumaadesse, kus see oli odavam, näiteks Aasiasse. Töökohtadele järgnesid paraku aga sageli oskusteabega inimesed. Eesti on siinkohal seni võitjate poolel: kui alguses tõid välisettevõtted siia tootmise, sest meie palgad on väiksemad, siis nüüd on järgnemas ka tootearendus. Ettevõtjale on tähtis, et kohalik tööjõuturg suudaks pakkuda vajalike oskustega inimesi – nii kirurge kui lihtsama töö tegijaid. Eesti ei vaja ainult kõrgetasemelist tööjõudu, vaja on erinevate oskustega inimesi. Kui otsustamegi valida eelisarendatavaid valdkondi, ei tohiks lasta tekkida olukorral, kus madalama kvalifikatsiooniga inimesed ei leia kodu lähedal väärilist rakendust ja väljaränne hoogustub seetõttu veelgi. Ka see on risk, mille maandamisega peame tegelema.
Lühidalt kokku võttes on Eesti ettevõtja eelised ikka needsamad: orienteerumine väikestele kogustele, kvaliteetne toodang ning mõnevõrra madalamad kulud. Meie ettevõtjad on keerulistes oludes seni edukalt toime tulnud, leides uusi turge oma toodetele ja muutes vajadusel kiirelt ja paindlikult ka ma tooteid. Usun, et paindlikkus ja hajutatus on Eesti majanduse edukuse aluseks ka edaspidi. Kui me neid eeliseid hoiame, väheneb aja jooksul aina ka risk, et mõni Eesti väikelinn sõltub ühest suurest tööandjast.
i
ROBERT KITT, Swedbanki ettevõtete panganduse juht
