Meie sauna ees kasvab esivanema istutatud suur tamm. Mõni aasta tagasi oli selle all muljetavaldavalt suur hunnik kuusekäbisid. Nüüd on tamme all paks lumi, nagu kõikjal. Uurin, kas ikka poetab käbisid… Mõni üksik ongi nähtaval. Mõnekümne meetri kaugusel kasvab kõrge müürina kuuskederida, mitukümmend puud. Sealt kostab ka helisid, nõudlikke piuksatusi. Aga silm ei leia häälitsejat üles, lendamist pole ka näha. Kes muu kui suur-kirjurähn!
Kuna rähnil ei ole “käsi”, ei saa ta ise käbi hoida, nagu teeb seda orav. Selle puuduse kõrvaldabki ta oma “sepikojaga”, milleks on sobivalt paras oksaharu või mingi pragu tüves. Sinna ta siis käbi sätib, et selle soomuste vahelt seemneid pika keelega välja noppida, aktiivse töö käigus võib soomuseidki lennata. Uue palaga kohale lennates lükkab juba töödeldud käbi alla. Sobiva “käbihoidiku” koha võib ta leida samal puul, millelt käbisid varub, aga meie rähn on valinud vaata et ligi
Kui tal söömalaud rikkalikuks osutub, on meil hea kevadel käbid korvi korjata ja tulehakatuseks kasutada. Samovaride kütmisekski on käbid asjaks!
Sepikojad on ainult suur-kirjurähnidel. Väike-kirjurähn peab oma talvise toidu muudmoodi leidma, varblasest pisut suurem lind ei jõua vist käbi tõsta ja kanda! Eestisse saabub neid talveks ka põhja poolt juurde.
Hallrähn ja roherähn on mõlemad rohekad. Rahvasuus on neid ka meltsasteks nimetatud, sest “mõltsi” on liivi keeles roheline. Hallrähnil on vaid pea rohkem hall, isalinnul laup punane. Mõlemate lemmikud on sipelgad. Hoopis sügaval metsas elab musträhn, kes on kõige suurem “puusepp”. Valgeselg-rähn on küllaltki haruldane pesitseja. Meie rähnidest kuuluvad kõik peale suur-kirjurähni looduskaitse alla. Miks selline represseerimine? Ühes kohas oli kirjas, et kasulik lind, vahel võib mõne väiksema linnu poja eineks võtta. Teisal oli kirjas, et suvel muutub röövellikuks, oma poegi toidab väiksemate lindude, eriti tihaste, munadega, ja veelgi enam poegadega; võib selleks isegi pesakaste lõhkuda. Võta sa kinni!
EHA NÕMM
