Eckard Klug peab abistamist iseenesestmõistetavaks

akkab koosviibimistel või seltskondades justkui sisemise hääle märguandel laulma. Niisama loomulik tundub Sadala kanti Ookatku külla kodu rajanud mehele soov abistada kaasinimesi.

Eestimaa Uhkuse žürii esimehelt Eri Klasilt tänumeenet vastu võttes ütles Eckard Klug kohalviibijatele ja TV 3 vaatajatele välja oma unistuse. Selleks on soov ehitada nüüdisaegne vanadekodu.

“Ma ei pea silmas mitte hooldusasutust, vaid kodu soliidsemas eas naistele ja meestele, kes on mõtteerksad ning toimekad, kuid kes vahetevahel siiski abi vajavad. See väärikas eas inimeste kodu peaks olema kaunis ja värske, ebameeldivate lõhnadeta õhuga. Koos vanuritega ei tohiks seal elada alkohoolikuid ega narkomaane, kes iseendaga enam hakkama ei saa,” kirjeldas ta  oma nägemust.

Eckardi sõnul läheb taolise vanadekodu rajamiseks vaja piisavalt raha, väga oluline on aga ka hea tahe ja soov ühiselt tegutseda. 

On aidanud paljusid

72-aastane Klug tundub aga ise rahuliku vanaduspõlve pidamise soovist veel üsna kaugel olevat. Iga nädal sõidab ta veoautoroolis Rootsi ja Eesti vahet. “Läbin aastas ikka väga palju kilomeetreid ja praegune veok on mul vist juba kahekümnes. Sõitmine aga ei väsita ja tüüpiline autojuhtide häda seljavalu pole ka kallale kippunud,” rääkis ta.

Eckard tuleb Eestisse selleks, et nädalavahetused ja pühad pere keskel Ookatkul veeta.

Veoautos on aga sageli tarvilik kraam haiglatele, hooldekodudele, koolidele, lasteaedadele, samuti kodudele, kus igapäevaeluga paremini toime saamiseks vajatakse esemeid, mille hankimine endal üle jõu käib.

“Varem käisin Eestis tavalistel kaubareisidel. Sain siis kokku mitmete erinevate asutuste ja inimestega, kellel hädasti mõnd asja tarvis oli. Nii tärkas minus soov murede lahendamiseks oma panus anda. See ei tulnud aga mitte paatoslikust missioonitundest, vaid kuidagi loomulikult, südame sunnil,” rääkis Eckard. Paarikümne aasta vältel on ta toonud abi paljudesse Eestimaa piirkondadesse. 

Võimalused abivajaja avastamiseks

Üheksakümnendate aastate esimesel poolel tõi Eckard Klug  kogu sisustuse Valgamaal Tõlliste vallas asund  Tagula algkoolile, mis praeguseks õpilaste vähesuse tõttu tegevuse lõpetanud on.

Jõgevamaal on tema heldust tunda saanud näiteks Carl Robert Jakobsoni nimeline Torma Põhikool ning Jõgeva haigla ja sealne hooldekodu, aga ka mitmed puuetega inimesed, paljulapselised pered ja vanurid.

“Abivajajad on tulnud oma probleemidest ise rääkima. Mõnikord on seda teinud nende lähedased, sõbrad või lihtsalt inimesed, kes teavad ühest või teisest raskevõitu olukorrast. Vahel olen ka ise märganud, kus abi tarvis.”

Klug ei oota, et abisaajad talle elu lõpuni tänuvõlglased on.  Teinekord leiab ta aga põhjust ka rahulolematuseks. “Sageli palun saata tänukaardi inimesele, kes ühe või teise eseme annetas. Mõnikord on tarvis seda korduvalt ning ka nõudlikus toonis meelde tuletada.  Häirib seegi, kui mõni ettevõtmine abist  hoolimata pooleli jääb. Kord tõin inventari ühele hambaravikabinetile, mis pole aga siiani tööle hakanud, sest sinna pole suudetud elektrit ega veevärki sisse tuua.” 

