Sääritsa külast pärit Eevi Treial on korraldanud huvilistele Kodavere murraku tutvustamiseks juba neli laagrit ning kavatseb tuleval suvel seda tööd jätkata.
Kohale tuleb noorem ja vanem rahvas nii lähedalt kui ka kaugelt. “Minu lapsed ja lapselapsed ning nende sõbrad on ka alati kohal. Laagris olnud lapsed küsivad siis, kui üritus läbi saab, et millal me järgmisel suvel jälle kokku saame. No kuidas ma saan selle laagri siis ära jätta,” küsis tragi naine.
Kodavere murrakut tutvustav keelelaager on alati peetud juulikuu viimase nädalavahetuse reedel ja laupäeval.
Toetavad ka pereliikmed
Laagrit on toetanud nii Peipsiveere programm, Kohaliku omaalgatuse programm kui ka Pala vald. Alatskivi vald toob oma lapsed tavaliselt oma bussiga kohale, lähemad lapsed tulevad jalgratastega, mõne toovad ka vanemad autoga. Söök tehakse Pala koolis ning selle toob kohale Eevi Treiali abikaasa. “Eks mu mehel on siis edasi-tagasi sõitmist omajagu,” nentis ta. Sagimist ja tegemist on tõesti üsna palju. Viimases laagris oli kokku 90 inimest. Eevi Treialit rõõmustavad südamest noored tragid abilised, kes on samuti lubanud jälle appi tulla.
Laagris käivad ka Alatskivi lapsed. Nemad ütlesid Eevile, et tahavad tuleval suvel ka ise esineda ning on lubanud juttude põhjal näidendi kokku panna. See on laagri korraldaja kinnitusel vägagi teretulnud.
Tänavu suvel oli laagris ka üks prantslasest kunstitudeng. Tema tegi samuti kõik kaasa ning oskas isegi juba veidi eesti keelt. Ka Saksamaa kahest ülikoolist on tudengeid Sääritsal laagrites käinud.
Laagriplats oma talu maadel
Ka vanemad inimesed teevad laagris kõik kaasa ning on alati olemas. Laagriplats on perekond Treiali oma talu maadel järve ääres. Siia on nad rajanud ka palliplatsi, on olemas lipuvarras ja katusealused.
“Pole vaja kelleltki luba küsida, plats on alati vaba,” kinnitas Eevi. Esimene laager peeti Aarde villa ehk vana piirivalvekordoni õue peal. “See on ettevõtjale teenimise koht, meil pole ju sellist raha, et platsi rentida. Algul lubas omanik lahkesti tulla, ta isegi pingutas, et laagri ajaks jälle mõni uus hoone valmis saaks. See innustas teda. Ühel hetkel otsustasime aga, et teeme oma laagriplatsi, see annab vabaduse, samuti pole vaja kellelegi midagi maksta.” Samas saab ju tähistada jaanipäeva ja pidada külapäevi.
“Lapsed ja lapselapsed tulid appi, tegime grillimaja. Lapselastest väikseim oli viieaastane, kui alustasime. Tütrepoja sõbrad läksid koju ja küsisid vanaemadelt ja vanaisadelt puidumaterjali. Minul endal okaspuumetsa ei ole. Toodigi maja tarvis materjal kokku,” rääkis Eevi. Nüüd on olemas grillimaja ning ka kividega piiratud lõkkease. Kiik ehitati ise.
Laagri ajaks on enamasti juhtunud ka ilusad ilmad. “Mõnel aastal on küll tuult ka olnud, aga see just lastele lõbu pakubki. Vees on nad päris palju,” lisas laagri korraldaja.
Terje Puistaja Tartust kultuuripärandi koolist käib siin vanu mänge õpetamas. Neist võtavad kõik osa, kel vähegi jalad kannavad.
“Mina ei ole massi taga ajanud, laagrisse tulevad need, kes asjast huvitatud ja tahavad siin olla,” rääkis Eevi. Ta ei välista, et lastele võib murrak esialgu ehk naljakaski tunduda. Kuid laagris nad kõnelevad Kodavere murrakus ja laulavad vanu regilaule. “Kui juba õpetaja on neil käskinud siinses murrakus ka näidendit teha, siis on lootust. Ei taha, et see keel päris ära kaoks,” tõdes ta.
Paneb jutud murrakusse ümber
Eevi Treial on mõelnud ka Kodavere murraku aabitsale, kuid tunnistas, et üksi on seda ikka väga raske ja keeruline teha. “Leppisin Liivi muuseumi juhi Mari Niitraga kokku, et koos hakkame peale. Aabits oleks siis lastele esimeseks teejuhiks murraku juurde.”
Eevi Treial on Kodavere murrakus jutte kogunud. “Alustasin rohkem kui kümme aastat tagasi. Minu meelest on maainimesed huvitava elusaatusega, neil on põnevaid väljaütlemisi. On ka palju naljajutte ja isegi pilajutte, aga õelust küll vanema aja inimestes polnud. Kui ka kellegi kohta mõni laul tehti, siis see oli ikka rohkem pilalugu. Kui oli hea sõnaseadja, siis tema tegi vastulaulu ning oligi asi paigas.”
