Üha enam muutub Eesti õnnepalulikuks paradiisiks, Hiiumaa küla taoliseks arhailiseks üksildaseks paigaks, mida kirjanik 1980. aastate lõpust silme ette manab. Ta imestab, et varem kuulusid maad riigile, aga inimesed hoolitsesid nende eest. Nüüd on maad inimeste omad, aga inimesi endid pole kuskil… Ja veel märkab ta, et kevadest kevadesse astub linnulaul tema seintele lähemale, sest mets tuleb lähemale. Samas peab ta paradiisi täiuslikuks, see asendavat kõik raadiod ja ajalehed, mis on igavad või valetavad. Ei tahagi Õnnepalu lainelt ära tulla — mis viga teiste mõtteid esitada?
Praegu veel väliselt antarktikalik, aga päikseline väheste eluilmingutega loodus vastandub Tallinnale, kust just sai naastud.
Musträstaid oli pealinnas juba arvukalt. Seal mängisid algklassilapsed õues “jäätükisupiga”, mille algmaterjal pärines lombist, millelt õhuke jää oli katki trambitud. Aga meil siin, külmapealinna maakonna alal, pole küll võimalust kuskilt nii kergelt vett kätte saada. Kõrged hanged kannavad hästi ka kaalukamat inimest või looma, uusi jälgigi ei saa juurde teha!
Mis eluilmingutesse puutub, siis eile tegi bussijuht Ida-Virumaal äkkpeatuse: seakari olevat teed ületanud. Kodus vahetasin välja kõlbmatuks nokitud pekiriismed võrgus, mille vastu tihased enam huvi ei tundnud. Akna ette parimasse vaatevälja sai rippuma suur pekikamakas, otse linna turult. Aga andis oodata, kui tuli esimene “maakuulaja”. Ja siis kadus seegi, kuigi lootsin, et annab teate edasi. Mõne tunni pärast oligi neid rohkem, tihaste Facebook ei tööta just kiiresti! Võib-olla olid linnud juba liiga kaugele emigreerunud? Või asunud uue, kevadisema menüü järgi elama?
Jutusaates vesteldi Tõnu Ojaga, kellele ei meeldi kriminaalromaane lugeda. Mulle ka ei meeldi, aga ei taibanud, miks. Näitleja leiab, et kriminaalromaanides on kindel lõpp, asjale pannakse korralik punkt. Seal ei ole kohta üldistamisele, tegemist on mõne üksikjuhtumiga. Niisugune romaan ei loo seoseid, ei ole võimalik edasi mõelda. Ümberjutustus sai kohmakas, midagi sinnapoole ta ütles. Mis puutub loodusesse, siis elu kestab, pole midagi lõplikku ja kõik on kõigega seoses. Loodus pole jah krimka, kuigi kiskjad edukal saagijahil loomi tapavad. Looduses ei ole, et juhtum lõpetatakse, “toimik” arhiveeritakse. Looduses on tapmine vajalik edasikestmiseks, nii või teisiti. Midagi ei lähe “raisku” “elu ringmängus”. Kahjuks võivad loomad küll rohkem tappa, kui nad süüa jõuavad, näiteks tuhkur. Kunagi tappis üks lahtipääsenud ketikoer öö jooksul umbes kümme küülikut, kusjuures sai ka puuride avamisega hakkama. Ja kõik laibad olid hommikuks maa sisse kaevatud, kõva “töö-öö”! Aga need küülikud, olgu kõhus või maa sisse unustusse jäetuna, jätkavad mingis mõttes uut elu.
EHA NÕMM
