Räppar Aleksander Karbatšuk alias Utoopia kirjutas paar aastat tagasi lugusid vaid sahtlisse, tänasel päeval ta enam Jõgevamaa noorte- ja hip-hopi pidudel tutvustamist ei vaja ning esinemisi on tal juba igal nädalal. Olenemata sellest, et Aleksander on vaid 15-aastane, on ta Eesti mõistes juba üsna tõsiseltvõetav artist, kes andis eile Jõgeval kahjuks ühe oma viimase suurema kontserdi siin piirkonnas.
Kuidas sinust räppar sai?
Alguse sai see umbes kaheksa aastat tagasi, mil ma kirjutasin igasugu luuletusi ja proovisin nii-öelda vabas stiilis räppida. Paar aastat tagasi muutus lugude kirjutamine igapäevaseks tegevuseks. Näitasin oma loomingut paarile sõbrale ja hakkasin enda tekste sobitama erineva taustamuusikaga. Esimene lugu, mille lindistasin, oli Vaimastvere lugu (Aleksander elab praegu Vaimastveres – E.A.) ja see ei kukkunud just kõige paremini välja.
Mõne aja pärast tutvusin sellise räppariga nagu Feikii, kellega hakkasin koos muusikat tegema ning kelle abiga artistina ka tublisti arenesin.
Kuidas tekkis Sinu esinejanimi Utoopia?
Tegelikult alustasin ma lugude tegemist nime all “Kuri Koer”, kuid siis jäi mulle külge nimi Utoopia, sest kasutasin seda sõna parasiitväljendina pidevalt oma jutu sees. Mõtlesin mingil ajal artistinime vahetada, aga nüüd on Utoopia mul nii küljes, et selle vahetamisel pole mõtet.
Millise stiiliga räppar Sa oled?
Räppareid on erinevaid. Mõned on nii-öelda “halamisräpparid”, kes laulavad näiteks armastusest ja kuidas neil elus kõik halvasti läheb. Teised on sellised kuulsuse jahtijad, kes kirjutavad pigem popmuusika poole kalduvaid räpplugusid, üks selline on näiteks bänd Põhja-Tallinn. Viimaks on üheksakümnendate stiili räpparid, kes teevad lugusid päevakajalistel teemadel, mis publikule peale lähevad. Mina liigitan end sellesse punti.
Kuidas Sinu lood sünnivad?
Sõnad kirjutan ma ise ja tausta teeb Feikii. Lood tekivad täiesti iseenesest. Vahel istun arvuti taha ja mõtlen, et nüüd peaks jälle loo kirjutama ja siis tuleb kõik nagu iseenesest.
Kuidas Sa oma artistioskusi arendad?
Diktsiooni tuleb parandada, harjutada kodus peegli ees. Mõelda, millest oma lauludes rääkida ja kuidas rääkida, sest loogiline on see, et 15-aastane ei saa kõigest laulu kirjutada, sest tal pole veel piisavalt laia silmaringi ega elukogemust.
Kindlasti aitab kaasa ka raamatute lugemine, et silmaringi laiendada. Pean tunnistama, et loen küll raamatuid, kuid mõnede kohustuslike teostega ei suuda kuidagi algust teha. Mis puutub lugude kirjutamisse, siis need oskused paranevad ajapikku, omaenese vigadest õppides.
Maailmakuulus räppar Eminem arendas oma sõnavara sõnaraamatuid lugedes. Kuidas Sina seda teed?
Olen kuulnud, et see pidi aitama tõesti. Eks mingil ajal, kui aega leian, siis proovin ka ise sellise variandi ära.
Millest Sinu lood põhiliselt räägivad?
Mulle väga meeldib endast kirjutada, kuigi ma tean, et see on väga halb, sest nii võib repertuaar muutuda väga üksluiseks. Olen üritanud seda viimasel ajal muuta. Üks minu uuem lugu, mis varsti ilmub, räägib Eestist ning siinsest argielust, hinnatõusust jne.
