Mis piilumisretkedest aastatega meelde on jäänud

Kuulsin üht harrastuskunstnikku hiljaaegu rääkimas, et on õppinud maalides silmas pidama, et asjad, mis kaugemal, on hägusemalt näha. Ta täheldas sealjuures, et nii on see mitte ainult pildil, vaid ka ajateljel.

Tõsijutt, tean omast käest, et mõni mälestus kipub aja jooksul tuhmuma ja üht-teist võib päriselt ununeda. Aga samas olen enda juures tähele pannud sedagi, et üksikud ammused seigad püsivad nii eredaina meeles, nagu oleksid need alles äsja juhtunud, see aga, mis sündis nädala eest või lausa eile… no teinekord mitte ei löö ette!

Just seepärast, et need eredamad hetked, mida praegu veel mäletan, päriselt kaduma ei läheks, võtsingi nüüd, kallite jõulupühade eel aega pisut mälestusi heietada. 

Vorstikambri võti kadunud!

Muidugi ei ole see sussi sisse maiuse sokutamine vähemalt siin Eestimaal nii vana komme, kui vana olen mina, aga inimeste, eriti pisemate tegemisi olen piilumas käinud küll nii kaua, kui ennast mäletan. Sest ka saja aasta eest manitseti lapsi head olema, muidu toob jõuluvana uue pildiraamatu või viltide asemel hoopis vitsakimbu. See jälgija, kes nii heateod kui jonnihood meelde pidi jätma, olin (ja olen jätkuvalt) muidugi mina, ja nii hakkas mulle kõigi perede elust, kus piilumas käisin, üht-teist muudki silma-kõrva.

Noorepõlve uitamiste ajast on meeles, kuidas nelja-viiesed tüdrukutirtsud, kes ühel kenal talvepäeval kambrisse omaette olid jäetud, kuni suured inimesed loomi talitasid, pisut suurema eestvõttel ringmängu tegid, lauldes, et “…jonkadi-jonkadi, jõulud tulevad, vorstikambri võti kadunud…” See ongi kõige vanem pühadeootuse laul, mida tean. Märkamata ei jäänud ka sellesama pere papa koerustükk, kui ta ühe järeltulija üleaedsete juurde vorstipainepakku laenama saatis.

Aga lapsel läks see käik võrdlemisi hästi, sest ehk küll naabriema suutäie naerda sai, rääkis ta küsijale ära, et see on vigurijutt, ja käskis papale öelda, et näe, polnud neil praegu seda tööriista anda, olid juba teistele laenanud. 

Üks väga kallis mälestusese

Üks väga ammune jõululaupäeva õhtu on kah paremini meelde jäänud. Perenaine, tol ajal veel kärme kõnniga ja punapõskne, hakkas oma tütretirtsudega kuuske ehtima. Enamasti seoti okste külge sibulõunad, oli ka mõni pikk värvilise paberiga kompvek. Kõige kõrgema ja nähtavama oksa külge riputati aga hõbekuul, mille külgedelt küünlatuled kenasti vastu peegeldusid. Mamma jutustas seejuures lastele, kuidas papa selle harulduse kord kaugelt Poolamaalt kaasa tõi, kui suurest sõjast koju pääses. Jah, tean, et see oli mamma kallis mälestus veel aastakümneid hiljem, kui papa ammu kalmuaeda kantud ja lapselapsed majas särasilmi kuusepuud imetlesid…

Ja igasugu kinke olen oma pika elu jooksul näinud. Maakohas käis lastel ju haruharva päris-jõuluvana, see võis juhtuda vaid siis, kui mõni linnasugulane pühiks külla tuli ja peenikesele perele põnevust pakkuda viitsis. Kingikott tekkis ikka enamasti kojaukse taha või kuuse alla. Kui veel noor päkapikk olin, polnud lastele tõesti oluline, kas kompsukeses, mis tavaliselt poekaubaga saadud lihtsasse paberisse keeratud ja villase lõngaga seotud, olid  vaid vanaema kootud sokid-kindad või oli lisaks ka mõni imeilus jõulukompvek või koguni pildiraamat. Silmad särasid ühtviisi siiralt, sest oldi ju vähesega harjunud. Kui jõukamad ajad tulid, kohtas kuuse all ka kiikhobuseid ja poest ostetud nukke! 

Pagenduses kodumaal ja kaugemal

Muidugi pole kõik jõulud rõõmupühad olnud. On sekka sattunud haigusi ja minekuid… Aga ikka on püütud seda kallist püha pisinatukenegi tähistada, sest inimene vajab ju igal pool ja igal ajal hingele tuge.

