Nädalavahetusel tahaks igaüks meist väljuda piiridest ja raamidest ning nautida päikest ja vabadust. Kui neli kassinurmelast, siinkirjutaja nende hulgas, hiljuti ühe nädalalõpu Kagu-Eestis veetis, kujunesid reisi märksõnadeks aga just piirid ja raamid. Ning esialgu ka paduvihm.
Meie neljaliikmeline seltskond võttis endale mõned aastad tagasi eesmärgiks läbi käia Eesti piirialad. Esimesel korral seiklesime Vasknarva ja Mustvee ning teisel korral Mustvee ja Värska vahel. Nüüd, kolmanda reisi alguses kavatseme Värskast Poogandi järve äärsele telkimisplatsile põrutada ja sinna ööbima jääda. Meie teele jääb legendaarne Saatse saabas ehk saapakujuline tükk Vene Föderatsiooni territooriumi, mis Värska ja Saatse vahel Eesti alasse kiilub. Ümber selle sõita pole võimalik, sest tee viib otse “saapast” läbi. Õnneks on Eesti ja Venemaa sõlminud omavahel kokkuleppe, et Eesti poolel liiklejad võivad Venemaa territooriumil kulgeva umbes kilomeetrise teelõigu viisavabalt läbida, aga ainult transpordivahendi abil ja peatumata.
Olin senini arvanud, et enne “saapasäärde” sisenemist seisavad teel meetrikõrgused sildid hoiatuste ja käitumisjuhistega, aga tegelikult piirdub kogu “trall” peatumist keelava liiklusmärgiga, millele järgneb peatselt jalakäijate liikumist keelav märk. Viimast näeme vist kõik esimest korda elus. Mine tea, kas me ilma eelnevate teadmisteta üldse aru saaksime, et oleme sisenenud võõra riigi territooriumile? Tõsi, rohelise-punasetriibulised piiripostid sellele siiski viitavad.
Natuke kõhe on. Samas tuleb meelde mullusel “piirituuril” ühelt vanapaarilt kuuldud lõbus lugu. Nende meessoost tuttav hakanud kord oma suguvõsa memmedega Värskast Saatsesse surnuaiapühale sõitma. Memmed arvasid, et enne Saatse jõudmist võiks korra metsa vahel ära käia, sest mine tea, kuidas surnuaia juures need kehakergendamise võimalused on. Paraku tuli neil see tark mõte pähe just “saapasäärel” viibides. Memmed ei saanud veel püksegi üles, kui piirivalvurid kohal olid. Sedakorda Eesti omad, aga võinuks tulla ka Vene omad, sest “saapasäärt” valvatakse mõlemalt poolelt. Seltskond noomiti läbi, aga lasti minema.
“Te tänage õnne, et meie enne jõudsime,” ütlesid Eesti piirivalvurid. “Oleksid venelased enne jõudnud, oleksite Krupa kordonist või Pihkvast alles kolme päeva pärast koju saanud.”
Kaks versiooni
Selle kohta, kuidas kurioosum nimega Saatse saabas üldse tekkis, kuuleme järgmisel päeval Saatse muuseumis kaht versiooni. Muuseumi juhataja Tea Korela teada joonistati piirile 1990. aastate algul selline veider jõnks sisse ühe kinnisvaraomaniku soovil: too tahtnud, et tema maad ilmtingimata Gorodištše külanõukogu, mitte Värska valla koosseisu jääksid. Üks meie ja muuseumijuhi vestlust pealt kuulnud külastaja teadis aga teist versiooni, mille järgi omavalitsusjuhid olnud piire joonistades lihtsalt purjus.
Oli see asi siis, kuidas oli, ent kauaks ei pruugi seda “saapaga” seotud põnevust turistidele ja kohalikele jätkuda, sest Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise järel võib teoks saada maadevahetus: Eesti saab
Ehkki sõidame “saapast” suisa kaks korda läbi, ei kohta me seal ühtki piirivalvurit. Poogandi järve ääres lõket tehes ja telkides näeme neid aga suisa kolmel korral. Kaks korda sõidavad nad lihtsalt mööda, kolmandal korral tuleb mees- ja naispiirivalvurist koosnev patrull ka juttu ajama ja dokumente küsima, aga suhtlemine on igati sõbralik. Kui paduvihmas seisev blond piirivalvurineiu pimestava naeratuse saatel küsib, kas meie telk ikka vett peab, siis tuleks korraks nagu päike välja. Poogandi järve äärne lõkkeplats on õigupoolest selle kandi ainus telkimisplats. Ei tea, kas sealt on kunagi ka illegaalseid piiriületajaid tabatud, aga kontroll on seal kibe.
Liiga palju silte
Külastame oma piirituuri kestel ka Koidula, Luhamaa ja Murati piiripunkti. Koidulas uudistaksime ja jäädvustaksime meeleldi kümnete miljonite eurode eest välja ehitatud piiripunktirajatisi, ent ei julge lõpuks isegi autot peatada, rääkimata sellest väljumisest. Kui Saatse “saapas” on silte liiga vähe, siis Koidulas on neid liiga palju: me ei suuda isegi neljakesi aknast välja jõllitades sotti saada, mida selles paigas teha tohib ja mida mitte.
Sama lugu on Luhamaal, aga seal oleme otsustanud söögipausi teha, sest mõni kilomeeter varem oleme näinud viita, mis piiripunkti kohvikusse juhatab. Kui on selline viit, siis peab ju ometi ka kohvikusse saama. Esialgu tundub sealgi, et oleme sattunud kuhugi, kuhu poleks pidanud, ent putkas istuv piirivalvur on jälle lahkus ise: tunnistab, et silte ja infomüra on piiripunktis tõesti liiga palju ning seletab, kuidas kohviku juurde sõita ja pärast sealt jälle liikuma saada.
Murati piiripunktis ei huvita meie isikud aga mitte kedagi, sest teisel pool piiri jätkuvad Euroopa Liit ja Schengeni viisaruum. Murati asub nimelt Läti piiril. Teeme kuldsete eurotähtedega Läti sildi juures pildi ära ja veereme Eestisse tagasi. Ei taha küll lätlastele halba, aga meie seisukohalt oleks täitsa mugav, kui nad eurole üle läheksid, siis poleks Lätti minnes vaja enam ka latte vahetada.
Piiridest sai juba küll kõneldud, nüüd põgusalt ka raamidest. Kuut Lõuna-Eesti maakonda hõlmava Leader-projekti “Elu kahe maailma piiril” raames püstitati sel suvel paarikümnesse paika suured kollased raamid ehk aknad. Ajakirja National Geographic kaanelt laenatud kujundid juhatavad inimesi olulisemate vaatamisväärsuste juurde. Meile jääb teele kaks kollast akent. Obinitsa akna juures jääme pisut nõutuks, sest vaata kummalt poolt tahes, näha on ikka ainult tükike rohtunud külaväljakut või suvalist võpsikut. Vana-Vastseliinas saab aga kollasest aknast imetleda iidse piiskopilinnuse varemeid. Eriti tore on see, et aken ei seisa mitte varemete vahetus läheduses, vaid teisel pool teed asuvas parklas. Nii ei mõju see segavalt.
Vastseliina linnuse juures saavad tegelikult raami- ja piiriteema kokku: kui linnus XIV sajandi keskel rajati, märgistas see piiri nn lääne- ja idakiriku mõjuala vahel. Kõik asjad siin ilmas ongi omavahel seotud, tõmmatagu siis nende vahele piire kuidas tahes.
RIINA MÄGI