Sõjaaja laps

Lapsepõlves on Eckard ka ise abistatava rollis olnud. “Sündisin Saksamaal Hamburgis. Isa jäi Teises maailmasõjas Venemaal kadunuks. Nii pidi ema minu ja kahe vanema vennaga üksida toime tulema. Süüa oli vähe ja liha polnud peaaegu üldse saada. Sugulased Rootsist saatsid meile toiduabi. Mõnda asja ei tohtinud aga teise riiki sisse tuua. Keelatud esemete hulka kuulus ka tulemasina kivi, mille paki saatjad aga suhkru sisse peitsid. Ema vahetas selle kivi turul või või muu toidukraami vastu.”

Rootsis elab Eckard alates  1951. aastast. “Ema koos vendadega kolis sinna juba varem. Mina elasin enne nende juurde kolimist naabriperes, kus  oli seitse last. Arvestades seoseid Rootsiga, õnnestus 1948. aastal aga teatud aeg sellel maal veeta ja rootsi keelt õppida,” meenutas ta.

Võib-öelda, et Eckardil on ka teine sünnipäev. 1994. aasta 28. septembril pääses ta parvlaeva Estonia hukust eluga tänu sellele, et suutis kiiresti reageerida ning et tal oli tugev tahtejõud, oskus ennast aidata ning mõistagi ka õnne. 

Osaleb kultuurielus

Palvele Rootsi ja Eesti arengut võrrelda vastas Eckard Klug pikemalt.

“Seda on võrdlemisi keeruline teha, sest kohati on Eesti viiekümne aasta võrra taha jäänud. Näiteks võib paljudes Eesti maakodudes näha kuivkäimlaid, mida Rootsis enam ammu pole,” lausus ta. “Mulle meeldib aga Eestimaa inimeste töökus ja pealehakkamine ning armastus oma rahvakultuuri vastu,” ütles Klug, kes Sadala Külade Seltsi tegemistes agaralt kaasa lööb.

Ta laulab nii solistina kui ansamblites, kusjuures lauluhuvi sai alguse noorena kirikukooris lauldes. Jõuludel  ja aastavahetusel saab Eckard Klugist aga jõuluvana ning ka selles rollis on ta olnud juba aastakümneid.

Oma jõuluvanaliku välimuse kohta ütles ta ise, et on lihtsalt laisk ega viitsi habet ajada. 

Laulab koos sõbraga

Sõber Leedi külast Priit Päri ütles, et Eckardile meeldib väga suhelda. Nii kujunes ka nende tuttavaks saamine justkui iseenesest. “Me oleme mõnedki korrad koos laulnud, kuid ega meid selleks eriti keegi palu. Lihtsalt tunneme, et nüüd on paras aeg seltskonnas või koosviibimisel laulma hakata ning astumegi publiku ette. Mul on hea meel ja uhke tunne olla Eckardi sõber.” 

Ahnust pole temas kübetki

Isetegevuslane Laiuselt  Endla Tooming peab Eckard Klugi kullakarva inimeseks. “Temast kiirgab soojust ja südamlikkust. Ahnust, mis omane paljudele inimestele ning millel püsib suuresti ka turumajandus, pole temas aga kübetki. Sama võib öelda ka tema kaasa Luule kohta.” 

Eckard Klugi elukäik

*Sündis 1940. aasta  24. mai Saksamaal Hamburgis

*Aastast 1951 elab Rootsis

*Õppinud mitmes koolis nii Saksamaal kui Rootsis

*Töötanud kelnerina, autojuhina, ettevõtjana ja pidanud muidki  ameteid

*1994. aasta 28. septembril pääses parvlaeva Estonia katastroofist

*1990. aastate algusest saati on toonud Rootsist Eestisse abivahendeid

*2000. aastate esimesel poolel rajas Eestimaal kodu Ookatku külla

*Tänugala Eestimaa Uhkus 2012 laureaat

*Hobideks laulmine, saiaküpsetamine, jõuluvana mängimine

i

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus