Jaanipäeva paiku on nii maitse kui lõhn olemas, sest on metsmaasikate aeg. Meil käisid lapsed juba mitu päeva varem maasikal, umbes
Kui lükitigi kõrs maasikaid täis, et mõnele kojujääjale viia, siis söödi see kõrs enne päralejõudmist siiski ise tühjaks!
Maasikad on meie juurde alles hiljuti tulnud. Võta sa kinni, kuidas nad oma areaali laiendavad. Oleks huvitav teada, kuidas täpselt see sündis, aga niisuguseks uurimistööks ei ole ma võimeline. Kui mõne aasta eest marjad avastasin, oli rõõm igal juhul suur. Olin just otsustanud, et aedmaasikaid ma enam kasvatada ei ürita — pole annet.
Ei hakka me aga maasika ümaraid õiest tekkinud moodustisi tavaelus koguviljaks nimetama, kuigi nii oleks õige. Nii taime kui tema koguvilju nimetame ühtmoodi maasikaks edasi, ja söödavaid hõrgutisi marjadeks! Väikesed seemned asuvad koguvilja (ka ebavilja) pinnal, viljades, mis kannavad seemniste (ka pähklikeste!) nimetust. Maitsva lihaka osa moodustab õiepõhja pikendus, millele viljad kinnituvad.
Metsmaasikatega seoses meenub Ingmar Bergmani film “Maasikavälu”. Mitte, et ma seda filmi ennast hästi mäletaksin, vaid pealkiri on mällu sööbinud. Teine assotsiatsioon on ajast, kui ma ühel keskkooli suvevaheajal olin Viidumäe riiklikul looduskaitsealal giidiks. Juhataja Mari Reitalu viis mind keskuse läheduses asuvale metsmaasikamaale, kus võisin oma rauavarusid täiendada. Ta ise suutis täis korjata uskumatult mahukaid mannerguid!
Väljakaevamiste analüüside tulemusel on selgunud, et metsmaasikaid sõid inimesed juba kiviajal. Hea on teada, et tohutute muudatuste kiuste on meil alles ka midagi niisugust, mis kiviajast pärit! Oletatavalt on meile ju palju elamusi juurde tekitatud, millest nemad kahtlemata ilma jäid. Terve maailm arenebki ju selles suunas, et üha rohkem ja mitmekülgsemalt mateeriat tunnetada!?
Kultiveerima hakati metsmaasikat antiikajal Pärsias, praeguses Iraanis. Hiljem levisid metsmaasikaseemned Siiditeed mööda laiali. Aedmaasikas aretati 18. sajandi keskel ja see asus metsmaasikat välja tõrjuma, sest viljad on ju palju suuremad. Vikipeediast võib lugeda, et 2010. aastal sekveneeriti metsmaasika genoom – moodsa aja teadus! Mida teadlased sellega peale hakkavad, eks saab kuulda.
Meil esineb ka metsmaasikale sarnane muulukas, eriti Lääne- ja Põhja-Eestis. See taim armastab lubjarikast pinnast. Muuluka võsundid on lühikesed või puuduvad üldse, nii paljuneb ta peamiselt seemnete abil. Õied on metsmaasikaga võrreldes suuremad, mari ehk ebavili aga metsmaasikast magusam. Erinevuseks on veel see, et tupplehed liibuvad tihedalt viljale. Ka kollakasvalged viljad on küpsed, nad ongi vaid tipust punased. Muulukad on suuremad ja ümaramad.
Küll on hea, et meie tee- ja metsaääred pakuvad siin-seal soepunaseid suupäraseid leide, mida ikka noppima kummardume…
i
EHA NÕMM
