Pisut enam kui kuu aega tagasi peeti Palamusel Theodor Lutsu filmipäevi ja nagu nende raames enamasti ikka, toimus ka lahtine lühifilmide konkurss. Ühel konkursiprogrammi vaheajal pakkus noor Tartu filmimees Jaan-Jürgen Klaus Palamuse rahvamaja verandal rahvale torti ja vahuveini. Põhjuseks oli omapärane juubel: Jaan-Jürgen oli Palamuse filmipäevadel oma loomingut näitamas juba kümnendat korda.
Kui esimesel Palamuse-visiidil oli Jaan-Jürgen Klaus 21-aastane “mees metsast”, siis nüüdseks on temast vormunud isikupärase maailmanägemise ja loomingulise käekirjaga filmilooja. Tema “firmamärgiks” on kujunenud filmid, mis kõnelevad Tartu boheemlikku vaimu kandvatest isikutest ja nähtustest. Tänavuste Lutsu filmipäevade programmi mahtus näiteks neli Jaan-Jürgeni filmi. Tartu luuletajat Hannes Varblast portreteeriv linateos “Varblane, poeet” teenis žüriilt parima tõsielufilmi auhinna, Tartu avalikel üritustel mitmesuguste aktsioonidega silma torganud Jaan Munast kõnelev film “Reaktiivkodanik Jaan Muna” Kinoliidu eriauhinna ehk Vaba Vaimu Priisi. “Erkki Hüva sinitähekese” ja “Genialistide klubi fenomeni” pidi žürii aga kahetsustundega konkurentsist välja jätma, sest mõlemad osutusid vanemaks kui juhendis lubatud viis aastat.
Mahtunuks “Erkki Hüva sinitäheke” reglemendi piiridesse, oleks üks auhind kindlasti sellele läinud, sest lugu, mille Jaan-Jürgen nimetatud filmis vaataja ette toob, on ühtaegu liigutav ja võimas. Erkki Hüva on mees, kes on eluaeg tahtnud end teostada muusikuna. Sinitäheke, mille poole ta püüdleb, ongi tema loomingut esitlev heliplaat. Paraku on mehe vaimne tervis mõnede traumade tagajärjel kannatada saanud ning filmis kirjeldatud perioodil tuleb tal olla hooldajaks ka oma voodihaigele emale. Ehkki Erkki Hüva unistus on täitumatu ja olud, milles ta eksisteerib, kõike muud kui roosilised, lehvib filmis siiski pigem vabaduse kui viletsuse vaim. Selle vabaduse omapäraseks väljenduseks on Erkki Hüva jooksmised üle Emajõe nn raudsilla käsipuu. Kombega umbes
Ehkki Erkki Hüva isik seda võimaldaks, pole Jaan-Jürgen oma filmi peategelase suhtes põrmugi üleolev ega irooniline. Üleliia ilustav ka mitte. Erkki Hüva seisab lihtsalt vaataja ees sellisena, nagu ta on: oma välises veidruses, olmelises viletsuses, pojalikus truuduses ja täitumatu unistuse poole püüdlemises. Vaadanud pooletunnise portreefilmi ära, mõistab vaataja, kui vaene ja lahja oleks meie ühiskond, kui sealt puuduksid Erkki Hüva ja mitme teise Jaan-Jürgen Klausi portreteeritud inimese (näiteks erakpoeet Marko Kompus, kirjanik Mehis Heinsaar, kunstnik ja luuletaja Grigori Lotman jt) sugused värvikad kujud.
Pole “luubiga” otsinud
Jaan-Jürgenil on eriline anne leida erakordseid inimesi.
“Ma pole neid n-ö Tartu tüüpe sugugi ekstra „luubiga” otsinud, vaid nad on kuidagi ise minu juurde tulnud,” ütles Jaan-Jürgen Klaus. “Näiteks Erkki Hüva jäi mulle silma siis, kui ma võtsin üles Supilinna-teemalise filmi materjali. Ta laulis keset tänavat ja tal olid naistesukad jalas.”