Läksid aastad ja tulid uued mured. Nende täiest kibedusest jäid puutumata vaid kõige pisemad südamed, kes ei teadnud sõjast, noorte meeste metsapagemisest ega küüditamishirmust, mis aastaid päevast päeva rõhus. Ja varsti jõudis aeg, kus olingi enne johannesepäeva ehk 27. detsembrit lausa persona non grata. Jah, arvasite ära, pean silmas jõulude “ära näärimist”.  Neid aasta hardamaid pühi polnud enam olemas, ühtki kuusepuud ei tohtinud sel ajal olla üheski kodus, koolimajadest, rahvamajadest või linnade-alevike platsidest rääkimata. Uus võim valvas kiivalt, et ühtki avalikku pidu enne ei korraldataks, kui teine jõulupüha möödas. Nääripeod olid lubatud, aga mida lähemal aasta viimasele päevale need peeti, seda kiiduväärsem. Koolilapsed olid oma klassiõhtutega ikka lausa hädas: see oodatud ja hubane omaette pidu tuli ju enne tunnistuste saamist ära pidada, aga palju siis on päevi jõulude ja aasta viimase päeva vahel! 

Kolisin vahepeal korraks ka üle lahe

Polnud tol ajal soovitav ka päkapikk, sest ta tahtis ju tegutseda kogu detsembrikuu, jõulude aegu muidugi ka — minge ikka! Aga näärivanaga käis enamasti kaasas  snegurotška ehk lumehelbeke, mina võisin seal ju olla, aga…

Ega tegelikult paljudes kodudes vanu kombeid jäetud: jõululaupäevaks toodi metsast kuusk, sest osta neid nii vara kusagilt polnud. Õhtul pandi küünlad põlema ja lauldi vanu armsaid kirikulaule. Ei puudunud ka piparkoogilõhn ja vorstisärin.

Tegin neid salajõule nii-öelda põranda all ikka päris pikalt kaasa, aga kui asi juba niikaugele läks, et küünlaidki vaid aasta viimastel päevadel poodides müüa lubati ja linnainimeste eest toomapäevast johannesepäevani viimanegi lihatükk ja vorstijupp ära peideti, viskas mul päriselt üle. Sokutasin end Georg Otsa nimega laevale ja põrutasin põhjanaabrite manu.

Seal oli muidugi lõbu laialt ja tööd jätkus ka, aga kuidagi kurb oli… Ikka mõtlesin, mis on saanud aastatega neist, kes minust põlvepikkustena lahe taha jäid…

Ja kui kolleegid uudist teadsid rääkida, et Eestis uued tuuled puhuvad ja sellega seoses jõuludki jälle rehabiliteeritud, seilasin kohe esimese kiire laevukesega kodumaale tagasi. 

Uus riigikord, kehvakesed olud

Jah… Soomega oli siin Maarjamaal toimuvat esialgu küll raske võrrelda. Mõnda aega olid poed veel üsna lagedad, aga kui see kaubaküllus ja värvikirevus tasapisi jõudis, oli lastest ikka veel kahju, sest neid kauaoodatud Eesti kroone oli ju kodudes nii napilt, need kulusid hädapärasemale. Kas osta jõuludeks uudsena ahvatlev Fazeri šokolaaditahvel või pool kilo korralikku vorsti, lahkas tagasihoidliku rahakotiga rahva probleemi üks ajakirjanikki, enam küll ei mäleta, kes ja kus.

Aga tööd oli mul nüüd palju, sest öine sussitäitmisretk oli ka siin moodi läinud. Iseasi, mida sinna aknalauale tõstetud pisikestesse jalanõudesse panna oli. Ühe lobjakase advendiõhtu piilusin tänavaputkas, mis linnades just sel hallivõitu ülemineku- ja kohanemisajal imekiirelt paljunesid. Sealt ostsid kahvatuvõitu ja veel üsna nirult riides koolijütsid enne kojuminekut ühekaupa mandariine, paari-kolmekaupa värvilisi šokolaadinööpe ja välismaiseid klaaskomme, sest terveks pakikeseks, ka mitte Snickersiks ega Milky Way’ks raha ei jagunud. Ka emad-isad hankisid seda päkapikukaupa äärmiselt säästlikult, kommi- või grammikaupa.

Kord silmasin ühe kehvapoolse linnakorteri aknast sisse piiludes ahastuses emmet, kes palgapäeva eel poode vältides maiustustest nii lage oli, et suhkrutükkigi köögikapist näppu ei jäänud. Hommikuks oli tema põnni king papinaelu täis ja leidlik ema selgitas poisile, et ju päkapikk tegi nalja! Parem ikka kui tühi jalanõu.

Teinekord käisin ma mõnd sussi või kinga täitmas üsna aegsasti ja siis võisin omaette itsitades jälgida, kuidas mõni terasem poiss või piiga voodist välja puges, aknalaua juures ära käis, andami üle vaatas ja selle tagasi pani, et hommikul suurt üllatust teeselda. Rahvateater missugune! Kui peres oligi juba neid, kes pisematele selgitama kippusid, kuidas nende päkatsitega tegelikult on, siis said kavalad lapsevanemad sellisele “rahvavalgustajale” kerge vaevaga päitsed pähe, andes mõista, et kes ei usu, sellele ei tooda ka… 

Isetegemise rõõmud ja vaevad

Akende taga uudishimutsedes nägin muudki, mis jõuluootuseajale värve ja lõhnu lisas. Üks nooreohtu pereema oli hankinud vanaaegse piprakoogiretsepti ja mässas juba mitu nädalat enne pühi tainaga. Oh seda magusat ja kibedat tossu, mis sellest köögist tõusis, kui siirupiks pruunistatav suhkur kõrbema läks! Aga lõpptulemus polnud tegelikult põrmugi paha. Selle köögiakna taga käisin korduvalt kaemas, kuidas ema ja isa veel kesköölgi köögis tainarulli veeretasid ja  glasuuriga mäkerdasid, kui lapsed juba piparkoogitalgutelt magama saadetud. Õnnestunumad kunstitööd laoti kandikutele kuivama ja tõsteti pühadeni silma alt ära, karvasevõitu toodang ootas hommikul laual.

