Taas on ukse ees see päev, mil oma emale kinnitame, et me hindame tema hoolt, vaeva ja armastust, kuigi seda ehk iga päev välja näidata ei kärsi ega oska.
Pole me ju enamasti nii väga kallistajat-musitajat tüüpi ega korda oma lähedastele pidevalt, kui suur on meie armastus tegelikult. See aga ei tähenda, et me vähem hoolime.
Kui näiteks keskeas poeg või tütar tööpäeva lõpul või nädalavahetusel oma lapsepõlvekoju kiirustab, et emale pliidipuud tuppa tuua, veeämbrid täita ja temalt pärida, kas telekas ikka pilti näitab ja telefon joones, siis ongi see armastuseavaldus eestlase moodi.
Homme on üleüldine külaskäimise ja koogisöömise päev. Ka vaid helistamise ja postkaardi päev, kui vahemaad üle riigipiiride ulatuvad. Sel moel, kord aastas, näitame oma hoolimist välja otsesemalt ja teistega ühte moodi.
Kui aga lapsepõlvekodu tühi ja lilledega pole asja mitte sinna, vaid kalmuaeda, võtame võimalusel ette sellegi käigu, teades seejuures, et ema pole mitte seal künka all, vaid meie südames ja mälestustes. Ja et lilled viime kalmule sellepärast, et midagi muud enam teha ei saa.
Memme vaeva saame aga iga päev maksta oma lapsi tingimusteta armastades, neile hoolt ja tuge pakkudes.
9. mai 2009