Need, kellest Jaan-Jürgen filme teeb, on enamasti natuke räsitud tüübid. Elus hakkama saada aitab neil mingi tugi. Selleks võib olla meelis-loomeala või keegi hea inimene. Portreefilmi tehes käib Jaan-Jürgen oma “objektil” lihtsalt võimalikult palju kaameraga kaasas. Enamasti on tal paralleelselt töös mitu filmi. Neist igaühe jaoks kogub ta materjali mitu aastat. Mosaiigikilde, mis nii kogunevad, pole lihtne kokku panna. Samas on tunda, et portreeloo kangelane on filmitegija kohalolekuga niivõrd harjunud, et ei lähe kaamera ees krampi ega püüa pingsalt parem välja näha.
Noor filmimees tunnistas, et pole kaugeltki kõiki tartlasi, kes seda vääriksid, üles filmida jõudnud. Jõgevamaa filmisõber Tiina Säälik juhtis aga allakirjutanu tähelepanu asjaolule, et Jaan-Jürgen pole teinud filmi ühestki Tartu vaimu naissoost kandjast. Pärinud Jaan-Jürgenilt, miks see nii on, sain järgmise vastuse.
“Püüdsin tudengipõlves ka mõnest Tartu naiskunstnikust filmi teha, aga siis tekkis ootamatult palju probleeme seoses sellega, kuidas nad end filmis näha tahtsid. Selgus, et nad ei pidanud teatud rakursi alt tehtud võtteid või näoilmeid piisavalt ilusaks või iseennast piisavalt fotogeenseks. Nii tekkis palju kaadreid, mida ei tohtinud mingil juhul avaldada. Ja viimasel ajal ma polegi enam palju portreefilme teinud. Aga näiteks filmis “Annelinna fauna ja floora”, mis 2010. aasta Lutsu filmipäevadel preemia sai, on naiselik alge kujundina peaaegu täiuslikult sees.”
Jaan-Jürgen Klausi on siin ja seal nimetatud professionaalseks amatööriks. Just niisugust pealkirja – “Professionaalne amatöör” – kannab ka ETV “Eesti lugude” sarjas 2008. aastal eetris olnud Indrek Kangro film Jaan-Jürgeni tegemistest.
Ühest küljest on Jaan-Jürgen tõesti amatöör. Ta on ise oma filmide stsenarist, režissöör ja operaator ning võtab materjali üles tavalise laiatarbekaameraga. Tema filmid on peaaegu olematu eelarvega (tõsi, Erkki Hüvat filmides viis ta mehele toidukraami) ja ei too autorile ka midagi sisse (mõned sõbrad ja Lutsu-nimeline Tartu linnaraamatukogu on talt siiski tema filmidega DVD-sid sümboolse hinnaga ostnud).
Viisi, kuidas Jaan-Jürgen oma filme monteerib, võib samuti amatöörlikuks nimetada, sest ta jätab sisse kaadreid, mille enamik proffe ilmselt n-ö mustaks materjaliks liigitaks. Ent nagu märkis Urmas Vadi 2008. aasta novembris Eesti Raadio eetris kõlanud saates “Inemise sisu”, loob selline montaaž vaatajale kohaloleku tunde. Selline pildirida pole steriilne ja formaati lõigatud nagu proffide toodang, vaid selles on “päriselu sahinad ja kahinad”.
Ajastu kroonik
Indrek Kangro filmi “Professionaalne amatöör” sünopsises on öeldud, et Jaan-Jürgen Klaus ei mahu profi mõiste alla, aga ta on midagi tunduvalt enamat kui amatöör. Ta liigub omainimesena keskkondades, kus profil oma suure kaameraga oleks raske jääda märkamatuks. Ta on ajastu kroonik, kelle kaadritel on saja aasta pärast kulla hind.
