Pärast ühiskonnaõpetuse uurimistööd ja essee koostamist politseitöö kohta on Jõgeva ühisgümnaasiumi 9. klassi neiu Merilin Antonov veendunud, et politseinikuna ei saa töötada ainult raha pärast ning seda tööd saavad hästi teha vaid tugeva missioonitundega inimesed.
Merilin Antonov tundis austust korrakaitsetöötajate vastu juba enne uurimistöö ja essee koostamist. Tema ema Merike on turvatöötaja ning abipolitseinik, kes õblukese naisterahvana on pidanud mitmeid konfliktseid olukordi lahendama ning seetõttu teab ka Merilin, kui raske korrakaitsjate töö olla võib.
Samas sai uurimistöö ja ka essee koostamise käigus palju selgemaks, milline politseitöö argipäev välja näeb ning milliste ülesannetega peavad politseiametnikud päevast päeva rinda pistma. Tema koostatud essee oli sedavõrd aus ja südamlik, et neiu pälvis vabariiklikul esseekonkursil Minu Riik esikoha.
“Politseinikutöö on eluviis. Ainult raha pärast seda tööd ikkagi korralikult teha ei saa,” rääkis Merilin. Veel kinnitas ta, et mõistab, kui keeruline on politseinikel tööd teha ajal, mil nende organisatsioonil sisuliselt juht puudub ning selle ametikoha täitmise ümber valitseb tohutu segadus. Kõigele vaatamata tuleb neil oma tööd hästi teha.
Noorte karistamiseks rakendada rohkem ÜKT-d
Kõik isiklikud kokkupuuted, mis Merilinil politseinikega on olnud, on alati positiivsetena meelde jäänud.
“Politseinik peab olema hea suhtleja, suutma lahendada konflikti rahumeelselt,” lisas neiu. Ka sõprade-tuttavate kogemustest rääkides rõhutas Merilin, et politseinikud on rikkumiste puhul jäänud alati viisakaks ning selgitanud, mida rikkuja on valesti teinud.
Merilini arvates teavad noored oma õigusi, kohustusi ja neid puudutavaid seadusi hästi. “Eks neid seaduserikkujaid ole ju igas vanuses, mitte ainult noorte hulgas,” nentis ta, lisades, et see, kes ikkagi on otsustanud seadust rikkuda, teeb seda karistustest hoolimata. Sageli ei mõista noored karistusi seetõttu, et nende rahatrahve maksavad siiski vanemad. Tema sõnutsi võiks noorte puhul rohkem rakendada karistusena ühiskondlikult kasulikku tööd (ÜKT).
Politseinikuks, tõlgiks või automehhaanikuks
Mis puutub karistusmääradesse üldiselt, siis Merilini arvates on liiklustrahvid ja muud rahalised karistused praegu üsna parajad. Siiski leiab ta, et raskete kuritööde eest on karistused veel liiga leebed, pidades ennekõike silmas tapmisi. “Näiteks seitse aastat tapmise, mõnikord isegi mitme inimese tapmise eest on liiga leebe karistus,” kinnitas ta.
Merilin ise on äärmiselt mitmekülgsete huvidega tüdruk. Elukutsevalikul tuleb tema puhul kõne alla ka politseitöö. Püssi laskmine ja füüsilised katsed pole tema jaoks võõrad, sest seda kõike on ta juba proovinud Kaitseliidu Kodutütarde organisatsioonis.
“Kõigepealt pean ikkagi põhikooli ära lõpetama ning gümnaasiumi minema,” lisas ta, sõnades, et soovib gümnaasiumihariduse kindlasti Jõgeval omandada.
Lisaks politseiametile on Merilini valikute hulgas veel keelte õppimine ning automehhaaniku amet. “Tahan olla iseseisev, saada ise oma auto remontimisega hakkama,” sõnas ta, tunnistades, et autot remontida sooviks ta ka juhul, kui selle eest raha ei peaks saama. Siiski arvas Merilin, et praegu on elukutsevalikut lõplikult paika panna liiga vara.
Merilin Antonovi esseekonkursi võidutöö
Politseinik – amet või eluviis
Iga töö on ilus,
kui selle tegija on andnud parima,
mis ta on suutnud anda…
“Kähku autosse, me oleme niigi hilinenud!” püüdis ema olukorda päästa. Kingituseümbrik oli lauanurgale ununenud… Nii pidi veelkord tagasi pöörduma. Õnnepalees aga hilinejaid ei oodata. Ärkasin mõtteist reipa hääle peale: “Palun esitage oma sõidudokumendid, te olete kiirust ületanud…”
Sinised vilkurid tulid lähemale, tuba oli lärmi täis, kell oli pool 4 hommikul. Kaks politseinikku astus sisse. Tuppa tekkis vaikus. Õhus on tunda ärevust… Kuidas mõjutada noori nii, et juhtum neile hoiatavalt mõjuks, neid kõnetaks. Probleemi peab lahendama politseinik kui ametiesindaja.
Rohkem veel kui tugevad füüsilised võimed ja vaimsus, on politseitöötaja töövahendiks hea suhtlemisoskus ja inimpsühholoogia tundmine. Arusaam, kuidas hetkel kõige õigem oleks käituda. Ametimehena on lihtsam, toimunu saab lahenduse. Süüdlasi karistatakse. Aga eluviisi puhul on raskem. Appi tuleb võtta mõistus ja süda. Kõik algab esimesest lausest, õige suhtlemistaktika valikust.
Tänapäeval on sagedased perevägivalla juhtumid, kus kannatajateks on noored, sageli alaealised. Inimeste ja nende emotsioonide vahel seisavadki tihtipeale politseinikud. Ametnik lahendab olukorra ja lahkub. Töö eluviisiks saanud, kohtub politseinik vägivallatsejate ja ohvritega veel, pingutades parima saavutamise eesmärgil. Ka siis, kui tegu on noorukitega, keda hulkurielu on muserdanud.
Politseipatrullid on oma igapäevasel ringkäigul. Nad mööduvad alkoholijoobes alaealistest. Noored tunduvad olevat üleolevad ja agressiivsed. Puhumise tulemus näitas ühel noormeestest 2,5 promilli suurust joovet… On olukordi, kus teisiti ei saa, kui tuleb karistada. Sageli sünnib seegi iseenda parima äratundmise toel, eesmärgiks terve ühiskond.
Teekond pulmapeole mõjutas meie pere elustiili uskumatus suunas. Meil väljutakse alati pea pool tundi varem, et ei peaks asjatult kiirustama. Ootamatu kohtumine politseinikuga on meil omavahel sageli jutuks. Siiani on jäänud mõistatuseks, kuidas politseitöötaja suutis meile distsiplineerivalt mõjuda. Lahkudes jätkus tal veel paar head sõna tagapingil istujale, minule, kellel ta turvavööd kinnitada aitas.
Teadmata, kas määravaks sai politseiniku viimane liigutus või kõik eelnev kokku, aga ma olen veendunud, et politseiniku töö on eluviis. Ka mina tahan tulevikus politseinikuks saada, et kaasinimesi positiivselt mõjutada. Teha tööd ühiskonna turvalisuse nimel, et kuritegude ja väärkäitumiste hulk oleks pea olematu, ning et inimesed elaksid õnnelikult ja turvaliselt.
i
EILI ARULA
