Heigo Rosin tahtis juba nelja-aastaselt löökpillimängijaks saada

Konkursil “Klassikatähed 2013” finaali jõudnud Põltsamaalt pärit Heigo Rosin teadis juba nelja-aastaselt, et tahab trummi mängida. Et trummiklassi Põltsamaal ei olnud, ei jäänud pärast kõikvõimalike muude pillide väljapakkumist lõpuks muud üle kui klaver.

Muusikakooli läks Heigo juba nelja-aastaselt. Ka tema vanemad on mõlemad muusikat õppinud. Tagantjärele peab noormees 16 aastat kestnud klaveriõpinguid suurepäraseks valikuks. 4. klassis tahtis ta vanema venna eeskujul ka Põltsamaa ühisgümnaasiumi (PÜG) puhkpilliorkestrisse minna. “Loomulikult ei olnud löökpillide õppimise isu üle läinud, vanemad lubasid mul seda sel juhul teha, kui õppimine nii muusikakoolis klaveri erialal kui ka koolis korras on,” rääkis ta. 

Ksülofoni juurde jõudis Põltsamaa suvekoolis

Ühel hetkel tõi Norra dirigent Age Korneliussen Põltsamaa suvekooli vana ksülofoni. “Mind pandi kohe seda mängima, sest tänu klaverile tundsin ma nooti. Aja möödudes märkasid vanemad, et areng on kuidagi liiga kiire ja siis leppiski isa mulle Tartus Heino Elleri nimelises muusikakoolis õpetaja Raivo Rebasega kohtumise kokku. Sealt saigi minu löökpillimängija tee alguse. Alates 4. klassist oli mul tihtipeale löökpillimängijaks saamise mõte peas ning see ainult lisas tahtmist juurde,” tunnistas Heigo.

Kooliajal tal väga palju vaba aega ei jäänudki, sest tuli joosta ühest kohast teise. “Samas ma ei tunne, et mul midagi tegemata oleks jäänud, mida praegu kahetseks. Ma ei ole kunagi suur pidutseja olnud ja kõik, mida hing ihaldas, oli olemas. Ma olen kasvatatud sedamoodi, et tuleb püüelda oma sihtide poole ja selle eest olen ma oma vanematele väga tänulik.” 

Lõpetas kaks kooli ühel aastal

Gümnaasiumi lõpuklassis asus Heigo Rosin õppima ka Elleri kooli kolmandale kursusele ning lõpetas kooli ühe aastaga. “Läksin sinna kindla plaaniga, et pärast kohe muusikaakadeemiasse astuda. See oli ka põhjus, miks ma üldse sinna läksin, sest sealt sai sisseastumiseksamiteks vastava koolituse, muidu oleks võinud probleeme tulla. Aga igal juhul oli kindel siht olemas ja selle poole ma ka püüdlesin. Samal ajal võtsin muidugi ka reaalainetest viimast, sest teadsin, et pärast gümnaasiumi lõpetamist on sellega kahjuks kõik,” lisas ta.

Heigo Rosin tunnistas, et vanemad toetasid, aitasid ja andsid palju nõu ning tänu sellele ei tundnud ta end iseseisvana halvasti. “Ma olin pidevalt kõikvõimalikes laagrites ja ka Elleri kooli sõites palju treeninud, nii et see ei tulnud väga suure üllatuse või pauguna. Eks natuke oli vaja harjuda, aga midagi erilist ei olnud.”

Muusikaakadeemia oli tema jaoks nagu paradiis, sest siis sai ta alles tõeliselt harjutama hakata. Eelnevatel aastatel puudusid harjutamisvõimalused, sest marimbat ta endale osta ei jõudnud. Väikese marimba sai noormees alles gümnaasiumi lõpuklassis. Ta harjutas tehnikat kodus voodi ääre peal ning kord nädalas viis kuni kaheksa tundi järjest Elleri koolis.