Jaan-Jürgen Klaus pole tõesti üheski koolis filmikunsti õppinud. Poisikesepõlves tegi ta küll koos naabripoistega action-filme, ent need jäid rohkem meelelahutuslike etüüdide tasemele. Sügavam ja tõsisem filmitegemise huvi tuli siis, kui Jaan-Jürgen sünnilinnast Tallinnast 2000. aastal Tartusse õppima tuli: esialgu Konrad Mägi ateljeesse, seejärel Tartu Ülikooli maaliosakonda. See jäi tal lõpetamata. See-eest oli tal ülikoolis võimalus kuulata Lauri Kärgi loenguid filmiteooriast ja -ajaloost. Seal sai ta ka suure elamuse üheskoos vaadatud Tarkovski filmidest. Tõelise filmitegija tunde sai ta sisse pärast dokumentaalfilmi “Supilinn
“Värvikad tegelased ja põnevad, n-ö elu enda poolt lavastatud situatsioonid on dokumentalisti suurimad maiuspalad ning neid tuli “Supilinna” filmides ette tavatult palju,” meenutas Jaan-Jürgen Klaus.
Oma roll on Jaan-Jürgeni filmitegijaks kasvamisel ka Palamusel. Enda jaoks esimestest, 2001. aasta filmipäevadest mäletab Jaan-Jürgen renoveerimata rahvamaja ja seda, kuidas ta ühte tagaruumi šampuseklaasi võtma juhatati.
“Lävel põrkasin kokku Ilmar Raagiga, nii et šampust pritsis. Samas seisid paljud teisedki eesti filmi olulised tegijad. 21-aastasele noorukile oli see väga põnev ja “kinematograafiline” elamus,” meenutas Jaan-Jürgen.
Palamuse “filmikool”
Kokkupõrge Ilmar Raagiga Palamuse rahvamaja lävepakul kujunes kui sümboolseks lävepaku ületamiseks. Lävepaku, mis viis Eesti filmimaastikule. Ka järgnevatel aastatel on Palamuse kirikumõisa aida söögitoas külalisrežissööride ja žüriiliikmete arutelude ja filmialaste diskussioonide kuulamine olnud noorele autorile filmikooli eest.
“Tudengifilmide konkurssidel ja Laterna Magica lühifilmide võistlustel Jõhvis on küll ka korraldatud õpitubasid ja kohtumisi žüriiga, aga seal jääb õhkkond ikka natuke pingutatuks ja tagasihoidlikuks. Palamuse sundimatus ja vabas õhustikus kuuldavad tarkuseterad on kuidagi meeldejäävamad,” ütles Jaan-Jürgen Klaus.
Auhindu on ta saanud Palamuse filmipäevadelt nii palju, et hindajad on talle nende määramisega juba ettevaatlikuks läinud.
“Aastal 2011 nentisid Jaak Lõhmus ja Peter Murdmaa mu filmi “Grigori Lotmani õndsak” vaatamise järel, et kahjuks ei saa nad mulle auhinda anda, kuna siis saaksin ma auhinna kolmandat aastat järjest, aga lohutusauhinnaks soovitavad nad mind Eesti Kinoliitu. See oli väga üllatav ja rõõmustav: ma poleks ise selle peale tulnudki, et sinna astuda,” tunnistas Jaan-Jürgen Klaus.
Kinoliitu kuulumine andis talle muu hulgas võimaluse taotleda loovisiku stipendiumi ja paaril aastal on ta seda ka saanud. Materiaalselt on teda toetanud ka tema soomeugri keeleteadlasest isa Väino Klaus.
Kui ametlikud kinod ja telekanalid on Jaan-Jürgeni filmiloomingut senini võõristanud, siis Tartu nn kuppelkinos on tema filme sageli näidatud. Kuppelkino asub Tartus Toomemäe nõlval punases telliskivimajas, mida teatakse Grenzsteini majana. Seal käivad Tartu filmitegijad ja -huvilised arutlemas, filosofeerimas ja filme vaatamas.
