Ühendava silla ootus

Aprilli algul sai avalikkus näha ilusat sümboolset pilti, kui Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy kohtusid NATO tippkohtumisel Kehlis Saksamaad ja Prantsusmaad ühendaval sillal. Mis saanuks olla parem kujund kahe varasema rivaali sümbioosist kui neid ühendav sild?

Kehli vastas Prantsusmaal asub Strasbourg, Alsace-Lorraine’i keskus. Meenutatagu, et Alsace-Lorraine oli piirkond, mis oli üks põhjusi Saksamaa-Prantsusmaa sõdadele aastail 1870-1871, 1914-1918 ja 1939-1945 (viimased kaks vastavalt Esimese ja Teise maailmasõja raames) ja mis käes pidevalt ühe riigi käest teise kätte. Hullemat vaenu ja rivaliteeti, mis valitses nende kahe riigi vahel, oli raske välja mõelda.

Ajalooline perspektiiv

Nüüd jalutavad kummagi riigi liidrid pluss teisedki maailma liidrid kahte riiki ühendaval sillal. Ja kui NATO andis pärast sõda Lääne-Euroopale julgeolekuvihmavarju, siis tegelik teineteisemõistmine Saksamaa ja Prantsusmaa vahel leidis aset praeguses Euroopa Liidus. Just mõistmine, et Carl von Clausewitzi aksioon “Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega” enam ei kehtinud.

Miks üleüldse selline jutt siin? Aga sellepärast, kui lugeda ja kuulata sääraseid pealkirju nagu “Euroopa Liit vintskleb identiteedikriisis”, “Poliitilised tõmblused kisuvad Euroopa Liitu hajali” või “ELi liikmesriikide erihuvid takistavad ühenduse arengut”, siis tasub alati meenutada, kus oli Euroopa enne ja kus praegu. Ajalooline perspektiiv on üks võti ühenduse tegevuse mõistmiseks.

Muidugi, kui lähtuda nullist, kui mitte arvestada eelnevat ajalugu, kui alustada Euroopa Liidu analüüsimist kuupäevaga 23. aprill 2009 ja kui kõrvutada seda tõesti suurriikide USA, Hiina ja Brasiiliaga, leiab kohe puudusi. Viimased võivad tegutseda tõesti mõnikord kiiremini ja koordineeritumalt kui Euroopa Liit, mis ongi teadupärast riikide ühendus, mitte superriik.

Kuid kui juba võrrelda USAga, siis olgem ausad ja võrrelgem Euroopa Liitu ka ajalugu appi võttes (selles seisnebki ajalooline perspektiiv) näiteks praeguse olukorraga Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Tundub, et sealsete piirkondade näol on tegemist sasipuntraga, mida lihtsalt ei ole võimalik kuidagi lahti raiuda või harutada. Ent Alsace-Lorraine oli kunagi samasugune sasipundar, selle endalesaamiseks (või endalejätmiseks) kulutasid Saksa ja Prantsuse poliitikud palju aega ja energiat.

Kusjuures erinevalt tänapäevast, kus poliitikud kõnelevad Abhaasiat, Lõuna-Osseetiat, Gruusiat ja Venemaad ning ELi silmas pidades ikkagi dialoogi vajalikkusest, siis toona, pärast Saksamaa ühendamist 1871. aastal  hakkasid nende maade poliitikud peaaegu kohe (võib-olla Otto von Bismarck välja arvata) ette valmistama järgmist sõda.

Euroopa ühtsus on meie võit

Küsigem siis juba otse: kas kujutate ette näiteks, et Mihhail Saakašvili ja Dmitri Medvedev kohtuvad Roki tunnelis, et sümboliseerida kahe riigi sõprust? Ilmselt mitte. Aga kunagi ei kujutatud sarnast asja ette ka Saksamaa ja Prantsusmaa puhul.

Küsimus poliitiliste huvide erinevusest on tegelikult tõusetunud pärast Maastrichti lepingu jõustumist 1993. aastal, kui Euroopa Liit sai endale praeguse nime ja poliitilise mõõtme. Enne seda oli Euroopa Ühendus ikkagi põhiliselt majandusküsimustega tegelev organisatsioon. Ent juba vanad eestlased ütlesid: aeg annab arutust ehk siis küsigem taas, kas on väga reaalne loota 16 aastat pärast poliitilise aluslepingu sõlmimist, et poliitilised erihuvid oleksid kadunud ja EL tegutseks kui üks mees. Võtkem 16 aastat pärast Rooma lepingu sõlmimist 1957. aastal ehk siis aasta 1973. Euroopa Ühenduse hädad alles algasid siis.

Või võrrelgem taas USAga, mida nii tihti Euroopa Liidule nina peale visatakse. USA iseseisvusdeklaratsioon oli 1776. aastal ja konstitutsiooni said Ühendriigid 1787. aastal. Kuid kas käitusid USA osariigid nagu üks mees? Kaugeltki mitte: me oleme kõik koolis õppinud USA kodusõda aastail 1861-1865 ehk siis peaaegu sada aastat hiljem iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmisest. Ning osariigiti on erinevused Ameerikas ka praegu ikka väga suured.

Niisiis ärgem rutakem sündmustest ette. Lääne- ja Ida-Euroopa teineteisemõistmiseks läheb vaja aega ja kannatust. Ülbed avaldused ja populism sellele kaasa ei aita.

Eesti puhul on oluline mõista, et ehkki siinne avalikkus peab mõnda Lääne-Euroopa riiki liiga Vene-sõbralikuks, on ikkagi välistatud Molotovi-Ribbentropi pakti kordumine. Just põhjusel, millest oli eelnevalt juttu. Prantsusmaa-Saksamaa rivaliteet sundis kumbagi otsima liitlasi, et oma vastane purustada. Nüüd on see vajadus ära langenud. Võib rääkida erinevatest ärihuvidest, kuid poliitilised eeltingimused diilide sõlmimiseks ei ole sellised, mis 19. või 20. sajandi esimesel poolel. Lühidalt äraseletatuna: Euroopa ühtsus on Eestile suur võit, see muudab Eesti julgeolekukeskkonna kardinaalselt erinevaks 1939. aastast.

USAs on 50 osariiki, Euroopa Liidus 27 liikmesriiki. Selle skaala järgi on Euroopa Liidul veel arenguruumi küllaga. Oluline on samas mõista, et patsutada endale rahulolevalt õlale ja öelda, et asi liigub iseenesest paremuse poole, on naiivne. Selleks, et asjad Euroopas ja USAs on edenenud, on läinud vaja mitmete poliitikute vaprust ja visiooni ning oskust suuta seletada seda vajadust ka rahvale. Seega läheb 21. sajandil vaja otsustavust, sihikindlust ja suhtlemisoskust. Samapalju või isegi rohkem kui 19. või 20. sajandil.

Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.

ERKKI BAHOVSKI

blog comments powered by Disqus