Tabivere valla serval, üsna Tartumaa külje all pesitsev Juula küla on üks kummaline koht ja sealne rahvaski üsna omamoodi, sest kuigi ollakse nii valla kui maakonna mõistes ääremaalaste staatuses, edendatakse virgalt ja järjekindlalt oma seltsi- ja majanduselu ning, mis salata ja parata, antakse sellega teinekord kadeduseks põhjust neile, kel võimalused paremad, kuid teotahet ja üksmeelt napib. Üks sealse toimekuse enamasti varju jääv võtmeisik on Kalvo Kaasik.
Kui aus olla, siis oli seegi lugu plaanis kirjutada hoopis Juula külavanemast Eneli Kaasikust, sest sotsiaalne tellimus surus seda juba väga mitmelt poolt peale. Eneli aga leidis, et teda on viimasel ajal siin-seal nii sageli pildile toodud, et lausa piinlik juba.
“Poleks see meie küla pooltki nii tubli, kui mu abikaasa kogu aeg mind ei aitaks, aga tänu ja tähelepanu on ta seejuures harva pälvinud ja minul ei sobi teda ju rahva ees kiita…
Meie kogukonnateenuste osutamine on puhtalt tema õlul, samuti külamaja jooksev remont. Ta on külaseltsi ürituste tehniline tugi, spordiorganisaator. Lisaks on ta suurepärane isa meie kolmele lapsele. Et mina sageli tööl olen ja tihti ka korraga ööpäeva kodunt ära, siis on lastega tegelemine üsna suures osas Kalvo õlule jäänud. Koos mängitakse jalgpalli, isa ehitab neile Tarzani-rada, mängumaja puu otsa – mida vaid soovitakse!” võis lugeda Eneli arvutikirjast, kus ta isikuloo peategelaseks oma abikaasat soovitas.
Lihtne mees parimais aastais
“Eks ma olen tüüpiline eesti mees, teen parema meelega kui räägin. Millegi enneolematuga pole küll silma paistnud, aga tegutsen jõudumööda kogu aeg,” nentis kolmekümne viiene Kalvo, kahe tütre ja ühe poisipõnni isa, kes on jõudnud oma perele kodu rajada, mis juba Tabivere vallalt kauni väljanägemise eest tunnustuse pälvinud. Ta on ka, nagu juba mainitud, üsna sageli toimuvate külaseltsi ettevõtmiste üks olulisi mootoreid ja MTÜ Juula Küla Heaks kogukonnateenuse pakkumise rindel kandev jõud. Kui vaja, kehastub Kalvo autojuhiks, ja seda mitte vaid oma pere ja ema-isa jaoks. Kui külas kellelgi kuhugi sõita tarvis ja oma liiklusvahend puudub või pole töökorras, tullakse ikka tema jutule. Ja leivatööd on ta kaitseväest naasmisest saati teinud Tartus Kroonpressi trükikojas.
Tüüpilise maapere noorim
Kalvo ja tema kaks vanemat venda kasvasid möödunud sajandi lõpukümnendite üsna tüüpilises maaperes, kus ema oli õpetaja ja isa kolhoosis mehhanisaator.
“Lapsena hoidis meil silma peal vanaema, kes koos meiega elas, aga loomulikult võttis ema mind mõnikord ka kooli kaasa. Minu koolipoisiaastatel töötas ema samas Tabivere koolis, kus minagi õppisin, varem oli ta ametis Raigastveres ja mujal, kus tol ajal veel koolid tegutsesid,” rääkis Kalvo. Oma loodust säästva ja mõttetut tarbimist vältiva eluhoiaku on ta enda arvates kaasa saanud just lapsepõlvekodunt.
“Iialgi ei soovitud meie kodus nii-öelda naabrist parem olla, ei ostetud midagi vaid uhkuse pärast. Seepärast olen minagi praegu veendunud, et tarbida tuleb nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Pooldan igal juhul loodust säästvat mõtteviisi,” kinnitas ta.