Palju Sul praeguseks lugusid on?
Lindistatud on umbes paarkümmend, kuid kirjutatud on kuni kolmsada lugu.
Kus oma lugusid lindistad?
Algul lindistasin kodus või sõprade juures. Pärast Feikiiga tutvumist hakkasin tema juures Paides lindistama. Nüüd olen stuudiot vahetanud. Praegu lindistan sellise tegija juures nagu Paks Matu, kuid proovin end sättida Genka stuudiosse Legendaarne. (Selles stuudios lindistavad näiteks sellised artistid nagu Beebilõust, Metsakutsu, Põhjamaade hirm, Winny Puhh jne. – E.A.)
Kui palju Su lugudel kuulajaid on?
Kui olen uue loo üles laadinud, siis esimese hooga kuulab ikka paar tuhat inimest.
Kas Sul on ka oma kindel fännipagas?
On selliseid, kes käivad väga paljudel minu esinemistel. Muidugi, kõige suuremaks fänniks on kindlasti minu ema, kes käib peaaegu igal esinemisel kaasas.
Millal oli Sinu esimene suurem esinemine?
Suurema publiku ees esinesingi aasta tagasi Jõgeva linnapäevadel. Pärast seda läks elu väga kiireks, esinemisi tuli jube palju ja nüüd ma eriti palju rohkem pakkumisi vastu võtta ei jõuakski.
Kuidas endale esinemisvõimalusi leiad?
Alguses oli neid ikka väga raske sebida. Mind on palju aidatud. Alguses aitas mind palju Imre Mihhailov ning nüüd on selles osas märkimisväärset tööd teinud minu DJ Kalle Kaljula. Praegu on esinemisi nii palju tulnud, et ei jõua lihtsalt enam. Viimase aja üks suuremaid oli Sinilinnu kohvikus sündmus Yo!Hoov. Esinesin paar nädalat tagasi ka Kärde baaris ja kindlasti võtan osa ka Eesti hip-hop festivalist, mis toimub augustis. Hästi on meeles ka Club Tallinnas peetud noortepidu, kus meie live-esinemise ajal astusid üles Tartu break-tantsijad.
Ütlesid mulle intervjuu kokku leppimise ajal, et oled üsna väsinud. Sul on pea iga nädal esinemised ning samas on käsil ju ka põhikooli lõpetamine. Kuidas Sa end jagad?
Jah, kuidagi ootamatult kiiresti on lapsepõlv läbi saanud, olen esinemas käinud sellistes kohtades, kuhu alaealise külastajana sisse ei saakski. Räppimine on küll minu hobi, aga sellega kaasnevad kohustused fännide ees. Tuleb tunnistada, et kool ja õppimine on seepärast veidi ka kannatanud. Siiski pean ütlema, et tegelikult olen ka parajalt laisk ning pigem kannatab õppimine minu laiskuse, mitte räppimise pärast.
Kuidas ettevalmistused eksamiteks edenevad?
Matemaatikaga on kõige raskem. See on ainuke aine, mis mulle kuidagi peale ei lähe ja millega pean palju pingutama. Eesti keelega probleeme ei teki ja valikeksamiks teen inglise keele, millega ka raskusi ei ole.
Mis pärast põhikooli lõppu saab?
Otsustasime, et läheme perega Soome, sest siin on see elu, nagu on. Seal tahan kindlasti edasi õppida, kuid esialgu jätan ehk aasta vahele ja tegelen soome keele õppimisega. Mis puutub elukutsesse, siis olen mõelnud disaini õppimisele, kuid midagi kindlat veel paigas pole. Kindlasti jätkan räppimist ning seda kindlasti eesti keeles. Ka püüan käia võimalikult sageli Eestis sõpradel külas ja esinemas, kuid esialgu oli eilne live Jõgeva linnapäevadel siin minu viimane suurem esinemine.
i
EILI ARULA
