Mihkel Kabel: Tahan teha seda, mis puudutab ja on oluline

Jõgeval käib praegu gümnaasiumiastme kooliteatrite riigifestival. Üks selle korraldajaid on Jõgeva gümnaasium. Sealsest kooliteatrist Liblikapüüdja on tulnud enam kui kahekümne tegevusaasta jooksul nii palju kutselisi näitlejaid, et neist annaks moodustada juba paraja teatritrupi. Üks Liblikapüüdja näitlejakutse valinud vilistlastest on Mihkel Kabel, kes seitsme aasta jooksul jõudnud mängida mitme teatri laval. 

Oled pärit Järvamaalt. Kuidas sattusid õppima Jõgeva gümnaasiumi?

Minu kodukandi keskkool polnud tollal piisavalt ahvatlev ja kuna mu isapoolne suguvõsa on Jõgeva kandist pärit, siis tulingi kümnendasse klassi Jõgeva gümnaasiumi. Seal õppides elasin sügisest kevadeni vanaema juures Kuristal. 

Gümnaasiumi päevil tegid kaasa kooliteatris Liblikapüüdja. Missugused rollid ja lavastused sellest ajast meelde on jäänud?

Liblikapüüdja ajast ei oskagi midagi eraldi välja tuua. Kõik asjad olid ägedad, sest kõik toimus esimest korda elus! Rollidest ja lavastustest enam on meeles mingid emotsioonid ja seigad. Oluline oli kuhugi kuuluda, teha midagi, mis tundus vajalik. See aitas end mingilgi moel määratleda. 

Kui palju suhtled praegu Liblikapüüdja juhendaja Lianne Saage-Vahuri ja kooliteatri aegsete sõpradega?

Mu kolm-neli paremat sõpra on sellest ajast pärit. Melli, Kõivu ja Rohukaga (Meelis Põdersoo, Martin Kõivu ja Kristjan Rohiojaga – R. M.) sattusime enam-vähem samale alale ja see on meid ka kokku toonud. Mell ja Kõiv on teatris ning Rohukas tantsuteatris. Nendega trehvame päris tihti. Ka paljusid teisi kohtan aeg-ajalt tänaval. Kui Jõgevale satun, siis püüan ikka Liannega kokku saada. 

Kas kõrgemasse lavakunstikooli õppima minek oli pikalt kaalutletud või äkkotsus? 

i

Mingis mõttes oli lavakasse katsetele minek asjade loomulik käik, nagu see vist enamikul kooliteatri noortel on. Proovima peab ju ikka, muidu jääks kasutamata võimalus pähe kummitama. 

Kas lavakooli sissesaamine oli keeruline? Kui palju oli toeks klassivend Martin Kõiv, kellega koos katseid tegite?

Viis katsetepäeva olid pikad ja kurnavad, aga mitte rasked. Katsetel ju enamasti mängitakse: antakse ette mingi olukord, öeldakse, kes oled ja mida teed. Või siis pead selle kõik ise välja mõtlema. Ning siis mängid mingeid olukordi ja kujutad ette, kuidas need laheneda võiksid. See ju iseenesest raske pole.

Kõivuga olime klassivennad ja hiljem ka kursusevennad. Sattusime pidevalt samasse seltskonda. Ma arvan, et minu jaoks oli ta ennekõike link, ühenduslüli päritolu ja turvatundega. Keegi, kes on pärit kodunt, kes on alati olnud. Tegelikult oleme alles nüüd, aastaid hiljem, rohkem suhtlema hakanud kui siis, kui päevast päeva ninapidi koos olime. Kvantiteet pole oluline, kvaliteet on. 

Lõpetasid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli seitse aastat tagasi. Kui agarad olid teatrid teie kursusele töökohti pakkuma?

Meie lõpetamise aastal oli teatrites ruumi lahedalt. Värskelt oli ju loodud Teater NO99. Nii tekkis olukord, kus tööpakkumisi oli rohkem kui lõpetavaid tudengeid. 

Esimesed kuus aastat pärast lavakooli lõpetamist töötasid Eesti Draamateatris. Kujutan ette, et selle teatri truppi pole just lihtne pääseda. Kuidas Sinul see õnnestus?

