<p style=”TEXT-ALIGN: justify; MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>
Neli päeva enne Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva avati Tallinnas Kunstihoones tekstiilikunstnik Anu Raua 70. sünnipäevale pühendatud vaibanäitus “Eesti asi”. Pealkiri sobib näitusele nagu rusikas silmaauku: eestimat asja kui Anu Raua vaibad peaaegu et polegi.
Kui Anton Soansi ja Edgar Johan Kuusiku projekteeritud Kunstihoone 1934. aastal Tallinnas Vabaduse väljaku ääres valmis, hakkasid mõned irvhambad seda selle modernse kastikujulise vormi pärast kunstikummutiks kutsuma. Anu Raua juubelinäituse avamise aegu tundub kunstikummut kummist olevat: muidu sinna nii palju inimesi ei mahuks. Anu Raua vaipu täis riputatud saalides ei sagi üksnes kunstnikud, vaid, ma ütleksin, kultuuriinimeste laiapõhjaline koalitsioon.
“No Anu näituse avamisele tuleb ikka tulla: ta on ju kogu aeg seal oma Käärikul ja satub Tallinna nii harva,” ütleb üks soliidne proua teisele.
Tunnen, nagu tõstaks mingi nähtamatu vedru mind vaimus kõnealustest prouadest kõrgemale: erinevalt neist ei ole Anu Raua Viljandimaal Heimtalis asuv kodutalu mulle tundmatu paik. Käisin Käärikul kolm kuud tagasi, et oma silmaga näha, kuidas seal, eesti tekstiilikunsti grand lady (old võiks tema kohta ehk ülejärgmisel juubelil öelda) loomingulises “köögis” valmis Pekingisse rajatava uue Eesti saatkonnahoone kaunistamiseks tellitud hiigelvaip “Rehi”.
Nüüd on “Rehi” valmis ja seisab Kunstihoone näitusel aukohal: suure peasaali otsaseinas, kus see mõjub oma uhkes üksinduses kui altarimaal kirikus. Kui selle meistriteosega ühtäkki silmitsi seisan, tunnen, kuidas klomp kurku tõuseb ja silmanurgas kipitama hakkab. Sellesse taiesesse on sisse kootud uskumatu vägi, uskumatult jõuline sõnum ühest väikesest, visast, nutikast ja omamoodi huumorisoonega rahvast, kes aastatuhandeid Soome lahe lõunakaldal toimetanud ja heitlikele aegadele vaatamata ellu jäänud.
Peale “Rehe”, millest mitukümmend ruutsentimeetrit otse mu silme all valmis, teretan kui tuttavaid ka paljusid teisi vaipu. Anu Raud hakkas nimelt paremat osa oma loomingust just sedasama juubelinäitust silmas pidades aegsasti Käärikule koondama ning kolm kuud tagasi oli enamik neist juba seal. “Ahah, see vaip rippus aidas, see seisis saunas ja selle rullis Anu lahti kudumistoas,” meenutan mõttes, kui näitust vaatan.
Müstiline ja praktiline
Vaibaga “Tule ääres” on natuke teised lood: sellest nägin Käärikul käies vaid Anu akvarellidega maalitud kavandit. Kolme kuu jooksul on jõudnud Anu tublid abilised, nende hulgas Jõgeva külje all Võikveres elav käsitöömeister Janne Vaabla, sellegi kavandi teoks teha. “Tule ääres” võtab kokku eestlase ühtaegu müstilise ja praktilise suhte lõkketulesse.
Anu Raud ongi meister seesuguseid üldistavaid sümboleid leidma ja neile köitvat visuaalset vormi andma. Tema loomingu juured on sügaval meie rahvakunstis, ent nagu märgib oma sõnavõtus näituse kuraator Vappu Vabar, saavad kaheksakannad ja teised iidsed motiivid Anu Raua käsitluses hoopis teistsuguse, pigem popkunstile omase laengu ja pinge. Üheks pöördelisemaks taieseks tema loomingus oli Vabari sõnul 1977. aastal valminud vaip “Kodutuled”, mis alustaski rahvakunstist pärit motiivide uudse tõlgendamise rida. Otse loomulikult on “Kodutuled” Kunstihoone näitusel väljas.
Et juubeliväljapanek saaks võimalikult ülevaatlik, toodi Anu Raua paremad tööd kokku kõikjalt, kus neid leidus: muuseumidest, asutustest, erakogudest. Kõige kaugem teekond tuli läbida vaibal, mis tavaliselt asub Eesti saatkonnas Washingtonis.
“Paljud selle näituse taiesed on laiema avalikkuse ees esimest korda, ning sellises koosluses nagu siin ja praegu, ei pruugi enam keegi ja kunagi Anu Raua loomingut näha,” tõdeb Kunstihoone juhataja Karin Hallas-Murula.
Eesti Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi, keda seovad Anu Rauaga õpilase-õpetaja suhted, märgib aga, et ta ei tea kedagi, kes inspireeriks ja nakataks oma isiku ja loominguga nii suurt hulka teisi loomeinimesi.
“Anu ise ongi tõeline Eesti asi!” kuulutab Signe Kivi. “Palju õnne, Eesti Anu!”
Seinad halliks
Anu ise kuulab kõike, mis temast räägitakse, tugitoolis istudes ja vaevumärgatavalt muiates. Kui sõnajärg ükskord temani jõuab, tänab ta oma vanemaid, kes lasksid tal sündida sellisesse paradiislikku paika nagu Eesti, samuti neid inimesi, kes tema ideede järgi vaibad valmis on kudunud, ning neid, kes aitasid näitust üles panna.
Janne Vaablalt olen teel Tallinna kuulnud, et näituse ülespanek polnud sugugi lihtne.
“Mina mõtlesin, et see saab ühe päevaga üles nagu naksti, aga tegelikult kippus nädalastki väheks jääma,” tunnistab Janne. Nii temal kui mitmel teisel Anu Raua heal abilisel tuli näiteks kehvemates hoiupaikades seisnud vaipu veidi värskendada. Näituse kujundaja Ene-Liis Semper oli aga leidnud, et Kunstihoone saalide valged seinad ei sobi sugugi Anu vaipade taustaks ning nii võõbatigi kõik seinapinnad halliks.
“Järgmise näituse tarvis tuleb need ilmselt uuesti valgeks värvida, ainult et siis ühekordse värvikihiga katmisest ilmselt ei piisa, sest hall hakkab alt läbi kumama,” ütleb Janne muiates ja vahendab Kunstihoone kogenud töötajate suust kuuldud tõdemust: Anu Raua näitusel saab olema ilmselt nii palju külastajaid, et neilt kasseeritud piletiraha aitab üle elada ka mitu kesisema publikuhuviga väljapanekut.
Nii et kes pealinna satub, käigu läbi ka “kunstikummutist” ja vaadaku Anu Raua “Eesti asja”. Kel huvi ja aega rohkem, katsugu lisaks eesti asjale osa saada ka vene ja soome asjast: taasavatud Kadrioru kunstimuuseumis on praegu väljas valik vene maalikunsti klassiku Ilja Repini töid, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis aga Soome rahvuslikku uhkust, Marimekko tekstiili- ja rõivabrändi tutvustav väljapanek. Tõsi, ka Repini näitus tuleb osalt Soome asjaks kvalifitseerida, sest Repini kodupaik Kuokkala jäi pärast Soome Venemaast eraldumist Soome piiridesse (hiljem “hammustas” Stalin selle Venemaa külge tagasi) ning Kadriorus väljas olevad tööd ongi pärit Helsingi Ateneumi kunstimuuseumi kogust.
i
RIINA MÄGI
