Ühel ööl, kui aastane laps tema süles südantlõhestavalt nuttis, sai tookord Ääsmäe turvakodus töötanud Merle Poom aru, et emaks ei saa ainult last sünnitades, on ka teisi võimalusi.
Varem oli ta mõelnud, et ema on ikka see, kes lapse ilmale toob. SOS-emana alustas naine 32-aastasena. “Ma ei teadnud, mis saab siis, kui ma oma pere loon ja lapse sünnitan,” tunnistas ta. “Andsin end vabaks, elu oli mind selleks ajaks piisavalt õpetanud.” Nüüdseks on Merle Poom töötanud Keila SOS lastekülas juba 19 aastat SOS-emana.
Merle Poom on Vaimastverest pärit. Pärast pedagoogilise instituudi lõpetamist töötas ta Põltsamaal matemaatikaõpetajana. “Mind pandi kohe ka klassijuhatajaks, aga tol ajal olid väga suured klassid – 40 last. Väga palju oli ka nõukogude ajal neid lapsi, kellel ei olnud kodus ning samuti siis koolis kõik korras. Õpetajana olid mul piiratud võimalused ja aeg neid lapsi aidata,” rääkis ta. Õpetamine oli üks asi, kuid oli ka väga palju muud.
“Mul ei olnud peret, sellepärast võisin vabalt ametit vahetada,” lisas ta. Sellepärast läkski ta üheksakümnendate aastate algul Ääsmäe turvakodusse koolistressi all kannatavate laste õpetajaks. “Pidin neile kõiki aineid õpetama. Turvakodu rahastas Saue vald. Minu jaoks oli see väga huvitav, sain tohutu elukogemuse,” lisas Poom.
Alustas nelja lapsega
Kahe aasta pärast kutsus tolleaegne Ääsmäe turvakeskuse psühholoog ta Keila SOS lastekülla emaks. SOS lasteküla tegutses tol ajal Ääsmäe turvakodu ruumides, alustati nelja lapsega. Kohe, kui Keilas majad valmis said, kolis Merle Poom oma lastega praegusesse majja. Neljast lapsest üks tähistab varsti 31. sünnipäeva, teine saab suvel 30 – tema on juba kahe lapse ema. Noorem laps saab 24-aastaseks. Merle Poom on ka kolmekordne vanaema. Praegu kasvab tema SOS-peres viis last.
Kui Merle Poom SOS-emana alustas, siis ei osanud ta isegi täpsemalt ette kujutada, mida see töö tegelikult tähendab. “Turvakodus nägin kahe aasta jooksul kõikvõimalikke muresid ja valusid, mis üldse pere ümber võivad olla. See kogemus andis mulle teistega võrreldes mõningase edumaa. Räägime ka nüüd paljudel koolitustel nii tavapere lastest kui ka lasteküla lastest ja paljud inimesed ei saa aru, mis lapsega toimub.”
Emad, kes tookord Keilasse konkursiga välja valiti, töötasid kaheksa aastat koos. Siis otsustas esimene nende hulgast, et ta tahaks mujale tööle minna. “Harjusime ära, et lasteküla, see oleme meie. Tundsime üksteist väga hästi. Esimese ema lahkumine oli meie jaoks kohutav, valitses tõeline leinameeleolu. Nüüd on meie ümber palju liikumisi toimunud ja me ei võta seda enam nii traagiliselt. Aga tol ajal olime pidevalt koos, küll koolitustel, küll oma probleeme lahendades. Olime lihtsalt kokku kasvanud,” tunnistas naine.
Emadepäev toob lapsed kokku
Merle Poom suhtleb kõikide oma lastega, ta on kursis nende eluga ja ootab alati külla. “Loodan, et ka tänavu tulevad nad kõik emadepäeval meile külla. Tavaliselt tullakse ka jõulude ajal ning samuti ei unusta nad minu sünnipäeva ning pere praeguste laste sünnipäevi. Mul on hea meel, et minu suuremad lapsed toetavad mind igati ja aitavad väiksematega toime tulla,” tunnistas naine.
SOS-ema olla on emotsionaalselt üsna raske. “Aga kõik see, mis ma tagasi saan, on mulle väga oluline.” Ta on mõelnud sellele, et pole kõikidele üles kasvatatud lastele bioloogiline ema, kuid täidab tegelikult ema rolli. Mõnikord tundub emaks olemine talle suisa petukaubana. Lapselastele saab Merle Poom aga tõeline vanaema olla. “Sellel on märksa vähem petukauba-maiku juures, sest ma saan ju neile rääkida, kuidas nende ema väiksena välja nägi ja milline soeng tal oli.”
