Viimane Eesti Inimarengu Aruanne annab laiaplaanilise ülevaate meie riigi hetkeolukorrast: on valdkondi, kus me oleme tublid, kuid on ka kohti, kus edukusega ei saa kuidagi kiidelda. Igal juhul pidas peaminister Andrus Ansip oma erakonna üldkogul vajalikuks nimetada seda aruannet ülistuslauluks Reformierakonnale. Nii jahmatava avalduse peale tekkis mul esmalt küsimus, et kas peaminister pole aruandega tutvunud või on ta lugenud kärbitud versiooni. Vägisi kippus pähe ka mõte, et pikalt võimul olnud valitsusjuhil pole taeva appi kutsumiseks tarvis väga kaugele minna, sest pea on juba ammu pilvedes ja sealt allapoole pilk ei küüni. Tegu oli aga Reformierakonna vana trikiga, mis seekord eriti küüniliselt välja mängiti. Reformierakonnale on juba aastaid omane käekiri, kus valitakse välja sobiv statistika, millega end ehtida ja ignoreeritakse külma kõhuga meie elu negatiivseid külgi ja kurbi arenguid. Kui vaadata otsa Eesti tegelikkusele, siis pole mingit põhjust laulda ülistust Reformierakonna poliitikale. Meie majandust kirjeldavad numbrid võivad ju praegu üsna ilusad olla, aga need ei kajasta valdava osa inimeste elujärge ega ülemäära suuri sissetulekute vahesid. Pean ennast Eesti patrioodiks ja tunnen oma sünnimaa ja tema inimeste üle uhkust. See on igati loomulik. Aga kuidas olla uhke selle üle, et paljud maakohad ja ka väiksemad linnad on välja suremas ning otsustamatusse takerdunud valitsus ei suuda juba pikki aastaid haldusreformi läbi viia? Inimeste arv kahaneb ohtlikult ka paljudes maakonnakeskustes. Kas Ansip, rind uhkelt ees, on valmis Euroopas rääkima sellest, et meil elab umbes 60 000 last absoluutses vaesuses või vaesusriskis? Kuidas kõlab kiidulauluga kokku tõsiasi, et kümned tuhanded inimesed on kodumaalt lahkunud või lahkumas, et oma töö eest väärilist palka saada? Just viimastel aastatel annavad võõrsile siirdunute seas tooni verinoored inimesed. Minu eakaaslasi on välismaale läinud klassitäite kaupa. Olenemata endale roosad prillid ette pannud Ansipist, peegeldab inimarengu aruanne selgesti ka meie inimeste eluasemete viletsat seisukorda. Eestis on tervelt 13 protsenti peresid, kellel puuduvad WC ja duširuum. Selle näitajaga sarnaneme Türgile, Lätile, Leedule, Bulgaariale ja Rumeeniale. Kõrgharidusreformi surus valitsus kiirustades läbi, jättes tudengite seisukohad sisuliselt arvestamata. Antud reformi esimesi vilju näeb sügisel, kuid juba täna on selge, et reform soosib pigem hea majandusliku taustaga noori, kelle peredel on võimalik ülikoolis käimist materiaalselt toetada. Eesti regionaalset ebavõrdsust süvendab masu ajal tehtud otsus, mil kärbiti linnade ja valdade tulubaasi. Valitsus ei taha aga omavalistustele raha juurde anda, sest sel juhul saaks suure tüki sellest summast Tallinn. Ma mõistan, et üksteisele vastandumine on Keskerakonnale ja Reformierakonnale olemuslikult tähtis, kuid vastutustundetu on sel moel “karistada” kogu Eestit. Mantra, et inimestesse hakkame panustama kunagi tulevikus, kui riik rikkaks saab, kõlab üha õõnsamalt. Olen veendunud, et ilma inimvarasse panustamata ei saa meie riik kunagi rikkaks. Tänase poliitika jätkudes oleme ka 20 aasta pärast odava tööjõuga maa, kus inimeste heaolu on tunduvalt väiksem kui teistes Põhjamaa riikides. Eesmärk on muuta Eesti targa majandusega riigiks, mis eelisarendab innovatsiooni ja mis peamine – investeerib eelkõige inimestesse. See tähendab panustamist haridusse, laste heaolusse, töötute ümberõppesse ja hoolekandesse. Vastasel juhul meil lihtsalt pole, kelle üle uhkust tunda.
JANAR TIIROJA, noorte sotsiaaldemokraatide volikogu juhataja
