Puur ragistab jääst läbi ning hetke pärast tuleb on ka vesi näha: Peipsi järve jää paksus saab kiiresti mõõdetud. Jää mõõtmine on Mustvee kordoni piirivalvurite igapäevane tegevus, sest peab täpselt teadma, kas tohib inimesi ja sõidukeid järvele lubada või ei.
Mustvee kordoni vanempiirivalvur Margus Anieri jaoks pole jää paksuse mõõtmine küll igapäevatöö, aga meie palvel tuleb ta seekord patrullretkele kaasa ning jagab lahkelt selgitusi. Näiteks on jää Omedu jõe suudme lähedal neljapäeval veel
Kuid lõuna pool on asjad teisiti: jää tunduvalt õhem ja seetõttu pole alates laupäevast Emajõe suudmest allapoole maastikusõidukitega enam järvele asja. Aeg, mil Peipsile enam ühegi sõidukiga minna ei tohi, pole kaugel. Siis jääb oodata ainult jää minekut, sest Mustvee kordonil hõljukit pole, küll aga on need sõiduriistad olemas naabrite juures.
Hullud päevad pole enam nii hullud
N-ö hullud päevad Peipsil, kui sealt hordide kaupa kalamehi päästma pidi, on praeguseks jäädavalt möödas. Kui järvele minek on keelatud, siis saab keelust üleastujaid karmilt trahvida. Üksikuid hulljulgeid tuleb ka keeluajal maha tuua, kuid enamasti keeld siiski töötab. “Keelud on alati põhjusega kehtestatud, mitte kellegi kiusamiseks,” kinnitab Anier.
Tema sõnul räägivad kohalikud inimesed, et küll nemad juba teavad ja tunnevad olusid. Kurb statistika aga räägib sellest, et pooled uppunutest on kohalikud, ka kutselised kalurid.
Lõuna-Eestist Antsla lähedalt pärit Margus Anierist sai piirivalvur pärast sõjaväge. Nimelt teenis ta aega piirivalves ning otsustas aasta pärast armeeteenistust end just piirivalvega siduda. See oli 1999. aastal. Esialgu töötas ta riigi kagupiiril, Misso kordonis. Peipsi äärde tuli ta 2004. aastal, kõigepealt Ninasi kordonisse. 2007. aastal, kui avati Mustvee kordon, tuli ta siia.
“Võtsin Jõgevalt naise, tema Võrumaa metsadesse tulla ei tahtnud, sellepärast kolisin siiakanti,” räägib mees.
Kahte ühesugust aastat Anier enda sõnul üheksa aasta jooksul Peipsi ääres veel näinud pole. Ta on üle elanud jäävaba talve, kui mootorsaaniga polnudki järvele asja. “Üks kohalik mees ütles mulle, et tema pole jaanuaris kunagi Peipsil lahtist vett näinud. Ühel aastal tuleb järvele korralikult rüsijääd, tänavu näiteks on jää küllalt sile.” Seda viimast märkasid tänavu muide ka Kalevipoja uisumaratoni korraldajad.
Kui järvel jää kaduma hakkab, siis sulab ta kõigepealt kaldast lahti, seejärel hakkab tuultega edasi-tagasi sõitma. Vahel panevad kalurid kaldaäärsed võrgud juba vette, kuid tuul muudab suunda ja toob jää tagasi ning siis on mehed oma võrkudest ilma. Mõnel aastal loksub jää niiviisi pikalt edasi-tagasi. Kui tuul puhub pikemat aega ühest suunast, siis kuhjub jää ühte kaldasse kokku ja tekivad jäämäed. Võimsaimad nähti Nina külas umbes kümne aasta eest.
Margus Anieril on vedanud, sest tema pole seni veel kedagi pidanud jäisest veest päästma. Küll aga teab ta juhtumeid, kus inimesed on rängalt kannatada saanud. Mullu sügisel läksid kolm meest Taaliku madalikul paadiga ümber. Nad jõudsid kordonisse helistada ja sellest teada anda ning korra nimetati ka Taaliku madalikku. Siis kõne katkes. Toimkond sõitis välja ja leidis mehed viimasel hetkel. Nad olid küll 10-15 minutit vees olnud ning nende kehatemperatuur oli juba 33 kraadini langenud, kuid kiirabi kutsuti kohe kaldale vastu. See oli õnnelik õnnetus ja kordonile üsna lähedal.
“Ohutusreeglid on ikka väga olulised, sest kui järve peal midagi juhtub, on oluline kiiresti abi kutsuda,” nendib Anier.
Ülemöödunud aastal läks aga kaks meest jõulude paiku järvepõhja, neid hakati otsima alles siis, kui nad olid kaua aega kadunud olnud. Algul leiti ainult paat. Ühe surnukeha andis järv hiljem välja, teine tuli alles kevadel kaldale.
“Inimesel võib olla uhke päästevest, mis hoiab kaua vee peal, kui aga vesi on külm ja keha jahtub, siis pole sellest vestist ka abi,” tõdeb Anier. Tema hinnangul peaks järvele minnes ka mobiiltelefon alati veekindlas kotis olema, et saaks vajadusel abi kutsuda.
“Tihti ei mõelda üldse sellele, et midagi võiks juhtuda. Aga võiks mõelda. Enamasti on käidud 20 aastat järvel ja midagi pole ette tulnud. Kõik tundub nii tuttav ja turvaline. Kui aga midagi juhtub, siis pole alati võimalik abigi kutsuda. Mobiil peab just sellepärast olema veekindlalt pakitud, et saaks vajadusel abi kutsuda.”
