Järg 4. mail ilmunud osale
Omamoodi põnev küsimus on, kuidas sattusid Põhjasõja järel Jõeväljale rootsi nimedega kangrud. Päris selget vastust sellele pole. Martin Lipp mainib oma uurimuses, et kangatootmise Jõeväljal pani Põhjasõja-järgsel ajal käima Kaiavere mõisnik Jacob Heinrich von Rohthausen (1678-1744). Selle kinnituseks õnnestus mul Stackelbergide perekonna arhiivimaterjalidest leida, et seesama Rohthausen ja tema relvavennast sõber Otto Reinhold von Stackelberg (1681-1770) olid mõlemad Karl XII armee ohvitserid, sattusid Poltaava lahingus (1709) vangi ja seejärel Siberisse ning pärast vabanemist 1721. aastal ostsid kõrvutiolevad Elistvere ja Kaiavere mõisad. Võimalik, et mingi hulk Rootsi päritolu teenijaskonda sattus siiakanti koos nende Rootsi armee ohvitseridega.
Rohthausenit, muide, mainitakse 1736. aasta kirikurevisjoni protokollis seoses koolile raamatute annetamisega. Maarahva harimine oli Maarja-Magdaleenas juba aastal 1680 köstrikooli asutamisega alguse saanud ja selles mõttes kestis siin „hea Rootsi aeg“ edasi. Veel ka 1775. aasta kirikurevisjoni protokollist nähtub, et siin elati täiesti Rootsi aja seaduste järgi ja rahva lugemisoskuse tase oli üllatavalt kõrge.
Ilmselt see hariduslembene keskkond mõjutas positiivselt Kaiavere maarahva elukäiku. Ja 1815. aastal, kui Otto Wilhelm Masing tuli Äksi pastoriks, sai siin maarahva harimine uut hoogu juurde. On teada, et Masing taotles võimudelt luba koolmeistrite seminari avamiseks, kuid ei saanud seda. Lähedal asuva Kaiavere heaks, kust pärinesid ju ta vanemad, sai ta aga selletagi midagi ära teha.
Koolitas koolmeistreid
Sellele viitab üks Masingu poolt 1819. aasta aprillis Rosenplänterile saadetud kiri, mis tõlgitult kõlab nii:
„Seoses Kaarli kirjaga pean ma veel üht-teist ütlema. Mõne aja eest kirjutasin ma sellele mehele ning palusin teda juhatada oma tutvusringkonnast minu juurde koolmeistriks paar tublit meest, kes hästi kirjutavad ja ka muidu on õpetusele vastuvõtlikud; ning selle kohta käibki tema vastus, mida Te ei jäta suurepäraseks tunnustamast. Edasi sooviksin, et väldiksite saksa nime Reinwald, mille see mees olevat kahe või kolme aasta eest võtnud mõisarentnik Falckile vastu tulles, sest ta elas tookord kohas, mida nimetatakse puhta metsa maa … Tema tõeline nimi on Kooli Märti Kaarel, ka Kõrendo Kaarel, sest see koolimaja on Kõrendu külas Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Eks ole pastor Ewerth õnnelik, et tal on selliseid inimesi ja oma tubli köster Woiwod, kes on rahvast õpetama tuliselt agar!“
Samale järeldusele, et Masing Äksis külakoolmeistreid vastu võttis ja koolitas, jõudis ka Jaan Kross. Sellest on paar repliiki tema romaanis „Taevakivi“ (romaani pealkiri viitab 1821. aasta suvel Kaiaverre Loko Mihkli karjamaale kukkunud meteoriidile), mille kirjutamise peaajendiks oli tutvumine Masingu arhiividokumentidega.
