Hea tuttav rääkis, et nii oli tema lapselaps emalt küsinud, kui mitu päeva polnud päikest näha olnud. Jälgisin taevast inkade kalendri lõpupäeval. Alles kella 11-12 paiku oli päike end veidi silmapiirist kõrgemale taevale sättinud, sedagi mitmekesise kujuga pilveribade vahele. Kell 12 natuke läbi ongi ju seniidis olemise aeg, Ida-Eestis. Vaevalt tõusnuna hakkabki varsti tagasi peitu vajuma. Väga lühike etteaste. Aga ikkagi näitas end! Neil päevil, kui päike endast või väikese märguande saadab, on teine olemine!
Internetis on nimekiri 86 päikesejumalast maailmas. Egiptuse Ra, inkade Inti, kreeka Helios. Viimast kujutav kuju Rhodose saarel oli omal ajal üks seitsmest maailmaimest.. Otseseid päikesekultuse märke soome-ugri mütoloogias pole. Aga on meilgi igasuguseid arvamusi olnud, näiteks, et jumal elab päikese sees, teine, et päike ise ongi jumal. Jutte-müüte päikese ümber on palju, sest tema tähtsust on raske üle hinnata. Päikesevalgus paneb värvid särama, 90 protsenti oma infost saame nägemismeele abil! Ikka siis, kui on valgus!
Paul-Eerik Rummol on noorepõlve kogu “Lumevalgus…lumepimedus”. Ma ei leia seda riiulilt, ei mäleta selle sisu. Oli küll tore luuletus, kuidas “okstel õitsevad leevikesed”.
Valgus valguseks, aga mis on lumepimedus? Silmade ja naha kahjustus päikese ja lumelt kiirguvate UV kiirguse toimel! Proosaline! Ehk näide, et ka head asja ei ole vaja ülemäära. Valgus võib halbagi teha. Õnneks on meil päikeseprillid leiutatud. Enamasti kurdame päikese vähesuse üle siin ja käime lisa nõudmas lõuna pool. Vähemalt osa meist.
Tean tuttavaid, kes muudmoodi vist enam eladagi ei oska… Väljend “valgusreostus” riivab kõrva. “Valgus” on ilus sõna, “reostus” midagi ebameeldivat! Kuidas need kokku sobivad? On kirjas, et valgusreostus on tööstusliku tsivilisatsiooni kõrvalnähtus.
Igasugused valgustused ja reklaamid, eriti suurlinnades on neid palju! Tehisvalgus ei lase taevakehi näha, astronoomid peavad oma uurimisteks otsima asustamata kohti! Inimeste loodud valgus ajab elusloodust segadusse, biorütmid sassi. Ja 1980-ndatel hakkas levima ülemaailmne musta öötaeva liikumine, mille eesmärgiks oli probleemi teadvustamine, et ärgitada võtma meetmeid valgustuse vähendamiseks…
Hiljuti korduvalt läbi Eesti sõites veendusin alati, et pimedusestki saab palju infot: muudkui loe asutuste nimetusi ja reklaamlauseid. Särav kirevus jõuab maalegi. Talumajadelgi on kaunistuseks kirkavärvilised elektrilampidest kaunistused. Kui suur sortiment on kuusekaunistusi poodides ja eks see kajastugi keskkonnas.
Üha tulederikkamaks läheme tõesti. Tallinnas, Tartus, Pärnus sugulaste juures külas olles ei peagi seal alati toas lampe põlema panema, tänavavalgustust jätkub öö läbi tuppagi.
Meie naabri majal külas on aga väga rohketest tuledest lausa kardinad akende ees, valged, punased. Räästast palistab sinistest lambikestest lainetus. Ei taha kuidagi seda valgusreostuseks nimetada! Ja tähed meie taevas on hästi näha, siia võiks observatooriumi ehitada küll! Naaber on oma maja kaunistanud nagu meie jaoks, sest ühegi teise maja aknast neid tulesid ei näe!
Näevad ka need, kes maanteel mööda sõidavad… Küla tervitus möödujatele, aga ka saabujatele!
Arvata võib, et aastavahetusel tehti palju ilusat valgust koos paukudega!
EHA NÕMM
