Päikseta päeval talvel värve nagu polekski. Sama paigad, mis suvel, aga võrratult tühjemad… Nagu nõukogudeaegne must-valge foto kontrastsel paberil. Ja ega tundlikum pabergi toone eriti juurde lisaks? Kõik selle valge “silmamoondaja-olluse” ehk lume süü. Laiutab ja katab, palju asjugi on koos oma tegelike värvidega peidus. Valge värvuse spektris peituvad kõik vikerkaarevärvid, Ei ole võimalik neid sealt “lahti päästa”! Valge valguse peaks juhtima läbi klaasprisma…?
Või siis tulgu päike ja löögu kord majja! Et silm võiks jälle nüanssidega tegelema hakata! Avastama ja märkama. Taevas on ühtlaselt hall. Oleks sedagi akvarellilisemalt, hoogsamate löökidega jaotatud, oleks üleminekuid ja erinevaid laike! Olgu kaugemad-lähemad võsad, puude tüved, isegi kuusetukad, kõik on musta erinevad heledusastmed! Komide ettekujutuses on must teadmatuse ja looduse mustade jõudude värv, ebateadlike protsesside värv. Mis ta meilgi muud on? Looduses “päris” musta värvust ei esinevat; on must pässik, must toonekurg, must lepp, ei peagi kohe rohkem meenuma. Aga kes mõõdab, kui sügav ja täielik on nende must värvus? Must on nii kontrastne, et seda saab taluda väikestes annustes…
Aga mis või kus on praegu kõige säravam värv? Olen järeldusele jõudnud, et selleks saab minu lähiümbruses olla harilik korpsamblik ehk seinakorp, mida Eestis olevat kaheksa liiki! Ei hakka liiki teada saama, kõik nad on, (ka see meie küla oma!), kollaka või kollakasoranži tallusega! Tallus on aga samblike füüsiline keha, mis ei jaotu organiteks, nagu koolis õpitakse. Tallus on tal lehtjas, kuni
Las tuleb päike uue ringiga, toob ometi värve ja kirjab seinakorpadega uusi mustrita pindasid!
EHA NÕMM