“See on põneva ajaloo ja arhitektuuriga maja, mille kirjastaja Ado Grenzstein laskis endale XIX sajandi lõpus Vene tsaaririigi salajaste rahadega ehitada. Raha sai ta selle eest, et kirjutas oma tolleaegses kurikuulsas ajalehes Olewik, et Eesti riik on ja peab jääma ajalooliselt ja geograafiliselt Tsaari-Venemaa koosseisu. Hiljem, kui Grenzstein juba Eestist lahkunud oli, elasid maja kupliosas boheemlased eesotsas Pallase kunstikooli esmakursuslastega nagu Eduard Wiiralt ja Aleksander Vardi, kes hoidsid seal Tartu vaimu nagu haruldast linnupesa. Tartu rahu sõlmimise ajal ööbinud selles majas osa Venemaa delegatsioonist ja ühes mälestusteraamatus on nad kurtnud, et ei saanud pool ööd und, kuna kuppelkorrusel tantsinud eestlastest kunstnikud Venemaa üle saavutatud võidu puhul akordioni saatel kaerajaani,” rääkis Jaan-Jürgen Klaus. “Ja nüüd siis tegutseb sellel halvasti sooja pidaval, aga kultuuriloost pakataval pinnal stuudio Tartu-Filmid, mis keskendunud filmidele tartlastest ja teistest eestlastest.”
Küsisin Jaan-Jürgenilt lõpetuseks, kas tal on filmivallas ka mingeid suuri unistusi. Et kas ta tahaks näiteks kunagi ka suure kaamera taga ja suure võttegrupi eesotsas filmi teha.
“Jätkaksin parema meelega ikka oma väikeste kaameratega, millesse olen alati uskunud,” vastas ta. “Aga teist laadi filmialaseid unistusi on mul küll. Kõigepealt see, et selline rahvusliku filmikultuuri juuri austav üritus nagu Theodor Lutsu filmipäevad jätkuksid veel kaua ning et lisaks lühifilmide konkursile hakkaksid seal toimuma filmikriitika töötoad noortele ning filmiretsensioonide ja –esseede konkurss. See tooks filmipäevadele uut publikut ning just Palamusel, kirjanik Oskar Lutsu ja filmimees Theodor Lutsu sünnipaigas võiksid sellised loomevaldkonnad nagu kirjandus ja film vennalikult käsikäes käia. Üks üleüldisem soov on mul ka: et Eesti rahvas ikka rohkem kinos käiks ja koolides juurutataks kunstiõpetuse kavva filmikunsti süvendatum käsitlus, mis võiks semiootika ja ajaloo kõrval ka praktikat sisaldada.”
Tuleval teisipäeval on kõik filmihuvilised oodatud Tallinna Kinomajja, kus toimub Jaan-Jürgen Klausi autoriõhtu. Kavas on kuus tema portreefilmi, portreteeritavateks Marko Kompus, Erkki Hüva, Hannes Varblane, Grigori Lotman ja Jaan Muna.
Jaan-Jürgen Klausi elukäik
Sündinud 25. juunil 1979 Tallinnas
Lõpetanud 1997 Tallinna 54. keskkooli
Õppis 1999-2005 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas maalikunsti erialal
Töötanud trükkali abina OÜ Mehise Pakend trükikojas, disaineri ja kunstnikuna Tartu OÜs Holmarte, klienditeenindajana Apollo raamatupoes, filmiürituste korraldajana Genialistide klubi kohvikukinos ja kuraatorina harrastusfilmide õhtute korraldamisel Athena kinos
2009-2010 ja 2012-2013 saanud Eesti Kultuuriministeeriumi ja Eesti Kinoliidu loovisiku toetusstipendiumi
Saanud korduvalt auhindu Theodor Lutsu filmipäevade lahtisel lühifilmide konkursilt ja Tartu tudengipäevade filmikonkurssidelt
Sulev Keedus, filmirežissöör:
Jaan-Jürgen Klaus on omamoodi Johannes Pääsuke, kes kümne pildiga jutustab rohkem, kui mõni teine piltnik elutööga. Oskus inimest märgata, leida õige helistik, mõte ja meel, mis filmi justkui iseenesest komponeerib — see oskus on anne, mis väärtustab Jaan-Jürgen Klausi filme. Need on julged, vormilt ja rütmilt heitlikud lood. Meie aja kroonika. Ehe ja aus.
RIINA MÄGI