Ühes tudengilinna väikeses kööktoas tuli kord ka tõelise kurbmängu tunnistajaks olla. Seal oli vaevalt paarkümnene piiga päeval poest piparkoogitaina hankinud, rullis ja lõikus seda innukalt, et jõululaupäevaks külla tulevat poiss-sõpra üllatada. Aga oh häda, tüdrukul polnud õrna aimugi, kuidas poetainas ahjus käituda võib.

Kohe lausa kurb oli teda kõverate, kõrgeks kerkinud ja hallivõitu präänikute kohal pisaraid valamas näha, kuid õnneks jätkus tal oidu tol õhtul küpsetamine katki jätta ja järgmisel päeval kogenumatega konsulteerida. Poest toodud tainast tuli siis ju margariini, jahu ja võimalusel ka maitseainete abil tuunida, et koogikesed enam-vähemgi kenakesed saaksid. 

Muutunud ajad, muutunud kombed

Aastake veel, ja poeriiulitel oli juba mardipäevast saati kümmet sorti piparkooke. Tainaski läks järjest asjalikumaks ja oh imet, varsti hakati müüma ka mitut värvi glasuuri — ei mingit kodust alkeemiat, muudkui küpseta, kaunista ja rõõmusta!

Aga viimase kümne ja rohkemagi aasta jooksul on elu siin väikesel ja vanasti ka vaiksel Eestimaal mitme kandi pealt uskumatult palju muutunud. Mida iganes suures ilmas välja ei mõelda, kõigega tahame esimestena kaasa minna ja ettegi jõuda, kaalumata teinekord, kas kõik, mis hiilgab, on ikka kuld…

Aga mida minul, hallhabemel, targutada! Parem tunnen rõõmu selle üle, mis veel vanaviisi ja minu silmalegi armas. Lapsed saavad oma hommikuüllatuse õnneks ikka minu abil, mitte interneti kaudu, jõuluvanale saadetakse veel tavalisi, mitte e-kirju. Tore on seegi, et mina veel akendest sisse piiluda tohin, ilma et mind isikuandmete väärkasutuses või võõrasse ellu sekkumises süüdistataks.

Siiski pean tunnistama, et olen mõnikord nõutu ja hämmeldunud, kui jõuluvanal kotti pakkida aitan. Mida sinna küll tellitud ei ole… Mõni põnn, keda mäletan alles möödunud jõulude ajal vaevu jalgel seisvat, saab juba tahvelarvuti, sest kõiksugu muid lelusid ja legosid on toanurgad ammu täis. Mõnel lapsel lubatakse teha pikk nimekiri kallitest asjadest, mida tal kõik jõuludeks hädasti tarvis oleks. Ja mõned teismeikka jõudnud ei oskagi teinekord  enam midagi soovida, sest kõik elektroonikavidinad on olemas… tegelikult tahaks hoopis prisket taskuraha, et seda süüdimatult kulutada! Aga milleks siis enam jõuluvana või mina, vanamoodne päkapikk?

Kõigis peredes asjad siiski nii ei ole ja mõnel pool kipub vaatepilt hoopis teise äärmusse… aga et minu võimuses aidata pole, kui mõnel isal-emal viinapudel lapsest kallim on, siis rohkem ei kurda, et mitte teie ega oma tuju rikkuda.

Pean siiski tunnistama, et kui jõuluõhtul siin-seal asja uurimas käin, meeldib mulle end kauemaks sisse seada sellistes kodudes, kus küll ehk kingid tagasihoidlikud ja enamasti ise valmistatud ning maiustustevaagengi pole kõige kallima kraamiga täidetud, kuid pererahvas üksteise ja kogu maailma vastu lahke ning nende rõõm hubasest küünlavalgusõhtust siiras.

Ega midagi. Aeg on see heietamine lõpetada ja jälle oma vanu konte liigutada. Minul annab veel tükike aega piiluda, tassida ja jõuluvanal komplekteerimise-pakkimise juures abiks olla.

Varsti on aga imeline ja kaunist muusikat täis jõuluõhtu käes, kirikud, kodud ja kalmistud küünlavalged… Eks ole ju kingitused selle pühalikkuse ja helguse sees hoopis väikese tähtsusega?

i

Vähemalt 100 aastat vana päkapiku mälestused ja heietused pani kirja KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus