Juba esimesed akordid tõid Betti Alveri muuseumi saali tõeliselt helge meeleolu. Kontserdi edenedes süvenes tunne, justkui oleksime mõne suurlinna hubases klubis ning kuulaksime oma ala tõelisi professionaale.
Tol hetkel ei taibanud saalis tõenäoliselt keegi, et see ansambli Jätk koosseis, kes spetsiaalselt Jõgevalt pärit isamaaliste laulude autori, helilooja Alo Mattiiseni sünnipäevakontserdiks kokku tuli, oli enne esinemist vaid paar tunnikest proovi teinud.
Alo sünnipäeva mälestuskontserdi idee pärines Toomas Murult ja Aivar Mihkelsonilt, ansambli kutsus selleks taas kokku viimatimainitu, Jõgeva muusikakooli kitarriõpetaja. Aivar Mihkelson pole päevagi üheski koolis pillimängu õppinud, küll on aga mänginud paljudes ansamblites, juhendanud noortebände ning olnud kitarrimänguhuvilistele eeskujuks. Alo Mattiiseniga on ta koos mänginud neljas ansamblis. Mälestuskontserdil esitati muusikat, mida Alogi noore bändimehena kuulata ja mängida armastas.
Eeskujuks õemees
Aivar jõudis kitarrimänguni 15-aastase noormehena, eeskujuks õemees Juhan Algus. “Käisin pidudel kuulamas, kuidas vanemad mehed mängisid, ja mõtlesin, et küll oleks tore, kui saaksin ise ka mängida. Ega mulle pidudel eriti käia meeldinud, istusin saali nurgas omaette ja kuulasin, saali põrand värises ja see jättis mulle kustumatu mulje,” rääkis Aivar. Aastanumber oli siis 1975 ja juba järgmisel aastal tegi Aivar ise samal laval proovi. Õemehe käest sai ta esimesed lindid, kus olid välismaa ansamblite lood.
Pärast põhikooli lõpetamist meelitasid Aivar ja Margus Mitt Jõgevalt pärit tuntud bassimeest Raul Vaiglat, et ta tuleks koos nendega Tallinna Georg Otsa nimelisse muusikakeskkooli õppima. Aivar sattus aga mootorrattaavariisse, Margus Mitt käis eksamitel küll ära ja oleks kooli ka sisse saanud, kuid loobus. Raul Vaigla oli ainus, kes Otsa-koolis õppima asus.
Tol ajal vanematelt ansamblimeestelt väga palju abi ei küsitud, enamasti pusiti omaette. Kuid see ei meeldinud osadele vanematest olijatest ja nii juhtus, et ükskord visati poisse proovis ka mädamunaga. “Meie ansamblist lahkus seepeale basskitarri mänginud noormees,” ütles Aivar Mihkelson. Siis kutsuski ta ansamblisse Raul Vaigla, kellega oldi varemgi Siimustis proove teinud. Tolles “pundis” ta laulis ja mängis klahvpille.
Põhitegijad samad
Jätk sai ansambli nimeks seetõttu, et pärast pausi jätkati sama koosseisuga, kellega kord alustati. Koos Alo Mattiiseniga mängis Aivar lisaks Jätkule veel ansamblites Vingal, Eks Me Näe ja Wicing. Alo sattus ansamblisse seetõttu, et oli ta oli Margus Miti ja Harry Ilvese klassivend ja mängis väga hästi klaverit.
Wicingisse kutsuti Aivar kitarristiks 1980. aastal. Jõgeval mängis ta koos kaaslastega põhiliselt omaloomingut. Kui oli tarvis mängida tantsuks, siis tuli repertuaari võtta ka teiste lugusid.
Ansamblis Eks Me Näe mängis trumme praegune töötukassa juht Meelis Paavel. “Tema kutsuski mind Palamusele kitarri mängima, aga siis ma võtsin sinna Jõgeva poisse ka kaasa. Läksime terve Jõgeva pundiga Palamusele.”
Aivar Mihkelson mängis ka omaaegse Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) klubi ansamblis “Sirged vaod”, kuhu tuli basskitarri mängima Raul Vaigla ja hiljem trummide taha Margus Mitt. “Seal öeldi meile proovitegemise koht üles, sest Raul ja Margus (viimane omandas Tallinnas kinomehhaaniku elukutset) jõudsid Tallinnast ja mina Jõgevalt kohale, aga Tartu mehed ei jõudnud aeg-ajalt proovi ja sellepärast visati meid EPA klubist välja.