Ta hakkas kirja panema nii oma eakaaslaste mälestusi kui ka neid lugusid, mida omal ajal ema ja vanaema käest kuulis. “Paljusid inimesi mäletasin ma ise ka veel. Mõtlesin, et nooremad peaksid teadma, kes kõik meie külades on elanud.”
On ka juhtunud, et Eevile on saadetud oma mälestusi ja juhtumisi juba kirjakeeles. “Ma pean need ikka kodavere murrakusse ümber panema,” nentis naine. Lauseehituski pole tema kinnitusel murrakus ja kirjakeeles üks ja sama.
“Samas ei tohi ma juttu nii ümber teha, et inimest ära ei tunne. Ma ju tunnen neid inimesi ning tean, kuidas nad kõnelevad. Pean arvestama sellega, et jutt peaks ikka olema justkui tema enese kõneldud,” märkis ta.
Käsil juba viies raamat
Tulevikus kavatseb ta veel ühe Kodavere murrakus raamatu välja anda. Neli on tal juba ilmunud. “Alati, kui raamat valmis, luban, et jätan järele, aitab,” tunnistas Eevi. Aga tuleb nii välja, et mingil ajal koguneb kenake hulk uusi jutte, mis vaja kaante vahele kokku panna. Ja jälle algab kõik otsast peale.
Veel on ta juhendanud nelja Tartu ülikooli magistrandi. “Teadsin, kelle juurde neid jutte kuulama saata. Nad kuulasid ja lindistasid. Õppejõud Karl Pajusalu meenutas, et kui tema ülikoolis õppis, räägiti neile loengus, et Kodavere murrak on välja surnud. “Ei ole välja surnud, niikaua kui on vanu inimesi, seni ikka kõneldakse,” kinnitas Eevi. .
Ülikooliga on tal tihe side ja vastastikku vahetatakse tihti infot. “Vahest küsitakse lihtsalt, kuidas üks või teine sõna Kodavere murrakus on ja kuidas kõlab.”
Treiali esimese raamatu järgi tegi üks vahetusüliõpilaseks olnud ungarlane oma bakalaureusetöögi valmis.
Murrak emakeeleks
Eevi Treial ütles, et kui ta esimesse klassi läks, siis ta kirjakeelt ei osanud. “Sain seetõttu pärast tunde istuda küll. Rääkisin murrakut, aga kästi kirjakeel selgeks õppida. Kodavere murrak on minu emakeel,” tunnistas ta. Kirjakeelt kõneldes vupsavad tal praegugi murdesõnad jutu sisse.
Ka tema lapsed ja lapselapsed oskavad Kodavere murrakut, kuigi tööl peavad kirjakeelt kõnelema. “Mees on mul küll kirjakeelne, aga 50 aastaga on ta meie kandi keele selgeks saanud,” märkis Eevi.
Tema kinnitusel saab kohe aru, kas inimene kõneleb murrakut n-ö loomulikuna või on selle lihtsalt ära õppinud. “Aktsent on sees, ma saan aru, et tegemist on “võõramaalasega”,” nentis ta.
Tänavu kevadel kutsus haridusministeeriumi keelenõunik Jüri Valge Eevi Manija saarele murdega tegelejate kokkutulekule. “Igaüks kõneles seal omas keeles, aga aru saime üksteisest küll. Palju on ühesuguseid sõnu, hääldamine aga hoopis teistmoodi. Mõnikord küsitakse, mida see või teine sõna tähendab. No nii prauhti ei oskagi peast öelda, pean natuke mõtlema. Meil on siin rannaküla ja kalapüügiga seotud asju küll, kõiki otsekohe meelde ei tule, aga pikapeale siiski,” lisas ta.
Üdini positiivse ellusuhtumisega inimene
Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse kodanikeühenduste konsultant Kersti Kurvits peab Eevit suure sisemise intelligentsi ja haritusega ning ärksa mõtlemisega inimeseks. “Olen siiralt imetlenud tema positiivset ellusuhtumist – Eevi suust ei kuule nurinat, et noored on hukas, raha ei jätku, keegi meid ei toeta jne.
Eeviga vesteldes on tunda tema siirast rõõmu, et lastele ja noortele meeldib keelelaagrites käia ja see annab talle kindlust, et Kodavere murraku rääkijaid on ka tulevikus.
Kodukandi murraku säilitamiseks on Eevi olnud aktiivne projektikirjutaja. Suvistes keelelaagrites on igal aastal osalenud palju lapsi ja see on naist innustanud ikka uusi projekte kirjutama.
Eevi tegevus ei pruugi olla esmapilgul kõigile huvitav või atraktiivne, väheseid huvitab tänapäeval muredekeel ja selle säilimine, aga rahvuse ja meie emakeele seisukohast teevad Eevi ja teised Särapi seltsinglased eesti rahvale ajaloo ja kultuuri seisukohalt hindamatult väärtuslikku tööd.”
i
HELVE LAASIK
