Eesti taasiseseisvumisest saati on olnud päevakorras ka nõukogude sõjameeste ümbermatmine. Eriti tõsiseks läksid Venemaa poolsed süüdistused mäletatavasti seoses kurikuulsa pronksiööga, kuigi meil Eestis on surnutesse alati austusega suhtutud ja ümbermatmised on alati väga viisakalt läbi viidud.
Jutustan, kuidas toimus viimases suures sõjas langenud nõukogude sõdurite ümbermatmine nõukogude ajal. See lugu on mul aastaid mõttes olnud ja vaevanud, ehk saab kergem, kui kirja panen.
Olin siis laps ja täpset aastat ei mäleta, aga igatahes oli see enne kolhooside moodustamist. Mu emale anti käsk tulla hobuse ja vankriga langenud kangelaste ümbermatmisele.
Ema korjas enne minekut veel meie aiast palju lilli, tegi ilusa kimbu ja võttis kaasa — ikkagi matused.
Kui ta hobusega kohale jõudis, oli ühishaud juba lahti kaevatud. Laibad olid üksteise peal nagu silgud pütis. See koht, kust laibad ümbermatmiseks välja kaevati, pidi olema kusagil lepiku lähedal, sest vankritesse kästi sealt lepaoksad alla murda. Siis läks operatsioon lahti. Sõnnikukonksudega hakati laipu hauast üles kiskuma, aga et need olid juba üsna lagunenud, siis tulid kehaosad eraldi välja. Minu ema vankrisse sattusid põhiliselt pead.
Need kehaosad veeti mõni kilomeeter Tartust Jõgeva poole tee äärde põllule. Igaüks kallas vankrilt oma koorma koos lepaokstega auku. Võib ette kujutada, mis mulje sellest jäi.
Ema rääkis kodus oma õudsest üleelamisest ja mina hakkasin sestsaadik pelgama isegi vankrit, millega inimpäid veetud oli.
Ema ei suutnud seda matmist surmani unustada, kuigi elas pärast seda veel üle neljakümne aasta.
Nüüd ollakse Venemaal õigust täis, et ei tohi nõukogude sõjameeste mälestust rüvetada, kuigi keegi ei rüvetanudki kedagi, vaid toimetati viisakalt ja austavalt. Aga mis see valitsus ise tegi, oli kõik lubatud!?
Saksa sõjamehed olid selle poolest paremas olukorras, et nemad maeti sinna, kus langesid. Neile ei jäänud haudadele enamasti küll mingisugust mälestusmärki, aga vähemalt jäid nad puhkama ühes tükis.
Nooruses käisin komsomoli ülesandel seda Tartu-Jõgeva tee lähedal olnud ühishauda korrastamas. Elasin tol ajal Kõrvekülas, sõitsin sinna hobusega ja tegin platsi korda. Seal oli tookord ka puust obelisk, kuid seda ei ole muidugi enam ammu alles. Kui sealt bussiga mööda olen sõitnud, pole seal ka mingit hauaküngast näha.
i
HELJO SIMULAND