“Algus oli tegelikult väga raske ja üldsegi mitte löökpillimängijaks saamist soosiv. Aga soov oli lihtsalt nii suur ja sellest piisas,” rääkis noormees. 

Õppis kahes kõrgkoolis korraga

Flaami Kuningliku Konservatooriumi õpetaja Carlo Willems käis muusikaakadeemias meistrikursust andmas ja siis tuligi Heigol mõte välismaale õppima minna. Heigo kandideeris kolme kõrgkooli (Hollandis, Šotimaal ja Belgias) ning sai kõiki kolme ka ERASMUS-programmi abil sisse. Lõpuks otsustas ta Belgia kasuks, sest teadis sealset õpetajat.

“Kõik sujus suurepäraselt ja õpin siiani kahes ülikoolis korraga. Muusikaakadeemias saan magistrikraadi sel aastal ja Belgias järgmisel aastal, kaks bakalaureusekraadi olen juba omandanud.”

Inglise keele sai noormees selgeks Põltsamaa ühisgümnaasiumis, Belgias sai lihtsalt praktikat. “Nelja aasta jooksul olen ka flaami keele suhtlustasandil ära õppinud. Lisaks olen õppinud ka vene keelt, aga see on kahjuks ununenud,” tunnistas ta.

Mõni üksik esinemine oli Heigo Rosinal ka varem, aga solistina üldiselt mitte. “See hooaeg on olnud tõesti vinge. Olen esinenud solistina koos ERSO, Tallinna Kammerorkestri ja Vanemuise sümfooniaorkestriga. Lisaks veel soolokontsertide tuur koos tuubamängija Madis Vilgatsiga, mis oli ka küllaltki menukas. Loomulikult lisas ka “Klassikatähed” omajagu kõneainet ja teisipäeval tulin de Linkprijsi konkursilt Hollandist tagasi võiduga. Olen esinenud ka välismaal sooloprogrammidega (Itaalia, Soome, Taani, Holland, Belgia) ja lisaks muidugi The Night of the Promsi tuurid koos maailmakuulsustega,” rääkis ta. 

Halb kaotaja

“Klassikatähtede” finaalis jäi Heigo napilt alla Marcel Johannes Kitsele. “Olen jah halb kaotaja, sinna ei ole midagi teha, juba väikesest peale, aga eks mingis mõttes viib võitlusvaim ka sihile. Muusikas ma võtan kõike väga tõsiselt, sest muidu tulemusi ei ole,” tunnistas noormees.

“Marceli võitu ma aimasin, sest muusikakeskkool tegi kindlasti oma töö – sealt on nii palju hääletajaid –, ja kuna tegemist on väga ühtehoidva kooliga, siis oli see loogiline. Ja kui vaadata saadete läbilõikes, siis Marceli tõsteti alati esile. Tema noorus oli ka alati pildil ja eks see kõik kokku talle võidu kätte mängiski. Aga ta on oma vanuse kohta kahtlemata ka väga suurepärane mängija,” tunnistas Heigo.

“Klassikatähtede” saade andis talle palju: eelkõige meediaga suhtlemise kogemust, oskust olla kaamerate ees ja anda otse-eetris intervjuud. “Lisaks arendas see kindlasti keskendumisvõimet, sest lühikese aja jooksul tuli end kokku võtta ja mängida nii hästi kui võimalik. Lisaks arendas see muidugi palju suhtlemisoskust erinevate inimestega ja andis väga hea esinemispraktika.”

Enamik saates osalejaid olid väga tugevad, Heigo Rosin pidas oma kõige suuremaks konkurendiks hoopis Johan Randveret.

Nüüd on nii, et teda tuntakse tänaval ära ja kiidetakse. “Ehk soosib võistlus hiljem sedagi, et publikut on saalis rohkem ja võib-olla on siis ka kontserte rohkem. Muidu ma küll väga ei tunne, et ma nüüd nii kohutavalt tuntud oleksin.” 

Harjutada tuleb palju

Kõrgkoolis tuleb Heigol harjutada keskmiselt 10-12 tundi päevas, millele lisanduvad muidugi kõikvõimalikud teooriatunnid ja meistriklassid.

