See ärev päev, mil kõik tarkuse taganõudjad taas või esmakordselt elus oma sammud haridusetemplite poole seavad, on jälle ukse ees. Kooliaasta algus muudab rahutuks neidki meie hulgast, kel selle teemaga juba tükimat aega n-ö lähisuhet pole olnud. Ajad küll muutuvad, aga mälestused esimesest koolipäevast, sellele eelnenud askeldustest ja esimestest koolikogemustest jäävad.
Enamik Vooremaa “leheneegreist” tõusis koolijütsiseisusse ajal, mil aabits tõepoolest alles I klassis lahti löödi ja vihikusse esialgu vaid kriipse veeti. Väike protsent on meie hulgas nooremaidki, kel pisut teised mälestused, aga üks, mis iga ajastuga kaasas käinud, on tarvidus suvelõpul koolitarbeid ja kehakatteid varuda, olid need siis dressid, sussid ja guašid või midagi keerulisemat.
Koolilapseks üleöö
KAIE
Mulle tuli kooliaeg 1964. aastal üleöö. Mu sünnipäev on hilissügisel ja vanematel oli plaanis saata mind kooli aasta hiljem, et oleksin selleks ajaks juba peaaegu kaheksane. Augustis tuli aga kooli õppealajuhataja ootamatult meile ja hakkas ema-isa kauplema, et nad mu n-ö klassitäiteks varem kooli paneksid. Arvust, mille puhul klassi teisega liitma ei pidanud, oli puudu just üks jõnglane ja minust saigi see päästev isik. Vihikute-pliiatsitega polnud kuuekümnendatel maapoodides probleemi. Vesivärvegi oli valida, aga guašše müüdi linnas ja need maksid kaks rubla, mis oli tollal arvestatav summa. Meie klassis olid nii uhked kunstitarbed vaid ühel lapsel.
Vormiriided olid siis küll sinised, aga et eelmine koolivorm oli näinud ette pruuni kleiti, siis värvis ema mu kollase piduliku velvetkleidi pruuniks. Ja kaunistas selle valge krae ja kätistega. Kollase kolmnurgaga sinise vormimütsi sain hiljem, kui kellelgi perest linna asja oli. Hiljem õmmeldi mulle kodus ka sinine volditud seelik ja sinise-valgetriibuline pluus. Tumesinisele villasele pluusile, mis poekomplektis seeliku juurde kuulus, oli ema kategooriliselt vastu: tema arvates meenutas see Stalini-aegse tööstuskooli vormi. </p>
Helesinine kleidike ja dinosaurustega koolikott
EILI
Minu esimene koolipäev oli 1995. aasta 1. septembril. Läksin siis Tartu 14. keskkooli, mis praegu kannab kunstigümnaasiumi nime. Käisin seal küll vaid esimeses klassis, sest mulle sobis rohkem õhtupoolne vahetus, mis oli võimalik Karlova gümnaasiumis. Sinna mind järgmise aasta septembris pandigi.
Vahepeal jõudsin õppida ka Vaimastvere põhikoolis, kuid nii põhikooli- kui gümnaasiumitunnistuse sain kätte ikkagi Karlova koolis.
Esimesest koolipäevast on aga kõige eredamalt meeles, et pidin selga panema ilusa helesinise kleidikese. See rõõmustanuks küll arvatavasti pea igat teist minuvanust neidu, aga polnud mulle põrmugi sümpaatne. Nimelt olen väikesest saati meelsamini pükse kandnud, tütarlapselikud riidehilbud ja värvitoonid olid mulle vastukarva. Pealegi oli samasugune kleit tol sügisel julgelt kolmandikul esimese klassi tüdrukuist, sest just siis hakkas meie maale tungima Poola päritolu turukaup, mida müüdi kõikjal ja mille valik oli samas üsna kesine.
Koolivarustus sai soetatud paar nädalat enne kooli algust Tartu Näituste Messikeskusest koolilaadalt, kust oli võimalik kõik asjad korraga osta. Meenub ka see, et sealt ostetud uhke mererohelise- ja lillakirju dermatiinilaadsest materjalist seljakott, mida ehtisid dinosauruste pildid, pidas vastu vist vaid ühe õppeveerandi.
Uhkesse lossi õppima
HELVE
Oma esimesest koolipäevast, mis oli aastal 1966, mäletan vaid seda, et ilm oli väga ilus ja soe. Ja et ema tuli meiega kaasa. Muidugi meeldis uhke Puurmani loss meile õega väga.
Et ma olin kodune laps ja veetnud aega peamiselt vanaema seltsis, polnud mul koolis tuttavaid.
Istusime õega ühte pinki, kuid kaua me pinginaabrid olla ei saanud, sest kukkusime kohe tundides lobisema. Seepärast pandi meid poistega istuma, et jutustamist vähem oleks. Meie klassijuhataja oli kunstiõpetaja Leida Lään, ta oli väga asjalik ja tore õpetaja.
