Eesti Põhiseadus ütleb, et peame kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustama ja arendama riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril.
Tänane maavanem on viis aastat pingutanud, leidmaks Jõgevamaa identiteeti. Midagi, mis selles administratiivüksuses elavaid inimesi kokku seoks ja ühte hoidma paneks. Jõgevamaa on nõukogudeaegne kunstlik moodustis. Oleme sellega leppinud ja toimetame siin igaüks oma nurgas ja vahel ka üheskoos. Vaatamata ponnistustele, on aga selge, et uute traditsioonide ellukutsumiseks on meil raske ühist, kogu Jõgevamaad haaravat juhtlõnga leida.
Mälu jääb endiste kihelkondade piiridesse
Tore, et Peipsi jää ikka kannab ja tritsutajaid jätkub – oleme saanud Kalevipoja Uisumaratoni. Kui jääd ei ole, siis näkkab kala ja saab supelda ning meil on kala- ja veefestival. Kas kogu maakonna rahvas kaasa tuleb, ei olegi oluline – omadel tegemist ja külalistel uudistamist. Oleme Jõgevamaal ikka ka pisut patustanud ja kogu eesti rahva Kalevipoja oma ikkesse aheldanud, aga eks need teised annavad andeks. Nad teavad, et meil maakondlikku ühismälu napib.
Mälu on aga olemas endiste kihelkondade piirides. Ajalooliselt moodustus Jõgeva maakond Põhja-Tartumaast, millest eraldati Kursi, Laiuse, Palamuse ja Torma kihelkond ning Kodavere, Maarja-Magdaleena ja Äksi kihelkonna põhjaosad. Lääne poolt liideti Jõgeva maakonnaga osa Kirde- Viljandimaast, Põltsamaa kihelkond. Seega on igal kandil oma ajalugu ja lisaks oma maakonna pidustustele on Jõgevamaal elavatel inimestel ikka asja naabrite (juurte) juurde — kes Tartumaale, kes Viljandimaale. Nii on ikka Puurmani ja Laeva rahvas kokku käinud kui Kursi inimesed. Pala rahvas ei saa ka ilma Alatskivi inimesteta oma Kodavere kihelkonna pidusid peetud.
Päris kahju on aga tükkideks kistud Maarja-Magdaleena kihelkonna rahvast. Kildudeks kistud viie valla vahel, kahest maakonnast rääkimata. Kui endistel aegadel öeldi, et Maarja-Magdaleenast viivad teed igasse ilmakaarde, siis tänasel päeval on nii, et iga ilmakaare teelõpud jõuavad sinna – mitme valla ääremaale.
Vallad koonduvad kihelkondade piirides
<p class=”MsoNormal” style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” align=”justify”>Rahva teadvuses on kihelkond säilitanud oma igipõlise tähenduse. Kihelkond on maa-alaline ja hõimuline kokkukuuluvus, mille avalduseks on keel, rahvariie, kombed, pärimused, ühtekuuluvustunne. Oleme usinad õppurid ja kõik me oleme maast-madalast selgeks õppinud kirjakeele. Kas mitte liiga usinalt? Oleme samas unustanud oma esiemade keele ja ühes erinevate riigikordade ja neist tulenevate territoriaalsete „korrastustega” jäänud ilma oma esiisade maade piiridest.Jõgevamaa sünnitati 60 aastat tagasi, et aasta pärast surra lasta — see oli nõukogude võimu töövahend. Taasiseseisvuse ajal äratati Jõgevamaa nimi varjusurmast, sest nimetus rajoon ei sobinud. Kui nüüd peaks Jõgevamaa kui nimi, taas arhiivikaante vahele kolima, siis ega vist väga suurt leina olegi, ainult et mis selle Jõgevamaa suurvalla nimeks saab?! Kas tänased vallad jäävad vaid kohaliku rahva teadvusse nagu kunagised kihelkonnad?! Mida tunneb hinges põline põltsamaalane, kui temast lihtsalt jõgevamaalane tehakse?!
Aga ma olen optimist ja usun, et rahvas ei lase taas enda eest otsustada ning vallad vaatavad oma naabrid üle ning löövad käed, koondumaks just nimelt kunagiste kihelkondade piires. Ikka selleks, et säilitada omapära ja teenida oma rahvast lisaks hulgalistele seadustele ka põhiseadusest tulenevast kohustusest säilitada rahvus ja kultuur. Loodan, et ei tule seda suurvalda, sest Jõgevamaa on siiski kunstlik moodustis. Kui see sünnib, siis rahva tahte vastaselt. Jõgevamaal eristuvad selgelt kolm piirkonda: Põltsamaa, Jõgeva ja Peipsi äär. Kui aga on tahtmine tõsiselt haldusreformi teha, siis tuleb vabaks lasta tänased piirid. Nii maakonnapiirid kui ka vajadusel omavalitsuste piirid. Täna on meil riigi sees mitmeid „setomaasid“. Kui setod on kaheks kistud riigipiiriga, siis tänased maakondade piirid lõhuvad teisi kuultuurilise ja keelelise eripäraga piirkondi. Tehkem tõeline reform ja eesti maakaart võtab pisut teise ilme. Toimub rahva kultuurilise mälu tervenemine. Läbiraiutud juured saaksid jälle õige pinnase.
15+5 kava ei vääri arutelu
Kui taimel on tugevad juured, siis elab ta üle nii põua kui uputuse. Nii on ka rahvaga. Ükski laiast maailmast tulev kriis ei murra rahvast, kellel on juured tugevalt maas. Nõukogude okupatsioonile pidasime vastu. Meie esivanemad kandsid edasi iseolemise väärikust ja andsid meile oma kodukoha kultuurimälu.
Täna on see ülesanne uuel põlvkonnal, kes üles kasvanud okupatsiooni ajal. Ehk siit ka mälulüngad ning olulise, vähem olulise ja lausa ebaolulise eristamise raskused? Regionaalministri esitatud 15+5 kava ei vääri tõsist arutelu. See on kuritegelik Eestimaa suhtes. Parim kokkuvõte sellele kavale on Hando Runneli sõnad 7. märtsi Postimehes: “Ma unistan, et Eestis leiduksid jõud, kes võtaksid selle kava ja heidaksid mitte prügikasti, vaid meie endi ehitatud okupatsioonide muuseumi. Sest see dokument sarnaneb okupatsiooni näidetega ja sobiks sinna suurepäraselt.”
75 aastat tagasi, 12. märtsil 1934 algas Eestis vaikiv ajastu. Seda perioodi nimetatakse ka põhiseaduse kriisiks. Öeldakse, et ajalool on kombeks korduda, aga loodan, et mitte nii lühikese perioodi järel. Usun, et inimesed ütlevad oma arvamuse, toetudes põhiseadusest tulenevale õigusele, ja otsustavad ise, milline elukorraldus on neile sobiv ja milline mitte. Kui me ei toetu oma elukorraldusel kultuurilisele eripärale, siis on meil üha raskem täita põhiseadusest tulenevat ülesannet tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.
iii
TERJE TREI, Reformierakonna Jõgevamaa arendusjuht