Aivar Mihkelson on mänginud ka omaaegses Jõgevamaa kultusbändis Kop. Ansambli juht Tiit Kuusik kutsus Aivari soovitusel sinna basskitarri mängima Kalle Tetsmanni ja hiljem juba Kalle soovitusel trummide taha Indrek Tetsmanni. “Käisime festivalidel ja saime väga häid kohti, see oli Kopi kõrgaeg,” meenutas Aivar. Aasta võis siis olla 1983 või 1984. Kalle ja Indrek Tetsmannid kutsusid juba omakorda Tallinnast Otsa-koolist poisse mängima.
Kopis alustas Pearu Paulus
Kopiga on oma lauljateed alustanud ka Pearu Paulus.
“Meil oli Tabiveres jaanituli, sinna tuli alati väga palju rahvast. Mäletan valgete pikkade juustega noorukit, kelle Tetsmannid kohale tõid. Nad ütlesid, et see poiss oskab laulda neid lugusid, mis meie repertuaaris on. Kohe samal õhtul proovisime järele ja tuli välja küll. Pearu Paulus on rääkinud, et Kop oli tema esimene ansambel. Pearuga oli hea koostööd teha, sest ta haaras kõike uut lennult ja oli mõistlik inimene. Lauljad ei ole alati just kõige mõistlikumad tegelased, nad on laval ja arvavad, et nende käitumine peab olema ka vastav. Pearu Paulusega ei tekkinud kunagi momente, et tema edevuse pärast peaks teistel piinlik olema,” rääkis Mihkelson.
Kopiga on laulnud ka vanameister Jörpa ehk Üllar Jörberg. “Ta helistas Kuusikule, et on nii palju mängutellimusi, aga tal pole oma ansamblit. Meil oli palju instrumentaallugusid, kuid tuli ka kultuuriosakonnale midagi teenida, et palka saada. Sellepärast lõime Jörpaga käed, kuid väga palju me mänge juurde ei saanud, mõne kuu jooksul tuli mõni üksik. Pikalt meie koostöö ei kestnud.”
Festivalil “Haapsalu kevad” on Kop ka esikoha võitnud. See oli aastal 1985, ansamblis laulis siis Sergo Kasemets.
Jõgeva noormees Tiit Käosaar tegi ansamblit Jun Kop, nad ei tohtinud muidu proovi teha, kui keegi vanem ansamblimees pidi seal juures olema. Esimene proovitegemise koht oli neil Jõgeva teedevalitsuse saal. “Nad palusid mind, et kas ma oleksin nõus proovidel osalema. Kui nad üksiti küsisid nõu mõne loo kohta, siis ma aitasin.”
Kitarrimäng on jälle popp
Kitarriõpetaja sai Aivar Mihkelsonist üsna ootamatult, nimelt lahkus Jõgeva muusikakoolist toonane kitarriõpetaja. “Minu esimene tööpäev oli 2010. aasta 11. jaanuar, muusikakooli direktor Merike Katt kutsus vestlusele. Ütlesin, et mul pole muusikalise hariduse kohta mingit dokumenti, olen iseõppija. Dokument ei osutunud määravaks, olen pidanud ise selle töö ära tegema, mis ma kusagil koolis muidu lihtsamalt oleksin tehtud saanud. Avastamisrõõmu jagub aga siiamaani,” rääkis Mihkelson.
Kitarrimäng on tema hinnangul praegu popp, sest noored käivad jälle ringi, pillid kaelas. Linnapildis hakkavad nad silma.
Aivar Mihkelsonil on praegu põhiõppes kuus, huviõppes samuti kuus õpilast ja lisapilliõpilasi kolm, kokku nimekirja järgi 15 õpilast. Lisaks annab ta ka eratunde ja kokku on tal praegu 20 õpilast.
Huviõpe on nii jaotatud, et Hillar Laane õpetab pooli õpilasi kultuurikeskuses, pooled käivad muusikakoolis Aivar Mihkelsoni juures.
Lapsed omandavad õpitava tema hinnangul erinevalt – mõni õpib väga kiiresti, mõni viimistleb terve õppeveerandi üht lugu. “Need lapsed, kes õppematerjali väga kiiresti omandavad, ei viitsi enam nooti õppida, sest neil on kohe lugu peas. Kuid lapsed on erinevad ja ei saa nõuda, et nad oleksid kõik ühel ja samal tasemel. Lastel on väga erinevad käed ja motoorika – mõned on väga äkilised, mõned liigutavad end aeglaselt. Olen üritanud kõiki lapsi pilli mängima panna. Huviõppes on olnud neid, kellele tuli ühte lugu õpetada terve aasta. Kui laps ise seda nautis ja tal oli õppimisest kasu, siis mina ei ole otsustaja, kes ütleks, kas on mõtet käia muusikakoolis. Alati on mõtet, isegi siis, kui sa seda pilli ei hakka kunagi nii mängima, et ka teised sooviksid kuulata. Ka endale mängimine on oluline. Mängin ise samuti endale ja see annab mulle hea enesetunde. Seda võiks võrrelda kudumisega – võtad vardad kätte ja muudkui kood ning tunned sellest naudingut. Kitarri mängides ei jää muidugi nähtavat toodet järele,” rääkis ta.
