Ukraina – ELi idapartnerlus elab edasi

Politoloog Karmo Tüür nentis intervjuus Delfile, et Ukraina protestid sealse valitsuse otsuse peale mitte sõlmida Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepingut on ajaloos unikaalsed.

Mulle ei meenu, et keegi oleks kuskil nii raevukalt Euroopa idee eest võidelnud, kui seda tehakse hetkel Ukraina väljakutel,” on Tüür öelnud.

Seda mõtet võiks isegi laiendada: naljalt ei meenu ajaloos juhust, kus tänavale oleks tuldud välispoliitiliste otsuste tõttu. Pildid ja kaadrid esimese maailmasõja puhkemise juubeldamisest ei pruugi anda täit ettekujutust, kinnitab oma uusimas raamatus The War That Ended Peace. The Road to 1914” (Sõda, mis lõpetas rahu. Tee 1914. aastasse) ajaloolane Margaret MacMillan, sest maal sõda ikka väga ei ihatud. Loomulikult tähistasid inimesed nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõppu tänavatel juubeldamisega, kuid sisepoliitikas midagi ei muutnud.

Faasinihe välispoliitikas toob sisepoliitilise plahvatuse

Ukraina kahetine asend lääne ja ida tsivilisatsiooni vahel on tekitanud olukorra, kus igasugune faasinihe välispoliitikas võib kaasa tuua sisepoliitilise plahvatuse. Ehkki Ukraina ajaloost on eesti ajakirjanduses piisavalt räägitud, on peamiselt piirdutud vaid tõdemusega, et Lääne-Ukraina kuulus enne sõda Poolale ja et Ida-Ukraina ja Krimm on kohad, kus elab rohkem venemeelseid inimesi, sest Ida-Ukraina oli Nõukogude Liidu tähtis tööstuspiirkond ja Krimm kuulus 1954. aastani Venemaale.

Ent see on aabitsatõde. Siit edasi tekivad juba tõsisemad küsimused. Kui olin kunagi Ukrainas rääkimas Eesti kogemusest ja sellest, et tegemist oli juriidiliselt sõjaeelse vabariigi taastamise ja restitutsiooniga, küsiti minult, mida teha Ukrainas. Tõepoolest, heisata Ukrainas lipp ja püstitada loosung, et taastame kõik ja asi korras, lihtsalt ei tööta. Sest Ukraina enne sõda pole territoriaalselt ja rahvastikult seesama, mis tänane Ukraina. Seega ei ole Eesti kogemus üleminekul Nõukogude Liidu vabariigist Euroopa Liidu liikmesriigiks Ukraina puhul lihtsalt sajaprotsendiliselt rakendatav.

Kahe tooli poliitika aeg saab ümber

President Leonid Kutšma aetud kahe tooli poliitika, so laveerimine Venemaa ja lääne vahel üritas Ukrainat teenida. Seda on kritiseeritud, kuid Kutšma poliitika võis olla kantud ka sellest, et Ukrainat polnud lihtsalt võimalik mistahes suunas hõlpsalt keerata. 2004. aastal toimunud oranž revolutsioon, tundus, tegi Ukraina senises poliitikas jõnksu läänesuunalise lõimumise poole, kuid see kadus lõplikult Viktor Janukovõtši saamisega presidendiks 2010. aastal.

Mis juhtub Ukrainas edasi? Seda võib üksnes pealiskaudselt oletada, sest iga päev toob meile dramaatilisi uudiseid Kiievist ja sündmused võivad areneda väga kiiresti.

Ehk tohib siiski pakkuda, et Ukraina kahe tooli poliitika aeg hakkab ümber saama. Rahvusvaheline kontekst on alates

1991. aastast, mil Ukraina kuulutas end iseseisvaks, päris palju muutunud.

i

Laveerimine enam ei toimi

i

Tavatarkus ütleb muidugi, et Venemaa on muutunud tugevamaks ja iseteadlikumaks. Rahvusvahelisel areenil arvestatakse Moskva seisukohtadega kindlasti rohkem kui 1991. aastal. Viimased sündmused Süürias on üksnes selle kinnituseks.

Ent tavatarkus ütleb, et Euroopa Liit ei tee midagi ja on nõrk. Seda eriti võrreldes Venemaaga. Kuid võtkem Euroopa Liit 1991. ja 2013. aastal. 1991. aasta Euroopa Liidus oli 12 liiget, praegu on 28. Liiatigi on edasi läinud ka Euroopa lõimumine – kui 1991. aastal ei olnud kasutusel eurot, eelarveid ei koordineeritud, siis praegu on 17 riigis (kohe lisandub 18.) kasutusel euro ja liikmesriigid koordineerivad oma eelarvet väga suurel hulgal.

Kumbki protsess – Venemaa üleilmse ja piirkondliku mõju suurenemine ja Euroopa Liidu laienemine ja lõimumine ongi viinud olukorrani, kus senine laveerimine enam ei pruugi toimida.

Kui Venemaa soovib tõsiselt arendada Euraasia tolliliitu ja Euroopa Liit idapartnerluse raames sõlmida assotsiatsioonilepinguid, siis mõlemat ei saa. Järelikult ei saa jätkata sama poliitikaga. Muidugi võib alati panustada sellele, et Ukraina ei taha kumbagi – ei tolliliitu ega assotsiatsioonilepingut ELiga. Kuid kas see on ikka reaalne?

Mis saab ELi idapartnerlusest

Ukrainaga seoses on ka küsitud, mis saab üldse Euroopa Liidu idapartnerlusest. Kas idapartnerlusega on nüüd lõpp, kui parafraseerida üht tuntud eesti mängufilmi? Ja edasi parafraseerides: ei, meie üritus elab edasi.

ELi idapartnerluse Vilniuse tippkohtumisel ju alustati Gruusia ja Moldova assotsiatsioonilepingute lõppjärku. Lihtsalt meeldetuletuseks: viis aastat tagasi oli Gruusias sõda ja Moldova maadleb tänase päevani Transdnistria piirkonnaga. Ometi on neile avanemas ELi ühisturg.

ELi laienemine on üleüldse olnud protsess, mis pole kulgenud edasi nagu pulmarongkäik pasunate ja vilede saatel. Ühendkuningriik üritas näiteks 1960. aastail saada toonase Euroopa Majandusühenduse liikmeks kaks korda, kuid Prantsusmaa president Charles de Gaulle pani igal korral brittide avaldusele veto. 1990. aastate algul paistis, et endise Jugoslaavia riigid võiksid ELiga lähitulevikus ühineda, kuid siis algasid Balkani sõjad. Sloveenia liitus ELiga samal aastal, mis Eesti. Horvaatia liitus selle aasta juulist. Teised on veel ootejärjekorras. ELi liige Malta on samuti varem ühinemisavalduse tagasi võtnud.

i

Vilniuse tippkohtumise lõppdeklaratsioon teatab, et Ukrainaga minnakse igal juhul edasi ja idapartnerlus jätkub. Ka Ukraina enda poliitikud ja ametnikud on seda kinnitanud. Samas on Ukrainas endas aset leidvad sündmused sellised, mis ei julge väga lineaarset arengut ennustada.

i

Liiatigi ei maksa unustada teatud ettevaatlikkust lääne poolelt – 2004. aastal alanud revolutsiooni hääbumine on liigagi hästi meeles. Kuid ei maksa arvata, et ELi poliitikad võiksid nii kiiresti muutuda või kokku kukkuda, see kehtib ka idapartnerluse puhul.

i

Erkki Bahovski töötab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunikuna. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.

i

ERKKI BAHOVSKI

blog comments powered by Disqus