Teisipäeval oli Vikerraadio saates Uudis + keskseks teemaks alkoholi kättesaadavus noorte hulgas. Nimelt alustas politsei äsja teavituskampaaniat, mis keskendub täiskasvanute rollile selles valusas küsimuses. Saatetoimkond ootas teemakohaseid sõnavõtte ka raadiokuulajailt. </span>
Kolm võimalust kindlasti olemas
Küsimusele, mil moel alaealised ikkagi neile keelatud joogid kätte saavad, ei ole tõesti kuigi keeruline vastata, sest just täiskasvanud need võtmeisikud ongi. Vikerraadio otse-eetris ja kodulehel oli vastajaile välja pakutud neli varianti, kuidas see laste joogihankeskeem toimida võiks, ja kommentaare kuulates-lugedes sai kinnitust kahtlus, et neljast moodusest kolm on tõesti n-ö töös. Igal alaealisel alkoholihimustajal on mõni süüdimatu vanem vend, õde, sõber või tuttav. Väiksemates asulates “hängib” poetreppidel pidevalt kerge auru all olevat rahvast, kes vaid mõnekümnesendise lisatasu eest on valmis januse “hädast” välja aitama. Kardetavasti ei saa kõik vabaõhupidudel kaubitsejad vastu kiusatusele oma läbimüüki kosutada, kui leti ees hetkel sotsiaalne kontroll puudub. Ja Vikerraadio kodulehel sõna võtnutest on nii mõnigi oma silmaga näinud, kuidas õlle- ja siidripurgid ka suurpoe kassast takistamatult läbi sõidavad, ilma et lapseohtu ostjailt dokumenti küsitaks. Paraku peab siingi paika kõnekäänd, et küll siga pori leiab.
Kuidas vanemad asjaga seotud on?
Seda võimalust, et emad-isad ise oma võsukestele kangemat kraami pakuvad või ostavad, on siiski kuidagi õõvastav ette kujutada, isegi meie kahjuks just mitte väga kõrge moraaliga ühiskonnas. Paadunumgi viinanina üldjuhul teab, mida lapsed tohivad ja mida mitte, ning loodab sisimas, et järeltulijad pigem tema sõnade kui tegude järgi elavad.
Lootusest on paraku vähe abi, ja siit sünnibki küsimus, mis teavituskampaanias tõstatatust ehk olulisem ja valusamgi: miks nii paljud teismelised meelelahutust ja seltsielu alkoholita ette ei kujuta?
Jätame praegu kõrvale väga tõsiste probleemidega pered, kus ühel või koguni mõlemal lapsevanemal põhiküsimuseks, kust ja kuidas järjekordne peatäis kätte saada, ja mõtleme päris tavalistele, n-ö sordi alla käivatele kodudele. Kas raatsitakse neis kõigis raha teatri- ja kontserdipiletitele kulutada, kas viitsitakse lastega nädalavahetustel lõbustusparki, mängumaale või lihtsalt loodusse matkama minna? Või valitakse lihtsam tee ja istutakse sõpradega grillima, korraldatakse saunaõhtu või lüüakse aega surnuks televiisori ees? Ja ühtegi neist lõõgastusõhtutest või koguni –päevadest ei peeta pelgalt morsi ja kohviga. Lapsed on kah kusagil seal, ajavad omi asju, istuvad arvuti taga või näpivad telefoni… milleks nendega spetsiaalselt tegelda, nad on ju silma all?
Eeskuju väga oluline
Ma ei taha väita, et kõigist peredest, kus täiskarsklus ei valitse ja kus vanemad meelelahutust valides heal tasemel kontserdile ööklubi eelistavad, just alkoholilembesed noorukid kasvavad, sest eluhoiakute kujunemisel on suur osa ka sõpradel ja nende peredel, geenidel ja sellelgi, millist masti on juhtumisi liidergrupp koolis, aga eeskuju, sealhulgas kodu oma, mängib siin kahtlemata märkimisväärset rolli.
Me loodame, et meie lapsed kord oma lastega samu asju teevad, nagu meie nendega praegu, rääkis tänavu aasta pereks valitud perekonna pea Taavi Karu.
Juba see lause näitab, et vanemad teavad, kui oluline on eeskuju, ja püüavad kujundada oma järeltulijate lapsepõlve õnnelikuks, rõõmsaks ja sisukaks, mõeldes juba praegu nende tulevasele elule oma laste vanematena. Koos käiakse palju looduses ja teinekord linnaelugi uudistamas, aga ei unustata ka töökasvatust, mis koos tegutsedes iseenesest tulemuslikuks kujuneb.
Taolisi noori perekondi on meil kahtlemata palju, aga võiks olla tublisti rohkem.
Variserlus tugevalt kanda kinnitanud
Teisipäeval jäi Vikerraadio kodulehe netikommentaaride hulgast silma Meriti oma. Seal oli muu hulgas öeldud:
“Kui süüdlasi otsida, siis tuleks mõelda ka selle peale, mida näidatakse meile kogupereseriaalides, uudistesaadetes, kokasaadetes jne. Noored on alati eeskuju võtnud täiskasvanutest. Miks siis imestada, kui ühtegi koosviibimist ei saa pidada ilma alkoholita. Välismissioonidelt koju saabuvaid sõdureid tervitab riigi juhtkond juba lennuväljal, pokaalid käes, ja seda nende laste silma all; avatakse kuskil mõni kilomeeter teed ja jällegi uudistesaates näeme, kuidas klaase kõlistatakse, jne.”
Kirjutan arvamusavaldusele kahe käega alla ja nõustun ka Meriti tõdemusega, et meil valitseb alkoholi tarvitamise osas kaksikmoraal.
Samal ajal, kui algatame mõnuainete vastaseid kampaaniaid, korraldame noortele ennetuslaagreid ja taotleme vastavateemaliste jututubade läbiviimiseks kõikvõimalikest projektidest raha, tekib meie poodidesse järjest suurem valik värvilisi purgikesi ja kirevate siltidega pudeleid.
Küsitav on seegi, kas 18-aastane just peab kangemat kraami pruukida saama, kas poleks aeg vanusepiiri tõsta. Meil saab 7- aastaselt kooliteed alustanu ju enne gümnaasiumi või kutsekooli lõpetamist nii vanaks. Kas tema võib siis poest südamerahus kangemat kraami osta, olgu või mõne oma õpetaja silma all?
Alkoholireklaam tunneb ennast teleekraanil endiselt hästi ja ega seda väga öistele tundidele ka raatsita jätta – ehk on siis vaatajaid liiga vähe…
Sest kusagil on osavad ärimehed, kelle rahavood ju vaid sellest sõltuvadki, kui palju seda kraami kaubaks läheb.
i
KAIE NÕLVAK
