Kas teate, kuidas endale järgnevaks aastaks hea silmanägemine tagada? Väga lihtsalt: pange ülestõusmispühal hõbesõrmus vette ja peske silmi sel moel “väärindatud” veega.
Üleeile Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi kevadpühade programmis osalenud Palamuse Gümnaasiumi teise klassi lastele rääkis muuseumipedagoog Aili Kalavus veel õige mitmest viisist, kuidas vanarahvas oma elu paremaks tegi. Näiteks koputatud ülestõusmispühal kõik toanurgad harjavarrega läbi: see pidi aitama hiirte vastu. Kui lastel samal pühal lõnga kerida lasti, siis pidid lapsed kasvus hästi juurde võtma. Kes aga juuksekasvule uut hoogu anda tahtis, pidi ülestõusmispühal juukseid lõigata laskma ning äralõigatu hobuseküna alla viima. Hõbesõrmust läks aga ülestõusmispühal vaja muukski kui silmapesuvee väärindamiseks: kes läbi selle päikest vaatas, nägi varsti, kuidas valguseandja taevas „tantsima” hakkas. Tantsiva päikese nägemine arvati aga õnne toovat.
Lihavõttepühadeks värvitud munad kõlbasid mitte ainult söömiseks, vaid nendega sai ka lõbusaid mänge mängida. Munajooksus, munaveeretamises ja munapuhumises võistlesid muuseumis ka Palamuse kooli teise klassi lapsed. Ega kodus neid mänge nii hästi mängida saagi kui muuseumis klassiga: kodus kipub mänguseltsilisi nappima.
Kui ärklisaalis mängides kasutati puu- ja plastmune, siis all klassitoas võeti ette juba päris munad: keriti neile värvilist lõnga ümber ning pisteti veepotti sibulakoorte vahele keema. Teise klassi tüdrukute sõnul värvivad nad koduski mune sibulakoortega, aga ka poest ostetud värvidega. Mune värvivad ka isad-emad ja kokku saab neid ikka nii palju, et päev otsa koksida saaks.
„Lõnga ja sibulakoortega saab väga kenad munad ja praegusel säästuajal on see eriti sobiv kaunistamisviis: ei pea üldse raha raiskama kallite poevärvide peale,” õpetas Aili Kalavus.
Kuni munad keesid, meisterdati pühadekaarte. Selleks võeti appi triikraud. Lapsed sättisid nimelt paberile väikesi värvilisi rasvakriiditükikesi ning muuseumipedagoog triikis need läbi kalka kenaks kaunistuseks. Kui ta lastel kaardile pühadesoovi palus kirjutada, siis valis enamik variandi: „Häid kevadpühi!“ Nojah, eks seda oli ju lihtsam kirjutada ka, kui „Häid ülestõusmispühi!“ või „Häid lihavõttepühi!“
Kristuse ristisurmast ja inimkonna lunastamisest muuseumipedagoog seekord lastele ei rääkinud. Ega pidanudki: küllap seda räägivad mõned teised inimesed mõnes teises kohas. Küll aga rääkis ta sellest, et suurel reedel kirikust tulles käis vanarahvas kolm korda ümber toa, et maja suvel piksest põlema ei läheks. Ülestõusmispühal kirikusse minnes pandi aga vasaku saapa sisse hõberaha. Sel hetkel, kui pastor ütles „Jeesus on üles tõusnud“, tuli kolm korda vasaku jalaga vastu põrandat lüüa: siis pidi rikkaks saama.
Allakirjutanu loodab, et Jõgevamaa hingekarjased väga ei ehmu, kui eelpool nimetatud lause pühapäevase teenistuse ajal ootamatu kontsakobina vallandab: see ei tähenda, et hingekarjane ise midagi valesti oleks teinud või et kirikulised aru oleksid kaotanud, vaid lihtsalt seda, et rahvas püüab käepäraste vahenditega majandussurutise vastu võidelda.
iii
RIINA MÄGI
