Ülemöödunud laupäeval olid paljud Eestimaa rahvamajad 24 tundi järjest avatud. Jõgeva kultuurikeskuse ööpäevaprogrammi kuulus ka Jõgeva tulevikuseminar, mis oli jätkuks maikuus linna sünnipäevapidustuste ajal toimunud sarnasele arutelule.
Vestlust juhtinud Aare Kirna oli enne seminari uurinud linna arengukava, mis kehtib 2020. aastani. Selle visiooniosas oli ühe strateegilise eesmärgina kirjas, et nimetatud aastal on inimkapital Jõgeval väärtustatud. Ümarlauas istujatelt, Jõgeva maavanemalt Viktor Svjatõševilt, tollal veel viimaseid päevi Jõgeva linnapea ametis olnud Mihkel Kübaralt, volikogu endiselt esimehelt ja nüüdselt aseesimehelt
Mihkel Kübar tunnistas hakatuseks, et sõna “inimkapital” ei kõla just kuigi inimlikult. Sellesama kapitali, ressursi või potentsiaali väärtustamiseks on aga tema arvates vaja korras lasteaedu ja koole ning vaimset keskkonda, mis oleks ka uute tulijate ja teha tahtjate jaoks avatud.
“Töötasu ei tõuse Jõgeval kunagi Tallinna või Helsingi tasemele, aga iga kuu pangaarvele laekuvast rahast enam hakkavad inimesed väärtustama sõpru ja kogu sotsiaalset võrgustikku, mis neid ümbritseb,” arvas Mihkel Kübar.
Et inimesi linna juurde tuleks, peab mõistagi olema töökohti. Viktor Svjatõševi sõnul raskendab suuremate tööstusettevõtete linna tulekut vaba maa puudumine ning nappima hakkaks arvatavasti ka vajaliku kvalifikatsiooniga tööjõudu. Hea koostöö korral ametikoolidega saab seda siiski juurde koolitada.
“Mina pole igatahes päriselt maha matnud ka Jõgevale jääspordialade keskuse rajamise ideed. Selle idee teostudes oleks linn atraktiivsem nii omadele kui ka külalistele, eriti juhul, kui siin on ka korralikud majutustingimused,” ütles Viktor Svjatõšev.
Jõgeva tähistaevas
Alo Savi kinnitas, et mõnikord võib ka suuga suure linna tegemisest kasu olla, st et sellel, kuidas me oma linnast räägime, on teatav mõju linna käekäigule.
“Olen siin, Jõgeval, päris palju kokku puutunud alaväärsuskompleksiga,” ütles Alo Savi. “Öeldakse: “Ah, me elame ju Jõgeval: see on nagu pommiauk, kus midagi ei toimu.” Üks võimalus inimkapitali väärtustada ongi tõsta nende enesehinnangut ning panna nad hindama seda, mis Jõgeval on. Ja Jõgeval on Tartu ees isegi mõningaid eeliseid. Tänu valgusreostuse puudumisele näeb siin näiteks tähistaevast.”
Alaväärsuskompleksi kõrval on Alo Savi sõnul teine probleem see, et toasoe on liiga kallis. Kui see odavamaks muutuks, siis hakkab võib-olla nii mõnigi tartlane Jõgevale kolimisele mõtlema.
“Kui Tartus tuleb kahetoalise korteri eest välja käia 50 tuhat eurot, siis Jõgeval saab 15 tuhandega kolmetoalise. Kui Tartu korter maha müüa ning Jõgevale suurem ja odavam osta, saab vaheraha eest 10-15 aastat kahe linna vahet sõita. Nii et tegelikult tuleks “Talendid, tulge koju tagasi!” stiilis appikarje asemel võtta kasutusele hüüdlause “Kolige edasi! Kolige Jõgevale”,” ütles Alo Savi.
Linna elu saab muidugi ainult siis paremaks minna, kui tulubaas kasvab. Selleks on aga vaja, et areneks ettevõtlus. Inimese ettevõtlikkusele pannakse alus kodus ja koolis.
“Koolis majandusõpet andes oleks vaja lahti saada suhtumisest, et ettevõtlus on ratsa rikkaks saamise vahend,” ütles Mihkel Kübar. “Meil on eelkõige vaja loova mõtlemisega ja vastutustundlikke ettevõtjaid.”
Saadab võtmed sõbraga ära
Alo Savi lisas, et noortele on vaja õpetada ka kellaaegadest kinnipidamist ning oma asjade eest ise vastutamist.
“Käisime õpetajate päeval koos kolleegidega ekskursioonil linna kahes suuremas ettevõttes, Valmecos ja Softcomis. Seal räägiti, et nii mõnigi noor töötaja ei taipa siis, kui töökohast tüdineb, lahkumisavaldustki kirjutada, vaid lihtsalt kaob ühel päeval. Hea, kui märkab sõbraga võtmedki ära saata,” nentis koolijuht.
Tulevikuseminaril tuli juttu ka sellest, kui palju sedasorti mõttetalgutest üldse kasu on.
“Vahel jääb tõesti mulje, et ümarlauavestluste näol on tegemist näilise kaasamisega. See, mis räägiti, unustatakse pärast rahulikult ära,” tõdes Mihkel Kübar. “Kui igalt ümarlaualt kaks-kolm mõtetki üles nopitaks ja teoks teha püütaks, oleks see ka juba samm edasi. Tõsi, eelarve seab muidugi ideede teostamisele oma piirid.”
Alo Savi avaldas arvamust, et ümarlaudade tööst pole võib-olla asjalikke kokkuvõtteid tehtud ja välja sõelutud häid mõtteid omavalitsusele piisavalt “söödaval” kujul esitatud.
Et seekordne seminargi järjekordseks tühja jutu toaks ei kujuneks, andis iga kõneleja lõpuks mingi konkreetse lubaduse. Alo Savi lubas näiteks tuua veel sel õppeaastal 75 noort Eesti teistest paikadest riigigümnaasiumide ühisvõistlusele. Mihkel Kübar lubas hakata võitlema kolkakülaliku tigeduse ja üksteise mustamise vastu ning toetada kõiki, kes linnas midagi kasulikku teha tahavad. Seda, et nad Jõgevast ja siinsetest inimestest head räägivad, lubasid muidugi kõik.
RIINA MÄGI
