Hiljuti öelnud Omedu mees Hillar Sooniste, et külas tehakse toredaid külapäevi, tema firmal läheb päris hästi ja ta tahaks kohalikku kultuurielu toetada. Selle avalduse panid kõrva taha Kasepää vallavolikogu liige Lembit Mangulson ja tema abikaasa Lea. Nende organiseerimistöö tulemusel veereski soliidne valge buss laupäeval mööda siitkandi teid ja bussijuht Rein kogus kokku 19-liikmelise reisiseltskonna. Sõi läks Kirde-Eestisse.
Esimene peatus tehti Vasknarva kloostris. Sellest rääkis üks kuuest sealsest nunnast. Vasknarva kirik ehitati 19. sajandi lõpus kaupmeeste annetuste toel, aga see hävis sõdades. Peakell kaalunud 206 puuda ja kõla olevat kuulda Kuremäele. Kirik olnud varemetes 1974. aastani, isa Vassili, kelle tõi siia metropoliit Aleksius, taastas seda 20 aastat. Ka iguumenja Varvara on tarmukalt siinse kloostri ehitust juhtinud. Praegune kiriku sisustus on igati uhke, siin näeb igas mõõdus ikoone, ümberringi on kullasära, võlvid kõrged, lühter hiiglaslik ja lausa metallikunsti ime.
Nunnad on tulnud siia Kuremäelt, millest sai meie järgmine külastuspaik. Õhkkond sama, ainult et arvudes on vahe — siin elab 120 nunna.
Ühel lahtisel aknal müüs nunn värskeid healõhnalisi kakukesi, mida paljud ka ostsid. Uudistamist jätkus surnuaial ja püha allika juures, kus vett kaasa võtta sai.
Tegime tiiru peale Saka mõisale, huvitav on Purtse kindluselamu Tallinna-Narva maantee ääres. See taastati aisana sealsest neljast kivilinnusest ja pälvis 1991. aastal parima ehitise tiitli.
Raivo Pihlak suudab seda kompleksi hallata, meelitada sinna esinejaid, korraldada üritusi, koostada ülevaatlikke ekspositsioone, ise muusikaga tegeleda ja mis meie jaoks põhiline — kõike seda külastajatele humoorikalt ja köitvalt tutvustada.
Kohtla Kaevandusmuuseumis sai pikalt maa all viibitud. On levinud arvamus, et kaevuritel oli (ja on?) hea teenistus, aga kui vaadata omaaegseid tõelisi robustseid ja algelisi, tohutut müra tekitavaid masinaid, siis tuli paljudele pähe mõte, et mitte mingi hinna eest….
Miljöö oli kaevanduses väga teistsugune, kui oleme harjunud: hämarus, niiskus, laes pidevalt immitsevast pinnaveest tekkinud ministalaktiidid…
Lõhkajatel transpordivahendiks praeguseks väga roostetanud jalgrattalaadsed kohmakad rööbasteel kulgevad sõidukid, paljud on arvanud, et neil sõitsid kaevanduse juhid! Sünget muljet pehmendasime lahtises katusealuses pakutava kaevurilõunaga.</p>
Sillamäel saime siiski meiegi mõne vihmapiisa ja ka Sinimägede lahingu memoriaali kaemisel olid taevaluugid veidi valla. See-eest näitas end meile üsna pikka aega kontrastselt ergas vikerkaar.
Keskmes oleva võimsa raudristi disainielementideks olid Sinimägedes muide ka mürsukillud. Tallinna pronksiöö aegu oli siingi mälestustahvleid lõhutud, mis nüüdseks taastatud.
Vaivara vana surnuaia uuendatud müür on suures osas kaetud lahingus hukkunute hauaplaatidega. Andis kõndida ja nimesid lugeda. Tol õhtul süüdati meil muinastuled, aga neid me ei näinud, vaid asusime tagasiteele. Suvine leitsak oli järele andnud ja bussiga oli hea sõita.
EHA NÕMM