Vanim lapselaps on praegu kuueaastane, alati kui Merle sinna perre külla läheb, siis on ta oodatud koos praeguste lastega. Ja kui naine vahest üksi tuleb, on lapselaps pettunud ja küsib, et vanaema, miks sa küll oma lapsi kaasa ei võtnud. Samamoodi ei tea ta vennapojad, kas tädi tuleb külla koos lastega või üksi. “Kõik sugulased ja paremad sõbrad on samuti meie pere ühised head sõbrad,” tunnistas naine.
Saab alati muredest rääkida
Kõik tema lähedased on aktsepteerinud teda nii nagu ta on. Ja ime polnud seegi, kui ta oma kaheksa lapsega külla tuli.
“Minu vanemad elasid Vaimastveres, seal oli minu lapsepõlvekodu. Käisin seal ka oma kaheksa lapsega külas. Väga pikalt ma muidugi vanemate juurde ei jäänud. Nägin, kuidas mu vanemad muutusid väga murelikuks, sest nad nägid siis väga lähedalt, mida kaheksa lapse kasvatamine tegelikult tähendab. Käisin kodus mõnikord osade lastega. Tundsin, et ei saa oma vanematele nii suurt murekoormat selga panna,” tunnistas naine. Veel lisas ta, et väga palju aitab seegi, kui ta saab oma muredest rääkida.
SOS-ema päev algab nagu kõikidel emadel, kes peavad oma lapsi hommikul kooli saatma, päris vara. “Tõusen kell kuus. Tavaliselt annavad need lapsed, kes ise samuti vara tõusta soovivad, mulle õhtul karmid korraldused neid ka üles ajada. Kõik muidugi kell kuus ei tõuse, aga mõned vahest ikka,” nentis ta.
Ema peab olema nagu elav märkmik ja energiapall, kes hommikul kõik lapsed käima lükkab. Hommikul keedab ema alati putru, sest puder on tervislik.
“Meil on oma hommikused rutiinid välja kujunenud ja need töötavad, ma tean, et nad jõuavad õigeks ajaks kooli,” tõdes ta.
Kui koolis on mõni tähtis esinemine, peab ema kohale tulema. “Nad harjutavad ja õpivad hoolega ja sellepärast on ülitähtis, et ema sellest samuti osa saaks.”
Emadepäeva puhul viis SOS lasteküla kõik emad Kõue mõisa pidulikule lõunale. Sellepärast pidi ema Merle neljapäeval oma lapse esinemist ühe teise ema tehtud videost vaatama. “Midagi pole parata, mõnikord juhtub nii. Aga tavaliselt ma vaatan kõik tähtsad esinemised ikka ise ära,” tunnistas ta.
Õpetas Keila koolis matemaatikat
Ema Merle ei kahetse, et ta enam matemaatikaõpetaja pole. Kuigi ka matemaatikat on tal olude sunnil tulnud Keilas kolmveerand aastat õpetada. “Ühel minu poisil olid matemaatikaga probleemid, läksin siis tundi kuulama ja asi lõppes sellega, et õpetasin ajutiselt õppeaasta lõpuni nende klassi. Kool tuli mulle vastu ning tunniplaanis olid mul alati esimene ja teine tund. Kokku oli nädalas viis tundi. Lastekülast oli selles klassis viis last, nad pidid põhikooli lõpetama. Õpetaja oli nende pärast väga mures, tasandusklassis 9. klassi õpetada, kui oled ökonomist, on ikka väga keeruline. Aga tegime ära!”
Oma lastele õpetab ta vajadusel kõiki aineid. “Õpetajaoskusi ma minetanud küll pole, eriti kui on üheksas klass ja lõpueksamid tulemas,” tunnistas ta.
SOS-emade leidmine oli vahepeal päris keeruline, kuid praegu juba lihtsam. “1994. aastaga võrreldes on olukord muutunud, nii Eestis kui ka maailmas. Meie mõttemaailm on muutunud, tuleb ajaga kaasas käia. Põhjused, miks me seda tööd teeme, on muutunud. Ka laste nõudmised emadele on muutunud.”
