Ülemöödunud laupäev oli Jõgevamaal eriliselt sündmusterikas: kus peeti raamatuküla pidu, kus Mütofesti, kus valla sünnipäeva, kus rulluisumaratoni. Tõelised filmisõbrad jäid aga truuks Palamusele, kus peeti Theodor Lutsu filmipäeva ning näidati selle raames nii proffide kui ka harrastajate filmiloomingut.
Proffide töödest linastusid Lutsu filmipäeval kolm mõtlemapanevat tõsielufilmi: Riho Västriku “Tulekahju paine”, Heilika Pikkovi “Õlimäe õied” ja Sulev Keeduse “Varesesaare venelased”. Viimase näol on tegemist filmiajakirjanike poolt möödunud aasta üheks paremaks filmiks tunnistatud linateosega (teisena sai sama tiitli Toomas Hussari “Seenelkäik”). Sulev Keedus oli ka ise filmipäeval kohal: kohtus publikuga ning lõi kaasa lahtise lühifilmide konkursi žüriis. Peale tema hindasid filme filmiloolane Jaak Lõhmus ja Kinobussi meeskonda kuuluv sakslasest vabatahtlik Martin Hoffmann.
Lahtist lühifilmide konkurssi peeti Theodor Lutsu filmipäevade raames juba viieteistkümnendat korda. Kui möödunud aastal esitati konkursile 28 filmi, siis tänavu ainult 20. Lõpuks tuli mõned neist siiski ajapuudusel vaatamata jätta ja mõned liigammuse valmimisaasta tõttu konkurentsist välja arvata. Reglement näeb nimelt ette, et konkursifilmid ei tohi olla vanemad kui viis aastat. Nii jäi lõpuks võistlema 16 filmi. Nende hulgast valis žürii välja parima mängu-, eksperimentaal-, anima- ja tõsielufilmi.
Sünge lugu lõbusas külamiljöös
Parima mängufilmi preemia läks seekord Balti Filmi- ja Meediakooli vastsele magistrandile Anna Hintsile. Tema film “Vaba maa”, mis oli valminud teise kursuse lõputööna, tõi vaatajani loo, mis juhtus 1949. aasta küüditamise ajal. Sünget lugu jutustas mitu inimest, ent samas leidis jutustamine aset tänapäeva lõbusas külamiljöös.
Parim eksperimentaalfilm on Jaak Lõhmuse sõnul sageli tulnud Tallinnas tegutsevast stuudiost Meksvideo. Seekord tunnistati aga kahe eksperimentaalfilmi hulgast parimaks Priit Põhjala vaid poolteiseminutine “Iseendaga” (üles oli see antud tegelikult mängufilmina, aga žürii otsustas selle ümber kvalifitseerida). Priit Põhjala õpib praegu Tšehhi mainekas FAMU filmikoolis ja huvitaval kombel oli ta registreerimislehel märkinud oma elukohaks Tabivere.
Ka animafilmide poolest oli tänavune konkurss vaene. Kahest animafilmist tunnistati paremaks Dmitri Domoskanovi poolt stuudios Meksvideo tehtud “Viimased
“See on meeletult töömahukas plastiline animatsioon ja tükati ikka väga hästi tehtud. Dmitri võiks joonelt Nukufilmi stuudiosse tööle minna,” ütles Jaak Lõhmus.
Auhind sünnipäevakingiks
Tõsielufilme oli konkureerimas rohkem ja nende hulgas andsid, nagu mitmel varasemalgi festivalil, tooni tartlase Jaan-Jürgen Klausi linateosed. Parimaks tõsielufilmiks tunnistati seekord tema portreefilm Hannes Varblasest (“Varblane, poeet”).
“Klausi filmid on huvitavad, eredad ja tugevasti autori nägu,” ütles Sulev Keedus. “Tal on eriline anne inimest portreteerida. Portreteeritav ongi justkui filmi kaasautor. Kahju, et laiem publik neid filme ei näe.”