Sattusin sinna, nagu ikka tudengid satuvad – kursusejuhendaja Priit Pedajas kutsus oma teatrisse. Minu jaoks jaguneb draamateatris oldud aeg kaheks perioodiks: poja sünnile eelnev ja sellele järgnev aeg. Inimeses muutub midagi, kui ta saab lapsevanemaks. Sain aru, et teater ei ole kõige olulisem asi elus, et miski on veel olulisem. Nii võibki olla, et kui liigselt pingutad, ei tule midagi välja, aga kui teed sedasama teadmisega, et see pole nüüd NII OLULINE, siis tuleb. 

Praegu oled hoopis Rakvere teatri hingekirjas”. Miks Sinu ja draamateatri töösuhe lõppes?

Mu aeg selles teatris sai otsa. Saabus edasiliikumise aeg. Praegu mängin siiski kaasa veel õige mitmes draamateatri tükis, mis said lavale toodud siis, kui ma selles teatris töötasin. 

Millised on esimesed muljed Rakvere teatrist?

Kuigi Rakvere on suurem kui Jõgeva, on need linnad minu meelest mingis mõttes sarnased. Jõgeva mulle meeldib, Rakvere ka! 

Nädal tagasi tuli Rakvere teatris Madis Kalmeti käe all välja lavastus Leegionärid”, mis puudutab meie lähiajalugu. Missuguse kogemuse andis vajadus sisse elada Teise maailmasõja aegsesse õhustikku?

Leegionärid” räägib nende inimeste loo, kes jäid sõjale ette. Me ei püstita küsimust, kes olid õigel, kes valel poolel. Sel ajal polnudki olemas häid valikuid.

Leegionärid” räägib ühe perekonna loo. Peaosas on mees, kes sõja alguses oli väike poiss ning kelle vend jäi sõtta. Praeguseks on ta juba vana mees ning vaatab tagasi sellele, mida sõda tema perekonnaga tegi ja kuidas kadunuks jäänud vanem vend nende kõigi elu mõjutas.

Teise maailmasõja aegse kirjanduse, eriti Eestit ja eestlasi puudutava kirjanduse lugemine on olnud üks mu hobisid ja loomulikult läks see lavastus mulle väga korda, sest teema on minu jaoks oluline ja tähtis. Leegionäride” trupiga vaatasime lavastust ette valmistades filme, rääkisime jutte ja lugesime mitmesugust kirjandust.

Kodus isaga rääkides sain aga teada, et vanamees, kes meie küla teises otsas elab, on omaaegne leegionär! Tema nimi on Erich Tommingas. Ta käis Heidelageris väljaõppel, sõdis kuskil Poolas ning oli terve Sinimägede perioodi kaevikus, kone pihus! See oli minu jaoks üllatus. Käisin sellel mehel külas ja me rääkisime temaga mitu tundi. Mul on hea meel, et ma sain rääkida inimesega, kes neid aegu veel mäletab. 

Sind on näha olnud ka mõnes filmis ja seriaalis. Kuidas üldse seriaalides mängimisse suhtud?

Seriaalides olen enamasti mänginud väiksemaid episoode. Eelmisel aastal tegin natuke suurema rolli seriaalis Elu keset linna”. Filmides ma polegi eriti kaasa teinud. Kunagi mängisin Malevas” ja nüüd tuleb õige pea välja Reino Aedmäe western-lühifilm.

Suhtun filmi- ja seriaalitegemisse hästi. Kui sa kaamera ees ei mängi, siis sa seda ala ka ei õpi. 

Kas oled ka lavastajana kätt proovinud? Kas Sul on üldse sellist soodumust?

Tegime Tallinnas Polygon stuudio noortega ühe lavastuse, aga üldiselt lavastamine kui tegevus mind praegu ei kutsu. Kui kunagi miski selle koha pealt kihelema” hakkab ja tekib tahtmine lavastada, eks siis mõtlen selle peale. 

Näitlejaelus tuleb ikka ette ootamatusi. Kas oskad välja tuua mõne eriti naljaka või pingelise hetke oma praktikast?

Natuke rohkem kui aasta tagasi ähvardas üks vanatädi mind poes, et kui ma Angelikat (tolleaegse seriaalipartneri tegelaskuju nimi!) rahule ei jäta, siis läheb mul jamaks. 

Kui tihti käid vanematekodus? Kas leiad aega isa talutöödel aidata? Traktorile saad ikka hääled sisse?

Kui traktor võtmest käima läheb, siis saan. Kui on vaja käivitusmootoriga jamada, siis vist mitte, olen ära unustanud, kuidas see käis.

Teatritöö miinus on see, et raske on oma käike pikalt ette planeerida ja nädalavahetustel on tihti etendused. Ka igasugust teatrivälist tööd on palju. Seega on mu Mõnuveres asuvas vanematekodus käigud üpris kaootilised. Isal on seal paarkümmend lüpsilehma, lisaks neile veel noorloomad ja vasikad. Kui koju satun, siis muidugi aitan, aga satun ma sinna paraku harva. 

<p style=”TEXT-ALIGN: justify; MARGIN: 0cm 0cm 0pt; mso-pagination: widow-orphan” class=”MsoNormal” align=”justify”>Kas suvel puhkad või teed teatrit?

Möödunud suvel tegime koos Meelis Põdersooga kaasa Vana Baskini Teatri lavastuses “Minu girlfriend on eestlane”. Selle tükiga oleme tuuril ka sel suvel. 

Kas teatritegemise kõrvalt mingiteks hobideks ka aega jääb?

Fotoaparaat on mul peaaegu alati kaasas. Aeg-ajalt lähengi hulkuma, et pildistada, või siis, et üksi olla. Ujumisega maandan pingeid ja laen akud täis. 

Ega Sa oma elukutsevalikut kahetsenud pole? On Sul unistuste rollid või tükid, milles tahaksid tulevikus kaasa teha?

Kindlasti ei kahetse ma seda valikut. Mulle meeldib teatrit teha. Aga unistusterolle mul vist pole. Pigem on pidev unistus teha midagi, mis puudutaks ja oleks oluline. Midagi, mida oleks hea teha ning mida tehes ma tunneksin, et olen õiges kohas. 

Mihkel Kabeli elukäik

Sündinud 1.04.1984 Järvamaal

Lõpetanud 1999 Albu põhikooli, 2002 Jõgeva gümnaasiumi ja 2006 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli

2006-2012 Eesti Draamateatri näitleja

2012 Rakvere Teatri näitleja

Mänginud Eesti Draamateatri lavastustes “Finis nihili” (2004), “Suveöö unenägu” (2004), “Kodukoht” (2006), “Gösta Berlingi saaga” (2006), “Päikesepoisid” (2006), “Kuu aega maal” (2006), “Sortsid” (2007), “Võluõunad ehk Naeru kätte võib surra” (2007), “Jõgi voolab läbi linna” (2007), “Head ööd, vend” (2008), “Loojang” (2008), “Lõputu kohvijoomine” (2008), “Pedro Páramo” (2008), “Mängud tagahoovis ehk Because” (2009), “Vihmatants” (2009), “Kaevuritest kunstnikud” (2010), “Viies kolonn” (2011), “Kuni inglid sekkuvad” (2011), “Kolm õde” (2011) ja “Nelipühad” (2012; tunnistati selle aasta parimaks lavastuseks Eesti teatrites)

Rakvere teatris teeb kaasa lavastustes “Dõmmdõdõmm ja võluraamat” (2012) ja “Leegionärid” (2013)

On mänginud ka Tallinna Linnateatri, pärimusteatri Loomine, Teatri NO99, Endla Teatri, Polygonteatri jt truppide lavastustes

Vabaabielus, üks laps 

Martin Kõiv, klassivend, kursusevend ja sõber:

Mihkel on täpne ja asjalik. Tööd ta ei karda. Kui ta midagi ette võtab, siis teeb selle ka ära. Eks Mihkli sees voolab ikkagi maamehe verd. Õhtul hiljem magama ning hommikul koos kuke ja koiduga üles. Kui me lavakooli esimesel kursusel Mihkliga ühes ühikatoas elasime, siis ma kuulsin pea igal hommikul, kuidas Mihkel lusikaga tee sisse suhkrut segas. Jube tüütu oli, ma mõtlesin, et miks inimesed peavad nii vara ärkama. 

Varajases nooruses tegime me koos igasugu lollusi. Samas pole Mihkel kunagi suur naljamees olnud, mis sest, et ta on sündinud 1. aprillil. Pigem  olen viimasel ajal tähele pannud, et Mihklile meeldib vaadelda, kõrvalt vaadata inimest, loodust. Ja seda kõike üles pildistada. Minule lähevad tema tabatud hetked väga korda. Need on vaatamist väärt.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus