Valimissüsteem vajab muutmist

Eesti valimissüsteem ja poliitiline kultuuritus avab kriuksumata uksed (esindusorganitesse) ka sulleritele. Valitute isikliku kukru täitmise lembus on pigem tava kui erand. Tundub, et oleme sellega leppinud. Korruptsioon ja mõjuvõimuga kauplemine ei pane isegi silma pilkuma.

Esindusorganitesse kandideeritakse (enamasti) valimisnimekirjades, otsuste langetamine käib (sageli) ainuisikuliselt. Lähenemine võib juriidiliselt isegi JOKK (pole selles kindel) olla, kuid eetilisest ja moraalsest aspektist vaadates on tegemist katastroofiga. Ainuisikuliselt võiksid volikogudes (ja ka riigikogus) otsustusnuppudele vajutada vaid need, keda isikumandaadiga on õnnistatud (isegi see pole õige, kuna häälekogus sõltub järjestusest), ülejäänutel tuleks valimisnimekirjas kandideerinute enamuse tahtega arvestada. Muutus lähenemises lisaks ühiskonnakorraldusse demokraatiat. Valija pole tuvastatav, tema tahte järgimisele viitamine on demagoogia, mille taha annab isiklikku kasuahnust peita.

Eesti valimissüsteemi lombakus ja ühiskonnas vohav poliitiline kultuuritus on tekitanud olukorra, kus omavalitsustes aetakse omi (isiklikke) asju, salatsetakse ja hämatakse. Valimiseelsel perioodil jagatakse katteta lubadusi, valimistejärgsel perioodil panustatakse vallaelanike raha (ametite, positsioonide) jagamisele ja suurema tüki krahmamisele.

Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon näite koduvallast. Kohila valla SDE valimisnimekirjas kandideeris viimastel valimistel paarkümmend inimest. Oli parteituid ja parteilasi. Valituks osutusid õiged ja hästi positsioneeritud (paigutus nimekirjas, valimisleht) kandidaadid, kes paraku ei kogunud isegi kahe peale kokku isikumandaadi jagu hääli. Volikogusse pääseti valimisnimekirjas kandideerinute poolt kogutud häältega. Suurima häälesaagi kogus IRL valimisnimekiri. Koalitsiooni moodustamise tarvidus puudus, kuid see moodustati. Arvatavasti seetõttu, et siis annab valitsemisel otsuste laiapõhjalisusele viidata ja vastutust hajutada.

Koalitsioonilõksu meeliti kaks SDE ja üks KE valimisnimekirjas kandideerinu. Seda tehti vaatamata sellele, et valimistel vastanduti. Partnerid lubasid mitte leppida IRL diktaatliku asjaajamisega. Koalitsioonileping allkirjastati selliselt, et need, kelle kogutud häältega volikogusse pääseti, ei teadnudki seda. Tehingus domineerisid isiklikud huvid. Nii täitus SDE valimisnimekirja esinumbri (ja 36 häält kogunu) pikaajaline unistus – külarahvamaja keskharidusega töötajast tegid valimised vallalehe toimetaja. Koalitsioonilepinguta (valimisnimekirjas olijate tahte järgi tegutsemise korral) poleks mainitud volikoguliikme unistus täitunud, kuna tavainimestele kehtivad ametite jagamisel teistsugused reeglid. Nõutakse kõrgharidust, tulemuslikkust, keele- ja esinemisoskust ja palju muud.

Eesti valimissüsteem ja esindamise reeglistik vajaks hädasti muutmist. Kõiki kandideerijaid, olenemata sellest, mis numbri all kandideeritakse; kas kandideeritakse üksinda või grupiviisiliselt, tuleb hakata võrdselt kohtlema, kord tuleks majja lüüa ka esindamise põhimõtetes. Kui me seda ei tee, siis lämbume kõik varem või hiljem korruptsiooniraskuse all. Esindama tuleks hakata teisi, mitte ennast ega valikulisi kamraade.

i

EUGEN VEGES

blog comments powered by Disqus