Eesti Ajalehtede Liidu ettepanek alustada parlamentaarset debatti Eesti demokraatliku infovälja tuleviku üle on igati aja- ja asjakohane. Viitab ju ka Sirbi toimetamise kriis, mis raputas suuremat osa ühiskonnast, et rahva alateadvuses väreleb ohutunne, mida ei osata küll üheselt seletada, kuid mille pitsitus on väga selgelt tunnetatav.
See on asja üks pool. Teine ja mitte vähem tähtis on, et ajakirjandus on jõudnud teelahkmele ega tea täpselt, millist rada edasiminekuks valida. Meil on mitmeid vastastikku selgeks rääkimata teemasid. Praegu diskussiooni keskmesse tõstetud munitsipaalväljaannete ja maakonnalehtede vastandamine ei olegi ehk peamine, kui rääkida tulevikust, kuid kindlasti mitte ka teisejärguline.
On tõsi, et maakonnalehtedel on raske, aga kellel pole?
Jah, iga järjekordne hinnatõus, mis mõjutab lehtede eelarveid, teeb väljaandjaid järjest murelikumaks. Meile tundub, et riik ei suhtu meisse näiteks Eesti Posti teenuste hindu kujundades eriti ausalt. Ei saa ju olla, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) haldusalas, kuhu kuulub riigiettevõte Eesti Post, pole teada, millises seisus on Tallinnast kaugemale jäävad maakonnad. Kindlasti on MKMis analüüsitud ja prognoositud, millise jälje on perifeeriale jätnud praktiliselt olematu regionaalpoliitika, korraldamatusest kiratsev ettevõtlus ja sellest omakorda tingitud tööjõulise elanikkonna kulgemine riigi põhjapiiril asuva sadama ning lennuvälja suunas. Võiks ju loota, et MKMi analüütikud on sama murelikud nagu meie – riigiasutuste tsentraliseerimine, haiglate koondamine, koolide sulgemine, raha koondumine pealinna jne, jne on viinud maakondadest ja väikelinnadest esimeses järjekorras haritlaskonna ning seejärel ka ülejäänud tegusad inimesed. Nende elu-olu, kes veel jäänud, iseloomustavad kõige paremini keskmise netopalga näitajad, mida pole võimalik kõrvutada Tallinna ja Harjumaa töötasudega.
Paratamatult on see sunnitud kulgemine mõjutanud kõigi Harju piiri taha jäävate omavalitsuste ja ettevõtjate hakkamasaamist. Selgelt vaatab see vastu ka maakonnalehtede majandusnäitajatest: viimase kümne aastaga on aina kiiremini kriitilise piiri poole liigutud. Tellijate ja lehe ostjate hulk väheneb paralleelselt surijate ja väljarändajate hulgaga, reklaamikäibe näitajad on enam-vähem sünkroonis kohaliku rahva maksevõimega. Meile on otse öeldud, et teil seal maal ei ole mõtet midagi reklaamida, sest külas (väikelinnas) ei ole ostujõulist kontingenti.
Eesti on Tallinna poole kreenis ja see kalle teeb riigi vaeseks. Ei vasta tõele, et paberlehtede raskused on esile kutsunud ainult arenev internet. Lehtede puhul on arvnäitajate kiire kukkumise taga ikkagi elanikkonna vähenemine, postipunktide sulgemine, mis on teenusepakkujad kümnete kilomeetrite kaugusele viinud, ja see, et Harju piirist kaugemal ei suuda alles jäänud ettevõtjad palku nii kiiresti tõsta, nagu hinnad ees liiguvad. Napi sissetulekuga inimene peab eurot näpu vahel veeretades tõsiselt kaaluma, mida ta saab endale lubada ja millest loobumine (raamatud, teater, reisimine, ajalehed) vähendab küll elu kvaliteeti, kuid ei too endaga kaasa eksistentsiaalseid probleeme.
Täna-homme ei suleta veel ühtegi maakonnalehte
Jah, on raske, aga sellepärast ei lähe ükski leht veel pankrotti. Küsimus on pigem selles, mille arvelt me näiteks postiteenuste kallinemise katmiseks raha leiame, mida veel kärpida annab ja kuidas need kärped sisu mõjutavad. Enamik toimetusi on jõudnud tänaseks piirini, kus lehe hinda kõrgemale tõsta enam ei saa – igasugune hinnatõus toob endaga kaasa tellijate vähenemise. Sama kehtib reklaamihindade kohta. On ju avalik saladus, et tegelikult müüme reklaamipinda masu algusest peale hinnakirjas pakutust odavamalt.
Täna saame kasvavaid kulusid ja hädapäraseid investeeringuid katta ainult arengu ja töötajate arvelt. Madalalt tasustatud töötajatega, kehva materiaalse baasiga ja selge tulevikuvisioonita ei ole maakonnalehed aga võimelised pikaajaliselt konkureerima omavalitsuste eelarvetest rahastatud ja valdavalt tasuta kõigisse postkastidesse jõudvate munitsipaalväljaannetega.
Raha ei ole siiski peamine
Mulle tundub vahel, et me oleme liialt fetišeerinud meedia kui tööstusharu tähendust, eristamata selles selgelt kommertsi ja demokraatliku ühiskonna teenistuses olevat ajakirjandust. Nõnda oleme kahandanud ajakirjanikkonna kui erilise seisuse autoriteeti. Ajakirjanikuks olemine ei ole privileeg, sellesse seltskonda kuulumine annab küll teatud õigused, kuid lisab ka hulga kohustusi ning vastutust. Kuigi me ei suuna ühiskonnas toimuvat, ainult peegeldame seda, vastutame kokkuvõttes ikkagi ajaloo ees kõigi võimalike tagajärgede eest.
Paraku on igasuguse tööstusharu rõhk asetatud kasumi teenimisele. Ajakirjanduses saab kasumit suurendada teatavasti suurema hulga reklaamidega, aga samuti kolletumisega, mis kasvatab küll lugejaskonda, kuid vähendab samal ajal ka ajakirjanike usaldusväärsust. Kolletuv meedia, mille moraalikoodeksi esimene punkt ütleb, et müüa tuleb kõike, mida müüa annab, ei saa täita ajakirjanduse peamist rolli – olla demokraatia valvekoeraks.
Demokraatliku ühiskonna üheks oluliseks nurgakiviks on sõltumatu ajakirjandus. Julgen väita, et maakonnalehed on püüdnud ausalt oma seisuslikke õigusi kasutades seda kohustust ka täita. Loomulikult oleme me sellistena kohalikele poliitikutele ning ärieliidile tülikateks naabriteks. Sellepärast arvan teadvat nii mõndagi inimest, kes tahaks uskuda, et peagi lööbki tund, kui kohalikud lehed hakkavad üksteise järel sulguma. Ometi tuleb ka ootajatel vastata ikkagi peamisele küsimisele, mis saab edasi. Kas tänased võimu poolt rahastatud ja selleläbi ka võimu teenivad munitsipaallehed on ikka need, kes suudaks vaba ajakirjanduse kohustused üle võtta? Andkem endale aru, et see oleks pikk samm tagasi tollesse eelmisse riigikorda, millest me napilt paarkümmend aastat tagasi välja rabelesime.
Kui me täna oleme rääkinud sellest, et munitsipaallehed, millel puuduvad ajakirjanduse tunnused, peaksid loobuma kommertsreklaami vahendamisest, siis ei eelda me nende sulgemist – ka neil on infosüsteemis oma koht ja olulised ülesanded. Selle ettepanekuga välja tulles viitame vaid, et niisugune lahendus oleks õiglane ja aitaks ka maakondades säilitada poliitiliselt ja majanduslikult </span>sõltumatud ja sellistena kohalikku võimu tasakaalustavad maakonnalehed, mille hääbumine või jätkuv kiratsemine vaesustaks kogu ajakirjandust ning mõjuks halvasti riigi demokraatia tervisele.
TÕNIS TÕNISSON,
ajalehe Raplamaa Sõnumid peatoimetaja
