Kõrvenõgese noored mahlakad kasvud on lehetäide maiuspala. Neid koguneb sinna mahla imema paksu kihina. Tänu sellele saab kõrvenõgeseid kasutada püünistaimedena, mis meelitavad kahjurid endale ja päästavad muud aiataimed suuremast rünnakust.
Lehetäid on hea toit ka väikelindudele ja teistele putukatele, näiteks lepatriinudele ja nende vastsetele, kes peamiselt lehetäisid söövadki ja on seejuures väga aplad. Meil kõige levinum – seitsetäpp-lepatriinu – sööb päevas keskmiselt 100 lehetäid, lepatriinu vastne pistab nahka 100 lehetäi valmikut või 300 vastset.
Kui üks lehetäide kogum on hävitatud, võtavad lepatriinud kiirelt ette järgmise. Lepatriinusid tasub aeda meelitada ja ka ise tuua, sest nad hävitavad lisaks kilptäisid, võrgendlesti, karilasi ning isegi lutikate mune.
Suvel võib nõgesed maha niita, et lepatriinud koliksid üle teistele taimedele. Nõgesepuhmiku noorendamiseks tasub seda niikuinii teha.
Tõmmis tõrjub ja väetab
Kõrvenõgese vängelt lõhnava leotisega pritsimine pidurdab lehetäide, porgandi-lehekirbu jt kahjurite ja haiguste levikut ning samas toidab taime lehe kaudu. Leotist võib kasutada ka lihtsalt väetisena, kallates seda juurtele. Porgandipeenrale võib leotist vabalt valada kastekannust.
Leotis tehke nii: Pange ämber tihedalt nõgeseid täis, neid võib ka väiksemaks hakkida. Pange peale telliskivi vm raskus, et varred veepinnale hõljuma ei tõuseks. Valage peale külm vesi, nii et see katab taimemassi. Kuna mõne päeva pärast hakkab leotis jälgilt haisema, katke anum kaanega ja hoidke elumajast kaugemal. Laske paar nädalat tõmmata.
Kui nõgesed on piisavalt ligunenud, võtke nad veest välja ja valage leotis tihedast sõelast läbi. Tugevamate taimede jaoks tehke lahus vahekorras 1:5, nõrgematele 1:10. Lisage lahusele veidi rohelist seepi, et see taimele paremini nakkuks. Pritsige aiapritsi või tavalise pihustiga, kindlasti töödelge ka lehtede alakülgi.
Nõgesepesto ja nõgeseõlu
Toiteväärtuselt peetakse kõrvenõgest võrdseks kartuliga, porgandist kaks korda ning spinatist kolm korda väärtuslikumaks. Erakordselt palju on kõrvenõgeses mineraalsoolasid, eriti rauda, kaaliumi, kaltsiumi ja magneesiumi. Rohkelt on ka C-, B-, E- ja muid vitamiine ning karotiini, mis muutub organismis A-vitamiiniks.
Kõrvenõgest on lihtne toiduks tarvitada. Tal pole segavat kõrvalmaitset. Nõgeseleem meenutab maitselt lihapuljongit.
Kõrvenõgesest võib teha suppi, kotlette, seda võib lisada leiva- ja pirukatainale, kastmesse, ahjuvormi, pannkookidesse, omletile jne.
Internetis surfates märkab, et mujal maailmas on kõrvenõgese kasutamine kokanduses väga popp. Võib leida igasuguseid põnevaid retsepte, näiteks saab kõrvenõgesest teha pestot, sufleed, isegi õlut!
Kõrvenõgese kergelt hautatud (või kuuma veega üle valatud) ja tükeldatud massi saab kasutada nagu hakkliha. Seda tasub väikeste portsjonitena panna ka sügavkülma, et talvel oleks vitamiini-, valgu- ja rauarikas roheline toidulisa omast käest võtta.
Kui kõrvenõgesed kasvavad väga rammusal mullal, nt komposti- või sõnnikuhunniku lähedal, siis hoidke pealseid enne tarbimist 3–4 minutit kuumas vees, et liigne lämmastik eralduks. Pikemalt ei maksa leotada, sest siis eralduvad vette ka C-vitamiin ja mineraalsoolad.
Kindlasti tasub kõrvenõgest ka talveks kuivatada. Kuiva nõgesepuru võib lisada toidule ja teha sellest teed.
Tervisetee ja ravivannid
Värsketest võrsetest tehtud tee puhastab verd, viib kehast välja jääkaineid, annab mitmeid vitamiine ja on üldtugevdava toimega. Võtke klaasi keeva vee kohta teelusikatäis peenestatud lehti, laske segul jahtuda ja jooge lonkshaaval üks klaasitäis päeva jooksul.
Nõgese tarvitamisel peab aga teadma, et üle paari nädala järjest ei maksa seda teha, sest mõned nõgeses peituvad ained võivad rikkuda vere normaalset hüübimist.
Nõgesed aitavad ka välispidiselt. Nõgesevihaga vihtlemine ja nõgesevann leevendavad reumaatilisi valusid, juureleotise vann elustab vereringet. Hästi mõjub nõgeseveega pesemine tuhmidele ja väsinud juustele, nõgesemask soodustab juuste kasvu.
i
EHA NÕMM