 “Muusikat olen õppinud varsti juba 20 aastat, tööd tuleb teha tohutult ja järjepidevalt, et üldse kuhugi jõuda, sest konkurents on väga tihe ja loota saab ainult endale.

Eestis on lugu tihtipeale natukene nutune, sest meie publiku teadlikkus on küllalt nigel. Kesk-Euroopas on asjad teisiti, kultuurist teatakse palju ja haritus on ka tunduvalt kõrgemal tasemel. Kui ikka ei meeldi ja kvaliteeti ei ole, siis astutakse saalist välja ja aplaus on ka sellele vastav. Eesti sellist asja ei kohta, alati plaksutatakse väga aktiivselt isegi siis, kui kontsert on tegelikult alla igasugust arvestust. Tegelikult on väga häid  muusikuid palju, kuid kui otse noodist lugema minna, siis sellest ei saagi head esitust tulla. Kuulan muusikat palju ja olen päevad otsa selle sees. Enamasti kuulan klassikalist, aga ka muud meelelahutusmuusikat  — Queeni, Elton Johni, Metallicat ja muud.”  

Löökpillimängija peab heas vormis olema

Nagu kõikidel aktiivsetel inimestel, napib ka Heigo Rosinal aega, aga tema eluprintsiip on, et aega tuleb lihtsalt hästi jaotada. “Tegelen veel spordiga, nii palju kui mu meniskivigastusega jalg lubab. Tegelen karatega, sõidan jalgrattaga ja jooksen, sest löökpillimängijana pean heas vormis olema,” rääkis ta.

Lisaks veedab Heigo võimalikult palju aega oma viiuldajast tüdruksõbra Leevi Nielsoniga. “Ta õpib EMTA-s I kursusel viiulit. Ja minu löökpillimängu ta imetleb. Ta on ka ise suurepärane viiuldaja ning väga ambitsioonikas – seega toetame teineteist nii eluliselt kui ka muusikaliselt väga palju.”

Heigo Rosin sooviks olla muusikuna ikkagi eelkõige solist – seda kõige paremas mõttes. See on tema unistus ja selle poole ta püüdleb. “Solistiks saada on õhkõrn võimalus. Aga kui ei proovi, ei saa ka kunagi teada. Elaksin hea meelega Eestis. Kontserdielu oleks võimalik ka välismaal.”

Kodus käib Heigo võimalikult tihti. “Kui Belgiast Eestisse tulen, siis käin ikka iga kord kindlasti kodust läbi.” 

Heigo Rosina elukäik

*Lapsepõlv möödus Põltsamaal

*Põltsamaa muusikakoolis alustas klaverimänguõpinguid nelja-aastaselt

*Põltsamaa ühisgümnaasiumi lõpetas 2008. aastal

*Heigol on üks vend ja õde

*Vend töötab Tallinnas KPMG-s maksukonsultandina ja tegeleb ka aktiivselt spordiga

*Õde mängib ERSO-s flööti ning sooritas edukalt sisseastumiskatsed Šveitsis Baseli Konservatooriumi, kus asub õppima järgmisest õppeaastast

*Noorena mängisid kõik Põltsamaal puhkpilliorkestrites, linnaorkestris musitseerisid koos isaga

*Koolis tundis lisaks muusikale väga suurt huvi ka reaalainete vastu — keemia, matemaatika ja füüsika olid lemmikud

*Igal aastal võttis osa ka olümpiaadidest

*Mängis kuues orkestris

*Tegeles karate,  jalgrattasõidu ja jooksmisega

*Laulis PÜG segakooris ja noormeeste ansamblis

*Gümnaasiumi lõpuklassis asus õppima ka Heino Elleri nimelises muusikakoolis, mille lõpetas ühe aastaga

*Tänavu saab muusikaakadeemias magistrikraadi

*Õpib ka Flaami Kuninglikus Konservatooriumis

i

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus