Järg 6. aprillil ilmunud osale
Märtsis, kui jälle esimesel liinil olime, tuli rühmaülem minu juurde ja ütles, et sina, Toots, saad siis puhkusele, kui need, kes praegu puhkusel on, tagasi tulevad. Oh sa pagan, küll oli tuline hea meel! Nüüd enam toidu järel käies üle lageda põllu ei liikunud, olgu kraavis pori või üle pea. Hoidsin end kuulide eest, et saaks kord veel kodus ära käia.
Pikk rännak puhkusele
Varsti saingi puhkusepileti ja õhtul pimedas hakkasime koos teiste puhkusele lubatutega tagala poole minema.
Moonavooris andsime oma relvad ära. Teadsime, et peame jõudma Kotova raudteejaama, aga ei teadnud sedagi, kust tee läheb. Öö oli väga pime, oleks ju võinud kusagil ööbida ja päeval edasi minna, aga keegi ei tahtnud aega viita. Läksimegi huupi, arvates vaid, kus raudtee peaks olema. Jõudsimegi raudteele ja lõpuks jaama. Sõitu alustasime rongi prahivagunitega ja mitu korda tuli ümber istuda, enne kui Kiievisse jõudsime. Sealt sain sõita Gomelini, siis tuli teise jaama minna.
Seal enam kiirrongile ei pääsenud, ronisin vaguni katusele. Kartsin, et jään seal sõites magama ja kukun maha. Sidusin end vöörihmaga vaguni tuulutuskorstna külge. Varsti hakkas vihma sadama ja ka tuul tõmbas seal kõvasti. Varsti hakkas külm, sest talveriided olid ära antud, seljas olid vaid puuvillane “gimnastjorka” ja sinel. Kui rong suuremates jaamades peatus, lõin mina katusel tantsu, et sooja saada.
Vitebskis oli ümberistumine, seal sain juba vagunite vahele puhvri peale, seal polnud enam nii hullult külm.
Jõudsin Dnosse, sealt Pihkvasse, siis Valka ja sealt juba Tartusse ja edasi Tabivere jaama, kus jalgsi Igaverre vanematekoju läksin.
Kui Galiitsiast märtsi lõpus tulema hakkasin, siis seal orased juba haljendasid. Tabiverre jõudsin 13. aprillil ja siin oli veel ilus lumetee.
Oma polku naasta oli lihtsam
Tagasiteed alustasin 1917. aasta 25. aprillil. Eestis olid sel ajal ka Eesti polk ja avaldasin Tartus soovi sinna minna. Soovitati sõita Tallinna, kuid ma ei hakanud siiski sinna minema, vaid reisisin tagasi Galiitsiasse, oma polku.
Tsaari-Venemaa sõjaväes olid eestlased ja ka teiste vähemusrahvuste sõdurid alati võimalikult laiali paigutatud. Neid ei jäetud kunagi aega teenima oma kodumaale ega isegi mitte piiride lähedusse. Isegi väeosades ei sallitud suuremaid väikerahvaste gruppe. Nii loodeti armee võimalikult riigitruuks muuta.
Kui 30. aprillil tagasi oma polku jõudsin, olid nad parajasti reservis ja asusid Rõbniki külas, õigemini selle varemetel.
Hakkasin jälle tööle toidujagajana, aga kui meid esimesele liinile saadeti, siis olin ka mina öösiti valves.
Siin käis selline positsioonisõda, millest hullemat selles sõjas üle elada ei tulnud. Vahet pidamata lõhkesid granaadid, miinid ja pommid. Valvekorras olijatel oli pea kohal kaitseks raudteerööbastest lagi ja kaitse oli ka selja taga. Siin tuli igal mehel öö jooksul 2000 padrunit tühjaks lasta. Kolm püssi oli korraga kasutusel: ühest tulistasid, teised jahtusid. Õlg oli püssipära tagasilöökidest valus, kõrvad kurdid, sõrmed laadimisest ja luku liigutamisest valusad. Mõlemad pooled uuristasid maa-aluseid tunneleid, seetõttu võisid iga hetk ka õhku lennata.
Ka meie käisime ühelt liinilt teisele tunneli kaudu, maa peale ei tuldudki.
8. mail vahetati meid välja. Läksime tagasi Rõbniki ja mina hakkasin jälle toidujagajaks. Teised käisid siit igal ööl maa-aluseid tunneleid ehk galeriisid kaevamas. Tunnelid kaevati vaenlase liini alla välja. Sinna lõppu pandi 60 puuda dünamiiti ja eest täideti liivakottidega. Nii lasti vaenlase kaitseliine õhku. Sama tegid sakslased ka meiega.
Mai lõpus vahetati meie diviis sellest maa-alusest põrgust välja. Olime paar ööd ühes tammemetsas, siis viidi meid veel kaugemale tagalasse Kodna külla.
Kohtumine kaasmaalasega
Mai lõpus viidi meid veel kaugemale tagalasse, Kodna külla. Siin puhkasime 1. juunini, siis läks tee jälle tuttavasse Kalutski orgu.
Käisime Kuldpärna ehk Zolotaja Lipa jões suplemas.
Meilegi anti teada, et Nikolai II on troonist loobunud ning võimul on Ajutine valitsus ja Kerenski.
Soldatitele peeti miiting, terve diviis oli orus koos. Läksin ka sinna vaatama, kui kuulsin, kuidas keegi hüüdis mind: “Hei zemljak, kust kubermangust?” See oli Jakob Uuk, kellega käisin koos koolis ja kes oli ka mu venna Johannesega ühes roodus, kui vend surma sai. Läksime minu kaeviku juurde, jõime teed ja meil oli palju jutustada.
Valisime Jürgensoni miitingul saadikuks, kes pidi Tallinna sõitma, Eesti polgu üles otsima ja meile sealt teateid tooma, et ehk saame meiegi sinna sõita. Tagasi ta ei tulnud.
Varsti hakkasid jälle ägedad lahingud, sakslased hakkasid kahuritest küla tulistama. Oli õudne ja kurb vaadata, kuidas naised tule ja suitsu sees jooksid. Kes jõudis orgu põgeneda, jäi ellu, aga mõned lendasid õhku.
Veristes lahingutes said väga paljud surma. Mõtlemine oli ka segi tambitud, nii et ei teadnud enam, kas on õhtu või hommik. Kord toodi meile söögiks konserve. Mina pidin need välja jagama, aga polnudki kellelegi õieti jagada. Ütlesin meestele, et võtku igaüks, palju tahab. Oli hoopis janu, aga vett polnud kusagilt võtta.
Meist kõrgemal oli küll allikas, kuid teadsime, et sinna minek oleks tähendanud kindlat surma.
i
(Järgneb)
i
ALEKSANDER TOOTS
