Puurmani kooli kauaaegne eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helgi Kala soovis tegelikult ajalugu õppida, kuid saatuse tahtel sai temast aastakümneteks emakeele ja kirjanduse õpetaja.
See valik oli küll lihtsalt juhuslik, tingitud mitmetest asjaoludest. “Muidugi pakkus kirjandus mulle ka väga huvi. Meil olid koolis veel nii-öelda endise aja õpetajad, lugesin näiteks raamatuid saksa keeles koos eestikeelse tõlkega. Ka raamatukogudes oli lugemisvara tol ajal üsna rikkalik,” rääkis ta.
Möödunud sajandi viiekümnendate aastate algul, kui Helgi Kala Tartus keskkooli lõpetas, jäi ülikooli uks tema ees suletuks. Olles pärit Mäksa kandist talupidaja perest, kus pereisa ja –ema end pärast sõda varjama pidid, polnud tüdrukul lootustki ülikooli pääseda.
Tema isa oli osalenud Vabadussõjas ning saanud selle eest umbes
Lõpetas Tartu 2. keskkooli
Helgi Kala läks pärast 7. klassi lõpetamist Aru koolis Mäksal Tartusse ning asus õppima sealsesse 2. keskkooli, mille ta lõpetas 1952. aastal. “Vahepeal oli isa rahvavaenlaseks kuulutatud ning nad pidid koos mu emaga kodukohast lahkuma. Isa varjas end Tartust lõuna pool. Mina elasin Tartus koos kolme vennaga ühes väikeses toas. Kõige noorem vend läks alles kooli, käisin “vanemana” ka lastevanemate koosolekul. Selle maja peremees kartis väga. Mõnikord öösiti käis ema meid vaatamas, päeval ta end näidata ei julgenud.”
Mõnikord pidi trikke tegema, et ellu jääda. “Isa saatis tuttavate kaudu Leningradist kirja, et ta on seal ja Eestis pole teda mõtet taga otsida. Mina viisin selle kirja KGB-sse. Sellega jäi mulle teatud märk külge. Mind kutsus välja 2. keskkooli kantseleitöötaja ja rääkis, et koolis käidi uurimas, kas olen ikka siin. Tol ajal oli tavaline, et tuldi klassi, pandi paberid ette ning kästi midagi kirjutada. See oli käekirjaproov. Sel ajal oli palju valitsusvastaseid noorteühendusi, uuriti, kes mida on teinud.”
Igapäevane argielu oli mitmekesine: poekeste uste taga pikad leivajärjekorrad jne. Õde hoolitses vendade eest, tegi süüa, pesi pesu ja õpetas kõige nooremat. Ta pidi pidevalt mõtlema, kuidas hakkama saada. “Kes kõik tolleaegsed raskused on üle elanud, teab, kuidas hinnata tänapäeva. Kus iganes olen elanud, olen alati jõudumööda peenramaad harinud ja teen seda kuni tänaseni,” lisas ta.
Tuberkuloos tõmbas õppimisplaanidele kriipsu peale
Lõpetanud keskkooli, jäi Helgi haigeks. 1952. aasta sügisel käis ta sugulaste juures abiks kartuleid võtmas ning toodi linna tagasi palavikuga. Tal diagnoositi tuberkuloos, mida tol ajal väga paljud põdesid. Ka mitmetel tema tuttavatel ja sugulastel leiti see haigus. Tol ajal olid lapsed ja noored tuberkuloosihaiged koos Veski tänava majas, kus ühes suures ruumis oli üle 20 voodi. Sügise veetis Helgi haiglas, seal sai ta 18-aastaseks. Hiljem küll kosus, haigusest ülesaamiseks kulus kaks aastat. Lahtist tuberkuloosi tal õnneks ei tekkinud.
1954. aastaks oli olukord riigis muutunud. Pärast Stalini surma 1953. aastal julgesid ka isa ja ema lõpuks enda varjamise lõpetada. Elada polnud aga kusagil, sest kõik kartsid endistviisi. Lõpuks õnnestus isal õlletehases tööd saada. Õlletehase autoga sõitiski Helgi 1954. aasta augustis Tallinna, et asuda edasi õppima. Tallinnas elas tema tädi, kelle mees oli surnud. Tädi kahetoalises Kalamaja korteris olid ühte tuppa pandud võõrad inimesed, tädi väikesse tuppa mahtus viie õpinguaasta jooksul ära ka Helgi.
Sisseastumiseksamid tegi ta erilise ettevalmistuseta, kuid sai õnneks eesti filoloogia erialale sisse. Tervise pärast pidi ta teatud kindla aja tagant dispanseris kontrollis käima.
