Üksvahe oli rumalavõitu jutu kohta käibel termin “lambajutt”. Kalevipoja Suveteatri tänavuses lavastuses “Lambasööjad” ajavad kaks sõpra, Valtteri ja Sepe, ka lambajuttu, ent mõnevõrra teises tähenduses. Lambal on nimelt oluline roll nende ühises suveprojektis, mida võiks nimetada “Ei kontorile, pintsakule ja kainele mõistusele!”
Võib-olla olen asjast valesti aru saanud, aga minu meelest naised oma sookaaslaste seltskonda vist nii kõrgelt ei hinda nagu mehed. Meeste või vähemasti teatud tüüpi meeste jaoks on aga sookaaslastest sõpradega saunas, jahil, kalal, meeskoori proovis või meestudengite korporatsiooniüritustel viibimine ülimalt oluline.
Ka “Lambasööjate” tegelased Valtteri ja Sepe on sellised mehed, kes peavad aeg-ajalt naiste ja meeste ühisest maailmast üksnes meeste maailma pääsema. Ning muidugi peavad nemad, poliitik ja ärimees, saama vahepeal kontorielu ja suure linna raamidest välja. Selleks on sõbrad sõlminud kokkuleppe: kui üks suve saabudes helistab, et kahe päeva pärast on minek, siis teine vastu ei vaidle, vaid tuleb kohale ega ütle ära ühestki sõbra pakutud seiklusest.
Sel suvel seiklevad mehed siis Sepe eestvõttel mööda suvist kodumaad ning kütivad kõhu täitmiseks lambaid. Mis pole just päris seaduslik tegevus. Samas saadavad nad hiljem lambaomanikule kirjaliku vabanduse ja viisaka valuraha. Muidugi saaks lamba ka seaduslikul viisil soetada, ent siis kaoksid ilmselt ära hasart ja adrenaliin. Lamba laskmine ja sellest ise söögi tegemine annab elule päriselu maitse. See on hoopis midagi muud, kui supermarketist purgisupi ostmine ja sellega teleka ette ma(a)ndumine.
See, mida mehed ühiste pööraste puhkusepäevade ajal teevad, on küll oluline, ent olulisemgi veel on see, mida nad selle juures räägivad. Aga rääkida on kahel sõbral paljust. Näiteks naistest ja poliitikast. Poliitikutel oleks vist päris kasulik kuulata, milliseid käitumismalle kaks kodukootud poliitfilosoofi neile riigisiseseid ja riikidevahelisi asjade ajamiseks soovitavad. Mine tea, äkki oleks maailm sootuks inimlikum koht, kui nad neid soovitusi järgiksid?
Pall ei lenda metsa
Kahe sõbra dialoogid meenutavad tennisemängijate või võrkpallurite ladusaid pallivahetusi. Mõnikord jääb pallivahetus küll loiumaks, aga sootuks metsa ei lenda mänguvahend kunagi. Ning eks Toome ja Reinthal ole koostööd palju harjutada saanud ka: nad õppisid ju Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgemas lavakunstikoolis ühel kursusel.
Mõned vestlusteemad vallandavad aga lausa tulevärgi. Näiteks kui jutt tšakrate, aurade ja energiate peale läheb, saab publik ennast hingetuks naerda. Päris vaimukad on ka meeste katsed n-ö uut eesti keelt leiutada. Stseen, milles mehed korraks mõtteliselt tsivilisatsiooni naasta otsustavad ja nutitelefonidest uudiseid lugema hakkavad, leides sealt tegelikult vaid totaalseid mõttetusi, pani aga ennastki juurdlema, kas enda pideva ilmaeluga kursis olemise kohustust, mille me endale alateadlikult võtnud oleme, ikka tasub täita või on see aja (loe: elu) tühja-tähja peale raiskamine. Võib-olla peaksime kõik aeg-ajalt kasutama Sepe leiutatud “äppi” “Angry puhkaja” ja lennutama nutitelefoni (juhul, kui see muidugi olemas on!) põõsasse.
Kui tuletada meelde, et jutustuse “Lambasööjad” kirjutas soomlane Veikko Huovinen ja selle esmatrükk ilmus 1970. aastal, siis peab arvama, et dramatiseerija on suhtunud algmaterjali üpris loominguliselt, tuues sisse rohkesti eesti ja nüüdisaja elementi. No ei olnud 1970. aastal ju nutitelefone ega “Angry birdsi” ning tšakratest ja energiatest ka ei räägitud. Ajakajalisena mõjub ka Valtteri jutt tüki lõpus, kus ta lubab vanemaks saades metsa maja ehitada ja seal Sepega koos elama hakata. See kõlksub vägagi kokku Andrei Hvostovi ja mõnede teiste ideega, et inimväärilise vanaduspõlve võiksid meile tagada vanurite kommuunid.
Head leiud
Kui millegi kallal nuriseda, siis ehk selle kallal, et kaks sõpra on tüübilt natuke liiga sarnased: selgemini eristuvad või suisa vastandlikud tegelased oleksid tegevusse ehk rohkem dramaatikat ja intriigi toonud. Samas tuleb lavastajat ja osalisi kiita mitmete heade leidude eest, nagu autosõidu kujutamine seisvas autos kantrimuusika saatel, Valtteri jalalt kukkumine pärast pöörast pummelungi jne. Kõiki efektseid trikke ei saa ära rääkidagi, sest see keeraks neil, kes tükki veel näinud pole, aga vaatama minna kavatsevad, üllatused tuksi.
Kiita tuleb ka lavakujundust. Või õieti platsikujundust, sest vabaõhulava, millel Kalevipoja Suveteatri eelmisi lavastusi mängiti, lõhuti enne tänavuse teatrisuve algust maha. Ühest küljest hakkas see ilmutama väsimuse märke, teisest küljest kammitsema teatritegijate fantaasiat. Tühjal platsil oli neil tükk maad mõnusam majandada. Kogu „Lambasööjate“ lavakujundus koosnes näiteks suurtest põhupallidest ja –pakkidest. Nagu teatris ikka, võis neile igas stseenis anda ise tähenduse.
Suvelavastus lõpeb sellega, millega lõppema peab. Ühtäkki kaotab lõkkel küpsetatud lammas oma võlu ning mehed tunnevad, et aeg oleks oma tavalisse kesta tagasi pöörduda. Triiksärgid ja pintsakud tõmmatakse selga, lipsud seotakse ette ja jäetakse teineteisega jumalaga. Selleks, et järgmisel suvel jälle koos seigelda.
“Lambasööjate” sissejuhatavas monoloogis ütleb Sepe välja kurva tõe: “Kindlaim märk sügise saabumisest on see, et mitte midagi suve jooksul toimunud ei ole.” Loodan et mitte keegi teist, armsad lugejad, ei pea sügisele vastu minema sellise tõdemusega. Isegi tänavusse suvesse jõuab veel värve ja päriselu maitset tuua!
“Lambasööjad”
Kalevipoja Suveteatri lavastus, mille on produtseerinud MTÜ Parim Valik
Autor Veikko Huovinen
Dramatiseerija ja lavastaja Veera Marjamaa
Osades Mart Toome (Tallinna Linnateater) ja Anti Reinthal
Esietendus 18. juulil Kääpa suveteatriplatsil
Lavastust on võimalik veel vaadata 1., 2., 3. ja 4. augustil kell 19
Lavastust toetavad Leader-programm, Saare vald ja eraettevõtjad
RIINA MÄGI