Lisaks nelja kategooria parimatele kuulutati välja ka parima operaatoritöö teinu. Selleks osutus filmi “Tartu vaimu saladus” autor, tartlane Toomas Griin. Nagu ikka, anti välja ka Kinoliidu Vaba Vaimu Priis. Selle sai Jaan-Jürgen Klaus oma teise filmi “Reaktiivkodanik Jaan Muna” eest. Seda filmi vaadates tabab äratundmisrõõm igaüht, kes vähegi Tartu avalikel üritustel viibinud: Muna on igal pool kohal ja tema kohalolek on alati märgatav.
Kui Vaba Vaimu Priisiga käis kaasas tehnoloogiavidin, millega saab bussis või rongis filme vaadata, siis muude tiitlite omanikud said kingituseks kunstnike Sülli Reet Vaino ja Eliko Kajaku loodud vahvad keraamilised lutsukalad.
“Sain täna just seitsmeteistaastaseks ja see on väga tore sünnipäevakingitus,” ütles parima animafilmi autor Dmitri Domoskanov. “Olen animafilmiga tegelnud juba kümme aastat ja seadnud endale sellel alal kõrged sihid.”
Kes peab tegema, see teeb
TIINA SÄÄLIK
Paar päeva enne taasiseseisvumispäeva Palamusel teoks saanud Theodor Lutsu filmipäeva kava kokku pannes polnud küll teadlikult võetud suunda valusate emotsioonide pakkumisele, ent programm sai tavatult tõsine ning tagantjärele tundus, et just nii pidigi olema. Kes tahtis, leidis kavast ka humoorikaid momente, ent need ei jäänud domineerima.
Riho Västriku “Tulekahju paine”, dokumentaaljutustus 1982. aastal Antarktikas polaarjaamas Vostok toimunud sündmustest, tõi vaatajani aja pained, mida ei leevenda ka aastakümneid hiljem toimunud asjaosaliste kohtumine: ikka ei jõuta kaugemale süüdlaste otsimisest.
“Varesesaare venelasi” (režissöör Sulev Keedus), jutustust Narvast ja sealsetest inimestest peaks vaatama igaüks meist. Siis saaksime aru, kui hästi meie siin tegelikult elame. Et paljud meie mured on vaid pseudomured, mis tükati kaastunde ja haletsuse otsimiseks genereeritud. Millist elurõõmu ja armastust, samas ka valu ja lootusetust oli selles filmis!
Heilika Pikkovi “Õlimäe õied” on lüüriline, kohati iroonianootidega jutustus Jeruusalemma lähedal õigeusukloostris elavast Eestist pärit nunnast. Ka nii saab, et elad pikka aega elu, mis täisväärtuslik kõrvaltvaatajate jaoks, ent siis astud lõpuks teele, mis olnud endale südamelähedane juba lapsest saati. See on jõudu andev ja mõtteid korrastav film valikutest, tugevusest, pühendumusest, aga ka egotsentrilisusest.
Lühifilmide konkursi filmidest jäid enam meelde Eve Estri “Hüvasti, kaks” (Mustamäe trolliliini viimasest sõidust), Priit Põhjala “Vennad” (lugu maast ja perekonnast) ning Anna Hintsi “Vaba maa”. Omaette filmijutukogu oli seekord Jaan-Jürgen Klausi Tartut ja sealseid vaimuinimesi portreteeriv looming. Neis filmides oli nii viletsust kui ka vaimsust, mille sarnast mujal ei kohta. Oli geniaalsust (“Varblane, poeet”) ja muigama panevat hullust (“Erkki Hüva SINITÄHEKE”).
Olen ka ise kunagi filme teinud ja jäin mõtlema, miks neid linalugusid tehakse. Ilmselt saab kõik alguse millestki või kellestki, mis/kes autorit puudutab, inspireerib, tekitab soovi lugu, inimest või olukorda jäädvustada, interpreteerida midagi, mis võiks ka teistele korda minna. Kes filmi peab tegema ja on selleks loodud, see ka teeb ja annab endast vaatajale ekraani kaudu teada.
RIINA MÄGI