Pedagoogilises instituudis pidi ta ühe aasta õppima ka ajalugu, kuid see oli nõukogude ajalugu. Selle süvendatud õppimine eeldanuks tollal kommunistlikku parteisse astumist, mida Helgi loomulikult teha ei soovinud.
Pärast kooli lõpetamist ootas töökoht Virumaal Vaeküla internaatkoolis, kus oli nii lastekodulapsi kui ka kodutuid. “Sõitsin rongiga kohale, sain ühe toa elamiseks. Vaekülas töötasin viis aastat, viimasel aastal õppealajuhataja asetäitjana. Tehti ettepanek astuda kommunistlikku parteisse, siis lubati kohe õppealajuhatajaks edutada,” meenutas Helgi. Parteisse ta astuda ei tahtnud ning lahkus Vaekülast. “Tahtsin tulla kodule ja omastele lähemale,” tunnistas ta.
On olnud viie lennu klassijuhatajaks
Oli 1964. aasta augustikuu, kui Helgi Kala Puurmanis bussist välja astus. Tol ajal ehitati Puurmanisse bussijaama ning istutati kased, mis on praegu juba väga suured puud. Uus õpetaja sai korteri vanasse mõisa moonakamajja Pedja jõe ääres. Seal elas ta kuni 1984. aastani, kui nn ülejõe elurajooni kolis.
Puurmanis sai ta kohe ka klassijuhatajaks ning 1970. aastal lõpetas tema esimene lend. Kokku on õpetaja Kala klassijuhatajana ellu saatnud viis lendu.
Kõige raskemat klassi ei oska ta aga välja pakkuda. “Lapsed olid varem hakkajamad, neil oli tahet ja motivatsiooni. Tegeldi meeletult spordiga, aga löödi kaasa ka isetegevuses. Mingil ajal pidid kõik väga hästi klassi lõpetama. Järeltööd ja –vastamised olid täiesti tavalised. Õpetajad pidid külastama õpilaste kodusid, koosolekul võeti hiljem kokku, mitu kodu olid külastanud, millised olid probleemid, kuidas neid lahendati. Kuigi lapsevanemad olid siis väga hõivatud, hoidsid nad lastel silma peal,” nentis staažikas pedagoog.
Lapsed olid tööga harjunud. Mitte ükski Puurmani kooli õpilane ei pääsenud pargi riisumisest. Igal kevadel sai iga klass oma platsi kätte ja see tehti nurinata puhtaks. Ka suvel tehti ühiskondlikult kasulikku tööd. Pidi käima kooliaias ja oma kindlad töötunnid ära tegema. Ja tõesti, kellelgi ei kukkunud sellest käed otsast. “Praegused seadused ei luba lastel õieti midagi teha. Jõukohane töö on minu hinnangul alati lapse arengule kasulik,” kinnitas õpetaja.
Ta on tähele pannud, et tänapäeva õpilane leiab vajaduse või huvi korral alati kohe internetist kõikvõimalikku teavet, kas ta seda ka kasutada oskab, on juba keerulisem küsimus. Ta tõi näiteks õpilase, kes ühel tema viimasel tööaastal kirjutas kirjanduse tunniks internetist kogutud materjalist pika töö, jälgimata teemat, pakkumata võimalust teema üle arutleda. “Me nagistasime tükk aega, enne kui ta sai aru, et taoline lähenemine polnud teemakohane.”
Noorte üldine lugemus jääb aina väiksemaks. “Üks asi on omandada materjal interneti vahendusel, teine aga oma silmaga, oma meele ja mõistusega tekstiga tutvuda. Ühtedel juhtudel võib kasutada tänapäevast tehnikat, aga kui lüüa raamat lahti, avaneb hoopis teine maailm. Varem oli väga vähe õpilasi, kes jätsid mõne raamatu lugemata. Viimasel ajal on juba kerkinud probleem funktsionaalsest lugemisoskusest. ”
Tänapäeval saab pidevalt uusi teadmisi omandada
Kui varem tegelesid nii õpilased kui õpetajad väga palju koolivälise tööga, siis tänapäeval on seda vähemaks jäänud. Kõik on läinud mugavaks. Sama lugu on õppematerjaliga, mida nüüd võib internetist leida lõpmatuseni. “Nüüd kutsutakse üritustele esinejad raha eest. Minu jaoks on see väga võõras,” tunnistas pedagoog.
Kui laps istub varasest noorusest peale pidevalt vaid ekraani ees, siis ta kängub. Tema füüsiline areng jääb kehvaks ning see kõik annab tema tervises hiljem tunda. Kängub ka vaimne ja hingeline areng, sest helesinine ekraan pole elusolend. Lapsel peab olema mitmekülgseid võimalusi enda arendamiseks, on õpetaja veendunud.
Milline on ühe või teise õpilase tulevik, on koolis väga raske ette ennustada. “Koolis võib ta olla keskpärane, aga kui ta läheb edasi, areneb, suudab ta väga palju. Eks palju olene ka keskkonnast ning inimese tahtest. Oluline on perekonna mõju ning huvid. Olen ikka näiteid toonud, kui palju lennukaid plaane ja ideid on õpilastel olnud. Mida ta saavutas, olenes aga sellest, kuhu ta lõpuks sattus või kuhu ta tahtis jõuda. On ka neid, kes lõpetavad kesiste tulemustega kooli, kuid töötavad end hiljem üles,” on pedagoog tähele pannud.
Elukutse peaksid kõik omandama, et oleks punkt, millele toetuda. “Tänapäeval saab pidevalt uusi teadmisi omandada, tuleb teada, kuhu tahetakse jõuda. Suhtumine, et mis see õppimine ikka annab, on küll väga vale,” nentis ta.
Gümnaasiumi kaotamisest püüab mõistusega üle saada
Puurmanis gümnaasiumihariduse andmise lõpetamine oli õpetaja Kalalegi raskeks löögiks. “Mõistusega saan aru, sest kui ikka lapsi ei jätku, pole võimalik kooli pidada. Samas lahkuvad paljud lapsed just seetõttu, et pole gümnaasiumi. Kindlasti avaldab see kõik mõju ümbruskonna elulaadile,” tunnistas ta. Palju võib vaielda, eks siin ole plusse ja miinuseid. Kunagi oli Puurmanis üle 200 õpilase, praegu 95.
1998. aastal lõpetas tema viimane lend. “Juba siis tundus mulle, et aitab töötamisest küll,” tunnistas õpetaja.
Helgi Kala lõpetas töö Puurmani gümnaasiumis täpselt kümme aastat tagasi. “Lihtsalt tundsin, et aitab küll,” ütles ta. Tegelikult soovis ta küll juba varem päriselt koju jääda, kuid teda paluti veel üheks õppeaastaks.
Läbinud kaks silmaoperatsiooni, ei saa Helgi palju lugeda. Televiisorist vaatab ta peamiselt rahvusringhäälingu uudiseid ja mõnd üksikut saadet, peamiselt Osooni ning loodusfilme. “Enne, kui ma uued lugemisprillid saan, pole paraku palju võimalik ka televiisorit vaadata,” ütles ta. Sellepärast on ta raadio sõber ning nii saab ta paljust osa kuulates.
Helgi Kala elukäik
*Sündis 1933. aasta 31. oktoobril Mäksa vallas talupidaja peres
*Õppis Mäksa Aru algkoolis
*Tartus omandas keskhariduse tolleaegses 2. keskkoolis
*Asus 1954. aasta sügisel õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti
*Kooli lõpetamise järel töötas Vaeküla eriinternaatkoolis
*Puurmani Keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja 1964 – 2003 ehk 39 aastat
Viimane kui üks lend käis Vargamäel
Kolleeg, Puurmani kooli füüsikaõpetaja Ell Maanso ütles, et suure osa ajast töötasid nad Helgi Kalaga kõrvuti, vaid erialad kuulusid vastandgruppidesse – ühel humanitaar-, teisel reaalaine. “Oli ka kokkupuutepunkte. Koos valmistasime sageli õpilasi ette esinemiskavadeks riiklikel tähtpäevadel, kooli aastapäevadel. Õpetasid näidendeid ja luulekavu, mis tuli sageli endal koostada. Aga need olid pidude eelsed toimetamised.
Hoopis argisemad olid mured õpilaste kohustusliku kirjanduse lugemisega, keelereeglite omandamisega. Ja nendes valdkondades mäletan sind kompromissitu ja põhimõttekindlana. Ei kriipsugi järeleandmist! Tegid nii oma elu raskemaks, aga see ei lugenud. Huvitav, mitu korda sa ise külastasid Vargamäed? Mulle küll tundus, et viimane kui üks lend käis sinu eestvedamisel Andrese-Pearu mail. Ja kolleegina teadsin, et olid väsimatu aiapidaja. Ikka õitsesid su aias kaunid lilled, ikka sai keldrisse täisväärtuslik talvevaru.
Tunnistagem teineteisele, et ka pensionieal on oma võlu. Ja väga värskendav on kord aastas koolimajas õpetajate päeval kohtuda. Elutöö on tehtud, mis siis, et oli teine aeg, valitsesid teised põhimõtted. Ei käinud meie jõud üle seda muuta. Andsime endast õpetamisel parima.”
HELVE LAASIK