Pärast Tabivere gümnaasiumi lõpetamist ootas ees teenistus Eesti riigi kaitseväes.
“Sattusin tol ajal tegutsenud Sisekaitse Operatiivrügementi, kus sain politseitöö kogemuse. Ajateenistuse lõppedes ei läinud ma siiski politseisse tööle, nagu enamik mu teenistuskaaslasi, vaid juhuse tahtel sai minust Kroonpressis trükkal. Nüüdseks olen seal juba 15 aastat erinevates osakondades ametis olnud,” rääkis Kalvo. Juhuslik oli ametivalik tema sõnul seetõttu, et sõjaväest tulnud väga noorel mehel puudus nägemus, mida edasi õppima minna tahaks. “Kroonpressi töökuulutus tundus huvitav ja ma ei pidanud pettuma. Koos töötamisega algas trükikojas põhjalik väljaõpe, võimaldati käia paljudel koolitustel ja lõppkokkuvõttes sain vähemalt kutsekooli tasemel teadmised ja oskused,” on mees praegu oma valikuga rahul.
Väga noored ja väga hakkajad
Arstitudengi Eneliga viis saatus kokku ülikoolilinna volbripeol.
Praegu on Eneli TÜ Kliinikumi haiglas intensiivravi arst ja töötab valvearstina ka Jõgeval.
“Nüüdseks oleme juba pea 13 aastat abielus olnud. Et raha korteri ostmiseks polnud, otsisime kõigepealt linnas üürikorteri. Selle asukoht oli väga sobiv, Maarjamõisa haigla ehk Eneli töökoha lähedal, aga üür ei olnud just odav. Kolm aastat pidasime linnas vastu, aga hing ihkas ikka oma kodu ja ka rohkem vabadust. Hakkasimegi hoolega otsima elamisvõimalusi maakohas, kust poleks liiga kauge Tartusse tööle käia, aga eriti tulemuslikud need otsingud polnud.
Ühel rõõmsal märtsipäeval olime Juulal minu vanemate juures külas. Ja silma jäi elumaja kõrvale ehitatud tuhaplokkidest abihoone. See oli ehitatud nõukogude aja lõpul ja piisavalt suur. Ühe katuse all olid töökoda, saun ja ait. Meie kujutlusvõime elavnes ja nägime vaimusilmas, kuidas sellest majast meile kena ja mugav kodu võiks saada,” meenutas Kalvo.
Tal on aga meeles seegi, et kõigile tuttavatele, kellele nad Eneliga oma plaanist rääkisid, tundus hoone elumajaks vormimise töömaht hullumeelselt suur ja heaks seda mõtet ei kiidetud.
“Nii noored inimesed on ju teotahtelised ja optimismist tulvil! Ka meie ei lasknud teiste arvamusel ennast heidutada ja asusime asja kallale. Tööd tegime põhiliselt ise, ostsime vaid töövahendid ja materjalid.
Algul elasime ühes suures toas, aga pere kasvas ja järk-järgult laiendasime ka oma eluruume. Praeguseks on kõigil kolmel lapsel oma tuba. Juba paar aastat pärast töödega alustamist saime vallalt kauni kodu konkursil tunnustuse,” rääkis Kalvo, olles õigusega selle saavutuse üle uhke. Tõepoolest, mees, kes perele oma kätega kodu on jõudnud rajada, olemata ise seejuures veel neljakümnenegi, on vähemalt oma lähedaste silmis elutööpreemiat väärt.
Pärimisele, kas maja tõesti vaid omal jõul ja nõul nii kenaks ja mugavaks sai, vastas Kalvo, et nii see tõesti oli, sai ise pusitud ja vendi harva appi kutsutud, sest kõigil ju oma elu, tööd ja toimetused.
“Ainult elektri- ja küttesüsteemi lasin paigaldada. Ka lihtsamad elektritööd saan ise tehtud. Kui midagi ei osanud, oli kõige mõttekam spetsialistide käest isiklikult nõu küsida. Kogesin, et internetifoorumitest pole suurt abi, sest seal räägib igaüks asjast omamoodi. Ja need tarkused ei läinud tavaliselt ka tootja soovitustega kokku,” rääkis ennast ise praktika läbi ehitajaks koolitanud mees.