Üheks Kõrenduse Kaarli poolt Masingule soovitatud meestest oli tõenäoliselt tema õemees Jõevälja Juhkum, kellest on teada, et temast sai 1822. aastal Pataste külakoolmeister. Masingu koolitusele viitavad ka Juhkumi kirjapandud Kaiavere kroonika ehk Aja Raamatu käsikirjas kasutatud ristikestega õ-tähed. Võib öelda, et tänu Otto Wilhelm Masingule ja Kõrenduse Kaarlile sai Jõevälja Juhkumist alguse meie Feldbachide, Weltbachide, Põldojade, Ilmojade jne suguvõsa (algsest nimest kujunes aja jooksul välja terve rida erinevaid variante) väärikas koolmeistrite traditsioon: nüüdseks on Eesti hariduslukku oma jälje jätnud juba kaheksa selle suguvõsa põlvkonda.
Kõrenduse koolmeistri Kaarli auks tuleks aga tema kodukülla vähemalt mälestuskivi paigaldada, sest suuresti just tänu temale on meie tähestikus õ-täht. Ta pidas Otto Wilhelm Masinguga õ-tähe teemal intensiivset kirjavahetust, tõi hulgaliselt näiteid, arutles kirjakuju üle. Tundub, et just Kaarli mõjutusel asendus esialgne ristikesega variant tänapäeval kasutatavaga. Tema kirjadest vaimustunud Masing saatis neist mõne ka Rosenplänterile, kes need oma eesti keelele pühendatud ajakirjas Beiträge avaldas. Siinkohal mõned väljavõtted Kaarli Beiträges avaldatud õ-tähe teemalistest kirjadest.
Tarvilik asi
Kõrenduse koolmeister Kaarel on 1821. aastal kirjutanud:
“Sest se on wägga tarwilinne assi, et se kirja-tähheke ehk pookstav, mis ma keles kahhe wisi peal heliseb: õ ning ö … Sellepärrast, kes ma ka laste õppetaja ollen, sowin, abd-ramatu sees neid teine teisest wahhe-tundmisega ilma seggamisseta leida. – Sedda pallun keigest süddamest.“
“Pallun mele tullemisseks middagi weel ütelda. Kui se uus pookstaw õ, mis ristikesega saab tähhendatud peaks paljo ruumi kirja sees tarwitama kui tedda trükkitakse, siis woime selle assemelle weel uut nou prukida.“
1821. aasta augustis on Masingu Marahwa Nädalla-Lehes Kaarli loos Kaiavere meteoriidist õ-täht juba tänapäevasel kujul: õ-täht on valmis. Kõrenduse küla inimesed võivad oma küla uhkelt „õ“ sünnikoduks nimetada.
Mis aga Jõevälja talu asukohta puutub, siis selle aitas mul leida vanim ja tänapäevases mõistes täpne Liivimaa kaart aastast 1839, mille uustrüki on hiljuti korraldanud AS Regio. Sellelt Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardilt, mille valmimisel on tähtis koht eesti teaduse ajaloos, kuna see on seotud meie kuulsaima astronoomi Wilhelm Struve esimese suurema geodeetilise tööga, Liivimaa astronoomilis-geodeetilise täppismõõdistamisega, võib leida ka Jõevälja talu, mis tänagi on asustatud (praegu kannab see Jõevälja-Kaasiku nime). See on ilus koht suure põlistamme ja selle all paikneva kaevuga keset hoovi. Tamm võiks jämeduse järgi otsustades olla vähemalt 200 aastat vana, seega minu esivanemate istutatud.
Mul ei õnnestunud küll tõestada enda sugulust Otto Wilhelm Masinguga, kuid see-eest pakkusid mõned 18. ja 19. sajandi vähetuntud dokumendid muid põnevaid avastusi. On päris uhke olla selliste esivanemate järeltulija, kes olid meie õ-tähe sünni juures ja on koolitanud mitme põlvkonna eestlasi. Koolitavad tegelikult tänaseni.
Tänavu 13. juulil koguneb Weltbachide arvukas suguvõsa Maarja-Magdaleenasse kokkutulekule.
i
EDUARD FELDBACH