Koolivormiks oli meil triibuline pluus, tumesinine seelik ja must põll. Mulle need riided ei meeldinud, aga tol ajal pidi koolis käima koolivormiga, nii et kobiseda polnud midagi.
Koolikotiks oli mul beež ranits. Meil olid õega ühtemoodi kotid. Üleüldse pidid meil kõik asjad ühtemoodi olema, muidu oli kohe pahandus majas.
Koolirežiimiga harjusin kiiresti, sain kohe ka paljude klassikaaslastega tuttavaks. Meie kodukandist tol ajal rohkem lapsi kooli ei läinud.
Suur kool ja palju lapsi
TOOMAS
Minu koolitee algas 1968. aasta sügisel Põltsamaal. Olin siis vist oma klassis üks vanemaid, sest sain üsna kooliaasta alguses kaheksa aastaseks. Kõigepealt tuleb meelde lasteaia lõpupidu. Just selleks ajaks, kui mina kooli läksin, tulid koolivormina kasutusele natuke kaasaegsemad ülikonnad. Eriliseks tegi tollase 1. septembri kindlasti õpilaste rohkus tänase päevaga võrreldes. Esimeses-teises klassis oli lapsi umbes 35 ja minu mäletamist mööda oli meie koolis siis neli paralleelklassi.
Koolijuht oli siis legendaarne Kalju Teras, kellelt ma 11 aastat hiljem ka keskkooli lõputunnistuse vastu võtsin.
Tunnistusel hinnati lisaks õppeainetele ka käitumist, korralikkust ja hoolsust. Kui kaks esimest olid mul “viied”, siis hoolsuse koha pealt oli pedagoogidel põhjust nuriseda.
Mäletan, et aabits oli tolle aja kohta üsna uhke ja värviline.
Eriline oli aastakümnete eest veel seegi, et kirjutama tuli koolijütsidel hakata täitesulepeaga, mille sisse käis tint. Minu esimene õpetaja oli Valve Pedmanson.
Sinise servaga õpikud
ANATOLI
Minu esimene koolipäev möödus Valgevenes Vitebski oblastis Brazdetšinos. Nime järgi oli Brazdetšino küla, aga inimesi elas seal vähemasti praeguse Mustvee linna jagu. Kooliminek oli aga nii tähtis sündmus, et kooliasju läks ema ostma pooletunnise bussisõidu kaugusel asuvasse Orša linna. Igaks juhuks ostis ta sealt kõike, mida koolitarvete poes müüdi. Nii sai minu koolikoti sisu väga rikkalik. Sealt võis leida isegi noodivihiku, mida läks vaja tõenäoliselt alles neljandas klassis.
Kõige põnevam asi oli minu meelest siiski tindipott. Võtsin selle juba kodus mitu korda kotist välja, tegin lahti, panin jälle kinni ja kotti tagasi. Paraku ei läinud kork ühel kinnipanekul ilmselt korralikult keermesse ning tint hakkas tasapisi kotti valguma. Nii et kui esimeses tunnis oma ilusa uhiuue matemaatikaõpiku välja võtsin, oli see juba tindiplekiline. Kui hakkasin uurima, miks, said tindiseks ka käed ja püksid.
Ema pesi kodus mu koolikoti küll üle, ent päris puhtaks see enam ei läinudki: niiskema ilmaga hakkas see ikka värvi andma. Nii olid mul veel teise klassi õpikudki siniste servadega. Niipea kui mõne neist lahti võtsin, tuli mulle jälle mu õnnetu esimene koolipäev meelde.
Vahetusse läinud koolikotid
RIINA
Oma esimest koolipäeva mäletan miskipärast üsna uduselt, küll aga tuleb meelde üks umbes kuu aega pärast seda juhtunud seik.
1960. aastate keskel polnud loomulikult sellist kaubaküllust nagu praegu. Ja tükati valitsesid ka teistsugused arusaamad. Vähemasti meie peres arvati, et ranitsaga käivad koolis ainult poisid. Nii et mina ja mu õde käisime koolis portfelliga. Minu esimene portfell oli helepruunist kunstnahast. Häda oli ainult selles, et samasugune oli veel mitmel meie koolis käival lapsel.
Nii juhtuski, et ühel päeval pärast tunde sattusid kaks sarnast portfelli garderoobi juures pingil enam-vähem kõrvuti ning vahetasid omanikku. Kumb enne vale koti haaras ja kumb võttis lihtsalt selle, mis talle jäänud oli, kes seda enam öelda oskab. Igatahes oli mu ehmatus väga suur, kui hakkasin kotist vihikut võtma ja selle kaanel seisis ühe mu paralleelklassi tüdruku nimi.
Ehkki tüdruk ei elanud kaugel, nõudis see ikka päris suurt eneseületamist, et võõrasse majja minna ja kotid tagasi vahetada. Aga selle peale, et koolitükid lihtsalt tegemata jätta ja järgmisel päeval kõik äparduse kaela ajada, ma ilmselt ei tulnudki.
