Kas tarvitada maapirni?

Sattusin niisugusele leheküljele, mille pealkirjaks “Tervis looduslikul teel”. Võtsin lugeda seedeelundite tervishoiust. Väidetakse, et ligi 80 protsendil eesti inimestest elab soolestikus üks halb bakter, helicobakter pylori, mida seostatakse kasvajatega ja kahtlustatakse-uuritakse selle seost veresoonkonna haigustega. Organismile kasulikke baktereid nimetatakse bifidobakteriteks. Algselt moodustub inimesel spetsiaalne piimhappebakteritest koosnev floora, aga pärast rinnapiima tarvitamist asendub see täiskasvanud inimesele iseloomuliku mikroflooraga, millest 90 protsenti bifidobakterid. Nende ülesanne on ülioluline, nad aitavad väga paljudel vajalikel ainetel organismi tagasi imenduda ja kaitsevad soolestikku infektsioonide, kasvajate eest jne.

Düsbakterioosi põhjusi on ohtralt: keskkonnareostus, stress, tasakaalust väljas toitumine, väsimus, radiatsioon jne.

Probleemi lahendamiseks on praegu kaks suunda: kas manustada elusaid baktereid toidu ja joogiga või turgutada-toita olemasolevaid, konkreetse inimesega kohanenud kolooniaid.

Nimetatud teise variandi puhul jõuame ühe taimeni, kellel palju nimesid: topinambur, maapirn, mugulpäevalill, võltspäevalill, isegi jeruusalemma artišokk! Neid on vahel turul müügil, aga kasvab ka mitmes paigas metsikult. Eriti innukas pole ma olnud teda üles tuhnima, nukilised-kühmulised mugulad ei kutsu end koorima, mullasest pealiskihist puhtaks kraapima! Tõsi, kui lapsed väikesed olid, siis tõi naabrinaine neile mugulaid ja need maitsesid neile, andsid hammastele tööd ja eks kingitud asjad saavad ikka kõrgendatud tähelepanu osaliseks! Aga tänaseks on laste maitsed rikutud, ikka tahetakse

toitu, mis on ostes juba suhu rändamiseks valmis!

Kuid mida kõike need mugulad ei sisalda, kaalium ja räni ühed tähtsamad! Ja bioloogiliselt aktiivsete ainete omadused ei hävi kuumutamisel! Tõsi, räni omastamiseks peaks maapirni  sööma koos koorega ja pisut kasulikumad on need ikkagi toorelt. Ränivajaduse saaksime kätte viiest grammist, nii et vaid ühe mugula peaksimegi koorega sööma!

Nende taimede asukohta reedavad praegu vaid pruuniks tõmbunud pealsete jäänukid, sest eks sai aja ära elanud varred murtud ja koristatud. Ilm lubab sel  aastal ju lörtsigagi edukalt kaevata!

Meie organismi satuvad koos söögiga ka frukto-oligosahhariidid, mida meie ei seedi, kuid mis on hädavajalikud bifidobakteritele, nad toituvad neist ühendeist! Teadlased avastasidki, et topinamburi mugulad sobivad väga hästi meie sõpradele-bakteritele, värskes mugulas on ligi 20 protsenti tahkeid osakesi ja neist ligi 80 protsenti ongi vajalikud sahhariidid! Nimetatud mugulad ei sisalda ka tärklist, vaid inuliini, mistõttu on väga head diabeetikutelegi. Neis on palju kasulikke aineid, mis elavdavad ainevahetust, normaliseerivad söögiisu, tasakaalustavad suhkru ainevahetust ja vähendavad magusaisu. No seda viimast  oleks ju küll vaja paljudele, mulle küll!?

Äärmiselt vastupidava ja vähenõudliku taimena võib mugulaid välja kaevata kevadeni, kui jätkub jõudu ka jäätunud pinnast kaevata.

Kui mugulaid keeta, ei pea neid eelnevalt koorima, sest keetmise järel tulevat koor vähese vaevaga  ja väikeste kadudega lahti. Seda peaks küll proovima!

i

EHA NÕMM

blog comments powered by Disqus