Pole olnud vähe neid kevadeid, kus aprillikuu keskel külv juba ammu täies hoos on. Tänavu ei kanna põld veel igal pool traktorit, sest sügisesed rohked vihmad täitsid mullapõue nii pilgeni, et lumesulamisvesi sinna nüüd enam kuidagi lisaks mahtuda ei taha. Aga tuul ja päike kuivatavad vesist maad iga päevaga ja küllap lõpuks kõik küntud-külvatud saab. Jüripäev ongi ju põllumehe tööaasta algus.
Enamik rändlinde on juba tükimat aega platsis. Kuigi sooja veel napib, peavad nemad järgima looduse kutset, mis neid pesa punuma ja poegi hauduma õhutab. Nii nad külma tuulega võidu huiklevad-lõõritavad-vilistavad. Ja loodavad, et tõeline kevadine soe, mida inimesedki ammu igatsevad, ükskord pärale jõuab.
Vanasti lasti jüripäeval karigi välja ja jüritulest, mis meie kombestikus veel elujõus, loodeti kaitset karjale.
Meie esivanemad uskusid, et enne jüripäeva suplemine annab hea tervise, maapinnale ei tohi aga kindlasti nii vara istuda, sest maa pole talvist mürgist hingust veel välja lasknud. Mis puutub suplemisse, siis küllap see inimene, kes nii külma vette minna himustab, looduse poolt teistest tugevamaks loodud ongi. Külmal maapinnal istumist ei maksa aga isegi katsetada — see rumal temp on inimesi meie kõrgelt arenenud teadusega ajastulgi ratastooli viinud.
Täna ongi jüripäev. Kui te ise tuld ei tee, minge õhtuhämaruses välja ja vaadake, ehk näete siin-seal aedades vilkuvaid lõkkeid — kulukuivale aastaajale vastavalt pole need kunagi toretsevad ja kõrged, vaid tagasihoidlikud ja kodused. Ja tuletage meelde, et eestlastele sümboliseerib selle õhtu lõke ka sajanditetagust meeleheitlikku ülesastumist võõra võimu ja ülekohtu vastu.
iii
23. aprill 2009