Elava muusika puhul on Mihkelsoni sõnul loomulik, et tulevad apsud sisse. “Ma olen kuulnud päris tuntud artiste, kellel tulevad vead sisse. Kui inimene ise seda huumoriga võtab ja asjast üle on, siis on see loomulik ja nauditav.”
Aivar on 37 aastat kitarri mänginud, teinekord lavale minnes tunneb ta ikka, et kerge värin tuleb sisse. “Eriti tunnen kõhedust siis, kui pean lapsi kontserdil saatma, nagu näiteks tänavu aastapäevakontserdil kultuurimajas. Siis ma tean, et ei tohi põrmugi eksida, ma võin lapse esinemise ära rikkuda. Siis ma pabistan tavaliselt rohkem.”
Aivar Mihkelson ütles, et ta naudib muusika tegemist siiani ja samuti ka õpetamist. “Kõik õpilased ei taha ise pilli mängida, osadel tahavad seda hoopis vanemad. Kui aga kas või pooled ise mängida tahavad, siis on rõõmu palju. Ma ei ürita olla karm õpetaja. Kui mõni kipub tundi hilinema, siis saame rahulikult asjad selgeks räägitud. Vahel tulevad sõnumid, et jään viis minutit hiljaks. Iga viie minuti pärast pole ka mõtet helistada. Aga kui keegi süstemaatiliselt hilineb, siis see rikub meeleolu.”
Suuna siis, kui nõu küsitakse
Aivari õpilane Annika Maksimov leidis rühma mõttekaaslasi, kellega Jõgeval bändi teha. “Aitasin neid nii palju, kui parasjagu vaja. Tean, et sunduslik pealetükkiv aitamine ei ole bändi tegemisel hea. Bändimehed tahavad alati omaette nokitseda. Kui nad vajavad abi, olen alati nõus aitama. Aga kellegi juurde seisma ja kuulama ma ei lähe. Nad peavad ise initsiatiivi näitama. Kõik sõltub sellest, kuidas nad omavahel läbi saavad. Mida parem on omavaheline klapp, seda paremini püsib bänd koos,” teab Mihkelson.
Tal on eriline side inimestega, kellega ta on koos mänginud. “Isegi kui me ei olnud nii suured sõbrad, siis alati on ka aastaid hiljem millestki rääkida,” tunnistas ta. Koos mängimine annab oskuse teisi kuulata ja see on tema hinnangul väga oluline.
Ka praegu käib ta kolme-nelja erineva koosseisuga tantsuks mängimas. Samas õppis ta ära ka autojuhtimise, sai load ning ostis auto. Nüüd on lihtsam mängimas käia.
Aivari tütar Helena õpib rootsi keelt, kuid mängib veidi ka kitarri. “Kui ta väike oli, siis ma õpetasin. Nüüd on ta ise pusinud. Usun, et ta saab hakkama. Ta võtab õpitava kiiresti omaks,” kinnitas isa.
Õpetaja, kolleeg ja hea sõber
Ansambli Jun Kop klahvpillimängija Tiit Käosaar ütles, et Aivar Mihkelson on talle nii õpetaja, kolleeg kui ka hea sõber.
“Kui meie noorte poistena alustasime, siis Aivar aitas meid väga palju. Käisime sageli tema juures muusikat kuulamas, sest nõukogude ajal polnud ju kusagilt võimalik uusi plaate osta. Aivaril oli korralik kogu maailma rokkmuusika klassikast.
Hiljem oleme palju suhelnud kui kolleegid. Ta on lihtsalt väga hea inimene.”
Aivar Mihkelsoni elukäik
*Sündis Jõgeval 1960. aastal
*Õppis Jõgeva keskkoolis
*On mänginud koos Alo Mattiiseniga ansamblites Vingal, Jätk, Eks Me Näe ja Wicing
*Oli Jõgevamaa kultusbändi Kop üks asutajatest, mis tegutses 1987. aastani
*Abiellus, sündis tütar
*Mängis Pae restorani ansamblis neli aastat (1987-1991) basskitarri
*1992 kolis koos perega Tallinna ja elas seal kümme aastat
*2002. aastal kolis Pärnumaale
*2010. aastal tuli Jõgevale tagasi
*Töötab Jõgeva muusikakoolis kitarriõpetajana
i
HELVE LAASIK
