Säravaim värv hallis talvepäevas?

Päikseta päeval talvel värve nagu polekski. Sama paigad, mis suvel, aga võrratult tühjemad… Nagu nõukogudeaegne must-valge foto kontrastsel paberil. Ja ega tundlikum pabergi toone eriti juurde lisaks? Kõik selle valge “silmamoondaja-olluse” ehk lume süü. Laiutab ja katab, palju asjugi on koos oma tegelike värvidega peidus. Valge värvuse spektris peituvad kõik vikerkaarevärvid, Ei ole võimalik neid sealt “lahti päästa”! Valge valguse peaks juhtima läbi klaasprisma…?

Või siis tulgu päike ja löögu kord majja! Et silm võiks jälle nüanssidega tegelema hakata! Avastama ja märkama. Taevas on ühtlaselt hall. Oleks sedagi akvarellilisemalt, hoogsamate löökidega jaotatud, oleks üleminekuid ja erinevaid laike! Olgu kaugemad-lähemad võsad, puude tüved, isegi kuusetukad, kõik on musta erinevad heledusastmed! Komide ettekujutuses on must teadmatuse ja looduse mustade jõudude värv, ebateadlike protsesside värv. Mis ta meilgi muud on? Looduses “päris” musta värvust ei esinevat; on must pässik, must toonekurg, must lepp, ei peagi kohe rohkem meenuma. Aga kes mõõdab, kui sügav ja täielik on nende must värvus? Must on nii kontrastne, et seda saab taluda väikestes annustes…

Aga mis või kus on praegu kõige säravam värv? Olen järeldusele jõudnud, et selleks saab minu lähiümbruses olla harilik korpsamblik ehk seinakorp, mida Eestis olevat kaheksa liiki! Ei hakka liiki teada saama, kõik nad on, (ka see meie küla oma!), kollaka või kollakasoranži tallusega! Tallus on aga samblike füüsiline keha, mis ei jaotu organiteks, nagu koolis õpitakse. Tallus on tal lehtjas, kuni 10 cm läbimõõduga! Meie saarepuude tüvedel ongi mõni neist küllalt korrapärane “kohvitassi alus”, ja kui need tüvedel mingis rütmis paiknevad, siis rõõmuvärvi kui palju! On ka teiste puude tüvedel, aga siis nagu kribusemalt, saare tüvel avaldub dekoratiivsus, mõjujõud kõige efektsemalt! Seinakorp on väga vähenõudlik, talub igasugust saastet (vastupidi paljudele muudele samblikele, mis ainult väga puhtas õhus kasvavadki). Tema “erimaitse”on lämmastikulembus, mis nähtub sellest, et meelsasti on tema “kulda” lautade ümbruses (kus need laudad veel on, kus asukad sees?), lindude istumiskividel. Hea meelega ei tahaks seda näha oma eterniitkatusel,. aga piisab sellest, et talle meeldib ka seal kohal olla! Ja on temagi päikesesõltlane, nagu me kõik. (Eks teda käivitav organism, vetikas, on ju fotosünteesija) Päikese käes kasvanud tallused on sügavoranži värvi, varjus rohekaskollased. Põhjapoolsetel tüvekülgedel on neid rohkem nagu kõiki samblikke… Aga päikselise ilmaga kasvavad nad sealgi särtsakamad? Tuletaks ladina keelt ka meelde: xanthoria parietina on teaduslik nimi. Parietiin on tema samblikuaine, mis annabki korbale värvuse. Seinakorba kollane on tal patenteeritud, teatud reaktiiviga annab punase värvusreaktsiooni, mida teistel kollastel samblikel ei esine. “Parietinae” tähendab vanu müüre, no sealgi on seinakorp tegija!

Las tuleb päike uue ringiga, toob ometi värve ja kirjab seinakorpadega uusi mustrita pindasid!

EHA NÕMM

blog comments powered by Disqus