Aga nagu igas kodus, nii on Kaasikute majapidamiseski peaaegu alati midagi tarvis kõpitseda, parandada, ümber teha…
“Muutub aeg ja muutuvad vajadused. Ei oska ju ette ennustada, kuidas soovid ja tahtmised tulevikus kujunevad. Juba praeguseks on mõned ruumid ümber ehitatud. Pealegi, kui ehitamisega alustasime, polnud meil ju piisavalt teadmisi ega ka vahendeid kõike ideaalselt teha. Aga praeguseks on kõik suuremad tööd valmis, on jäänud täiendamine ja kaunistamine,” rääkis Kalvo, lisades, et talle meeldibki kodumajapidamises nokitseda. See väljend on ilmselgelt liiga tagasihoidlik, mõistab igaüks, kes nende õues ringi vaatab. Praeguseks on lisaks elumajale ka kõik kõrvalhooned uuenduskuuri läbi teinud. Hoolt ja parandamist vajab ka vanemate elamu ja kui Kalvo emal tuli hakata ratastooli tarvitama, valmis kiiresti rada sellegi sõiduriista tarvis. Majapidamises on ka lambad ja küülikud ning vanematega kahasse peetakse kanu. Kahekorruseline laastukatusega villa küülikute tarvis kõneleb peremehe puutööhuvist ja ilmselt ka huumorimeelest. Ja koos isaga peetakse korras põllud.
Erinevad elukutsed, ühised huvid ja hooled
“Minu arvates on see suur pluss, kui abikaasad ühel ja samal erialal ei tööta. Esiteks ei tooda siis eriti n-ö tööd koju kaasa ja teiseks ei oska kumbki teise kutseala probleemides sõna võtta, järelikult ei ole ka põhjust vaielda,” tõdes pereisa.
See ei tähenda loomulikult, et ühisosa kooselus napiks jääks, sest peale oma pere asjade läheb nii Kalvole kui Enelile korda kogu Juula küla käekäik ja väljanägemine.
“Oleme siin maakohas ju hüposotsiaalsusele kalduvad. Peaaegu kohe, kui Juulale elama asusime, hakkas meid huvitama, et kogu meie küla heas korras oleks, et enda ja teiste kodusid ja kogu ümbrust kena vaadata oleks.
Vaevalt pool aastat pärast seda, kui oma majja sisse kolisime, tuli kauaaegne Juula elanik Viktor Bogomolov välja mõttega, et võiks luua külaseltsi. Et aga selline juriidiline vorm ei võimalda peale niisama koos käimise ja talgute korraldamise eriti midagi ette võtta, siis sai peagi loodud mittetulundusühing Juula Küla Heaks. Asutamiskuupäev on 3. jaanuar 2004, seega pole esimene juubel kaugel.
Tasapisi hakkasimegi koos kogukonnaga oma kodukanti kenamaks muutma. Koristasime siin teeääri, rajasime haljasalasid. Kõigepealt ehitasime välja külaplatsi väikese vabaõhulavaga. Seda kõike tegime algul oma isiklike vahendite ja tööriistadega. Aga nüüdseks oleme jõudnud niikaugele, et meil on ka oma külamaja korraliku sisustuse ja mööbliga,” kirjeldas Kalvo üheksa aasta eest alguse saanud ühisaskeldusi.
Olemas nii vahendid kui tööjõud
Kui varem niideti tema sõnul külas trimmeriga vaid
“Külaseltsil on nimelt paaril viimasel aastal olemas väike nelja ratta veoline raider, millele saab ette monteerida muruniiduki, vasarniiduki, mille jõud ka liiga võimsaks kasvanud heinast üle käib, ning lumepuhuri, mis on väiksematel teedel asendamatu abimees. Lisaks on veel järelveetav kogur, millega saab koristada niidetud rohu või puulehed.