Põltsamaal sage külaline
Põltsamaaga seovad Merle Poomi endised kolleegid. Tema ema elab küll praegu Tartumaal, kuid alati, kui ta oma ema vaatama sõidab, tuleb peatus Põltsamaal. “See õpetajate rühm, kellega suhtlesin Põltsamaal töötades, on jätkuvalt minu sõbrad. Suhtleme päris tihedalt. Nüüd on kokkusaamisi isegi rohkem, sest ka Põltsamaal on SOS lasteküla. Ka seal käib Merle Poom aeg-ajalt külas, sest üks ema kolis oma lastega Keilast lausa kõrvalmajast Põltsamaale.
“Põltsamaal on mul väga palju kohti, kuhu sisse astuda ja on palju meenutada,” märkis ta. Põltsamaa tuttavad on Merlet ka Keilas käinud vaatamas.
Ühiskond peegeldub igas väikeses rakukeses, nii meie peres kui ka tavaperes, tõdes Merle Poom. Samas peab oskama ka iseennast kõrvalt näha. Väga palju on tema hinnangul elus seda, mida ei saagi sõnadega edasi anda, vaid hoopis kõige muuga.
Töökasvatus ja inimeseks kasvamine
Kord kuus on SOS lastekülas emade ümarlaud, kus arutatakse erinevaid probleeme. Viimasel ümarlaual oli juttu töökasvatusest. Merle Poomil tuli meelde, kuidas ta oma lastega käis vanemate juures Vaimastveres kartuleid võtmas. Kartuli tõi ta siis alati kodust Keilasse kaasa.
Kui põllule jõuti, küsisid lapsed, mida me tegema hakkame, miks kartulid laiali on loobitud ning kas kõik kartulid tuleb kohe samal päeval ära süüa. Või miks me ei tule siis kartuleid võtma, kui meil neid vaja on, st kui me neid sööma hakkame.
“Siis sain aru töökasvatuse mõttest. Mäletasin end juba viieaastasena ämber käes kartulipõllul. Kui palju ma korjasin, ei mäleta, aga ma nägin kõrvalt, mida teised teevad. Aga meie lapsed pole näinudki, kuidas kartuleid võetakse. Kuidas ma saan 15-aastaselt nõuda, kui ta pole seda tööd kunagi varem teinud ega isegi mitte kõrvalt näinud?” küsis Merle Poom. Töö ja inimeseks kasvamine algab enda ümber toimuva nägemisest ja lahti mõtestamisest.
Õnneks on Merle Poomi lastel ka praegu tänu headele inimestele võimalik suvel palju igasuguseid koduseid töid teha, alates muru niitmisest kuni marjade korjamiseni.
Lapsed vajavad väga palju suunamist ning sageli käibki töökasvatus nii, et ema teeb ees ja laps tema kõrval. Lapsele suveks tööd leida on praegu väga raske. Keegi ei võta kümmet lasteküla tüdrukut suveks maasikaid korjama, ikka peab täiskasvanu kõrval olema ning juhendama.
Merle Poom on veendunud, et kõige rohkem on lastega vaja individuaalset tööd teha, sest ühisüritusi korraldatakse igal sammul. “Viiele lapsele ei jõua mina üksi pakkuda seda tähelepanu, mida nad tegelikult vajaksid. Rääkisin ka kasvatajaga, et temagi lapsi rohkem individuaalselt nõustaks. Ei pea alati terve perega kõike koos tegema. Kui tal ühe lapse jaoks on tund aega päevas olemas, aitab ta last palju rohkem edasi kui ühisüritused. Tähelepanu, armastust ja hoolt ei saa kunagi liiga palju,” tunnistas pea 20 aastat SOS-ema rasket ametit pidanud naine.
Väga suure südamega inimene
SOS Lasteküla Eesti Ühingu tegevdirektor Margus Oro on noore õpetajana Merle Poomiga ühe aasta koos Põltsamaa keskkoolis töötanud – tema tuli kooli, kui Merle oli seal viimast aastat.
“SOS lastekülas kohtusime uuesti. Merle on väga suure südamega inimene, ta on leidnud oma missiooni kasvatades lapsi. Esimestest tööd alustanud emadest on praegu ametis veel neli naist.
Merle Poom oli Eestis esimene SOS-ema, ta alustas siis, kui majadki polnud veel valmis. Oma rikkalikke kogemusi on ta lahkesti jaganud ka teistele SOS-emadele. Samuti on ta väga palju aidanud süsteemi paremaks muuta.
Annaks taevaisa selliseid inimesi veel palju, nagu on Merle Poom.”
i
HELVE LAASIK