Loomad riigipiiri ei tunnista
Loomad ei pea paraku piiriposte millekski ja silkavad ikka sinna, kuhu tahavad. Kogenud vaatleja teeb loomulikult kindlaks, kas üle piiri tuli loom või inimene. Kui tuleb linnuparv, siis nendega on vaeva rohkem. Loomad võivad mõnikord järvele sattuda. Ühel talvel jooksid kaks põtra mitu päeva Peipsil, enne kui maale tagasi läksid. Samuti on järvejääl hulkumas tabatud metssigu. Järvest on aga kaldale toodud ka uppunud metssigu.
“Maismaal liigub loomi üle piiri palju rohkem kui järve peal,” nendib Margus Anier, meenutades, et kui ta veel Misso kordonis töötas, valvasid nad metssigadega kordamööda piiri. “Meie vaatluskoha kõrval oli koht, kus metssead magamas käisid. Naersime, et valvame piiri kahe peale – kui meie valveaeg lõppes, algas metssigade oma.”
Kui kalurid jätavad väikesi kalu järve peale maha, siis tulevad rebased neid noolima. Ka selle näevad piirivalvurid ära.
Täielik ükskõiksus ja tähelepanematus
Eesti-Vene tähistatud kontrolljoone lähedale Peipsi järvel on kalamehed oma augud puurinud küll, nii et nende järgi võiks suisa piiripostidki püsti panna. Väidetavalt olevat seal kõige rohkem kala. Vaevalt see tõele vastab, ega kala küll mingi joone peal passi. Tänavu talvel on järvelt vähe kala saadud, sest kala on kaugel ja seda liigub vähe. Nii räägivad kalamehed.
Päris iga päev Mustvee kordoni piirivalvurid Eesti – Vene kontrolljoonel ei käi, sinna minnakse siis, kui on asja ehk kui keegi ebaseaduslikult piiri ületab. Margus Anier mäletab vaid üht juhust, kui piir jalgsi ületati. Niisama lihtsalt inimesed riigipiiri ei ületa, küll aga sõidetakse autoga järvele ja ei jälgita enam, kus ollakse. Ei jälgita tähistust, ei saada aru, mis on postile kirjutatud, või ei panda seda lihtsalt tähele. Kui GPS ei tööta või ei osata seda seadet õigesti kasutada, võib ka Venemaale sattuda. Näiteks küsis üks mees Omedus, et palju siit riigipiirini maad on. Talle vastati, et
Samuti võetakse suvalisest kohast tuttava või sõbra käest piiri koordinaadid ja pannakse need oma GPSi, aga need pole õiged ja nii võib jällegi teisele poole riigipiiri sattuda.
Raske õppusel, kerge “lahingus”
Õppima peavad piirivalvurid kogu aeg, pärast kooli lõpetamist osaletakse täienduskursustel. Teatud olukordades käitumist ja meeskonnatööd õpitakse aga pidevalt ühisõppustel. Mullu suvel korraldati Peipsil otsinguõppus, kus Margus Anier osales otsingu- ja päästesündmuse juhina. Legend oli selline, et kolm meest olid paadis ja ühel hetkel märkasid kaks pärast uinakut, et kolmas on kadunud. Järve kukkunud “kadunud isiku” ehk nuku otsimisega nähti päris palju vaeva.
“Järv on suur, peab teadma, kuidas otsida. Vees olev inimene on järvel küllalt väike objekt. Kui ta ei liiguta, siis on teda keeruline märgata. Kui minna õnnetuspaigale ja sahmida edasi-tagasi, siis võibki jääda otsima. Meie õppisime otsinguruutude moodustamist, intervalliga kogu ala katmist, paatide omavahelist koostööd. Rahulikus olukorras tuleb trenni teha, et õnnetusjuhtumi puhul oskaks käituda,” räägib Margus Anier. Tema hinnangul pole siis, kui midagi tõsist on juhtunud, enam aega kellegi käest küsida, mida nüüd tegema peaks. “Siis peavad mehed olema valmis tegutsema. Nad peavad oskama GPSi kasutada, paati juhtida, koordinaate määrata.”
Kõige rohkem tunneb Margus Anier enda sõnul puudust hõljukist, mis võiks ka Mustvee kordonis olemas olla. “Meil käis katsetustel üks Soomes valmistatud hüdrokopter. See on midagi hõljuki ja paadi vahepealset. Sellega sai sõita nii jääl kui ka mööda vett. See oleks meile küll ära kulunud,” tunnistab ta. Sest ajal, mil saaniga enam järvele ei saa, kuid paadiga pole veel võimalik liigelda, oleks hõljuk väga tarvilik.
Eraldi kasti
Kohanemis- ja õpivõimeline piirivalvur
Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo Mustvee kordoni juht, piirivalvemajor Jalmar Ernits
“Piirivalvekomissar Margus Anier on eeskujulik, enese ning teenistuskaaslaste suhtes nõudlik. Kohusetundliku teenistujana on Margus Anier aidanud tagada kordoni põhiülesannete täitmise. Inimesena on tegemist rahuliku, kohanemis- ja õpivõimelise isikuga, kes mõistab ning käitub vastavalt organisatsiooni põhiväärtustele, olles usaldusväärne, avatud, inimesekeskne, professionaalne, ausameelne, inimlik, koostööaldis piirivalvur.
Suundumisel maismaapiirilt tööle järvepiirile viis ennast kiiresti oludega kurssi. Eelpool loetletud isikuomadused on äärmiselt olulised piirivalvurina teenimisel.”
i
HELVE LAASIK