Olemas on lumefrees, millega saame väiksemad teed ja õuealad lumest puhtad hoida. Need tööd käivadki kõik ühise nimetaja alla — kogukonnateenus. Külaseltsile vajalikud tööd saame oma tehnika abil tehtud ja kulutusi aitavad katta need, kes tellivad teenust väljastpoolt külaseltsi. Omainimesed saavad teenust vaid kütusekulu hinnaga. Nende asjade eest vastutangi mina,” rääkis Kalvo, kes on algusest peale olnud ühingu juhatuse liige, aga keda külarahvas tema enda sõnul naljaviluks ja tööülesandeid silmas pidades vahel ka haldusdirektoriks kutsub.
Kes on Eestis tegelikult edukas?
“Ma ei arva, et olen edukas, vähemalt Eesti mõistes mitte,” nentis mees, kel kolme tubli ja tragi lapsega pere, oma kätega rajatud kodu ja korralikult kätte õpitud amet, mõningase irooniavarjundiga hääles.
“Meie riigis loetakse ju edukaiks eelkõige neid, kes elavad Tallinnas, töötavad ööd-päevad läbi, teevad karjääri, suvitavad soojal maal ja tegelevad vaid majanduslikult mõttekate asjadega. Paraku on sel moel saavutatud edu ja varanduse hinnaks sageli küll tohutud laenud…
Meie elame maal ja tegeleme teemadega, mis ei ole majanduslikult tulusad, sest meile lihtsalt meeldib selline elustiil.
Aga edukaks pean ma ennast selles mõttes, et ma ei nurise Eesti ega ka kogu maailma tegematajätmiste või kehvasti tehtud asjade üle, vaid üritan elu oma kodukandis kas või pisutki paremaks muuta,” rääkis noor mees, kes pooldab loodushoidlikku ja energiasäästlikku majandamist. Praegu püüab ta näiteks õppida päikeseenergiat efektiivselt kasutama ning unistab enda sõnul tuulegeneraatorist, et mitte iga kuu Eesti Energia välisinvesteeringuid toetada.
“Olen nende inimeste poolt, kes omaalgatust üles näitavad ja teotahtelised on, kuid ei taha minna kaasa kõikvõimalike võimuvõitlustega, mis tunduvad mulle eriti maakohas mõttetud ja kohatud. Aga elu peaks igal pool ja igas valla nurgas elamisväärne olema.”
Katrin Kaalep, naaber
Mul on hea meel, et mul on naabrimees, kes pakub uskumatult tugevat turvatunnet, ja seda mitte ainult oma perele. Olen talle helistanud siis, kui tee on tuisanud, kui kraanist ei tule vett, kui auto ei lähe käima või kui näen põllu peal kahtlasi tulukesi liikumas. Ja alati olen temalt abi saanud!
Kalvo on üks abivalmimaid, töökamaid ja nupukamaid mehi, keda tean. Tal on nii süda kui ka käed just õige koha peal. Tema hoolde võib usaldada nii oma uue BMW kui beebi ja mõlemad saavad hoitud just nii, nagu vaja.
Karmeli, vanem tütar
Minu isa on tore ja hea. Ta meeldib mulle, sest on hoolitsev, heatahtlik ja mitte väga karm. Suvel mängib ta meiega jalgpalli. Ta viib mind autoga igale poole, kuhu mul vaja minna on.
Kokkuvõttes võib öelda, et ta on maailma parim isa!
Kalvo Kaasiku elukäik
Sündis 1978. aasta 8. jaanuaril
Õppis Tabivere keskkoolis
Aastatel 1996-1997 ajateenistuses Sisekaitse Operatiivrügemendis
Töötab alates 1998. aastast AS Kroonpress trükikojas
2004 MTÜ Juula Küla Heaks juhatuse liige
2010-2012 Tabivere vallavolikogu liige
Abielus, peres tütred Karmeli ja Klaudia ning poeg Artur
i
KAIE NÕLVAK
