Juba mitmendat päeva on aknast vaadates nagu Antarktikas, Gröönimaal (olen lugenud Rocwel Kenti sellekohaseid raamatuid) või Siberis, igal juhul kõrgematel laiuskraadidel… Õues on tuul kuuldav, aknast vaadates nähtav, sest on haardesse võtnud pinnapealset lumekihti. Ja meeleolu on puškinlik. Ta on ju luuletanud, kuidas hoidjaga lumevangis oli…
Mul on moraalne kohustus või auvõlg (ei teagi, kuidas paremini väljenduda) käia poole kilomeetri kaugusel üht kassi toitmas. Niisugune tervislik ettevõtmine, lisaboonuseks väike heategu. Aga selle ilmaga tuli kõigepealt ettevalmistusi teha, pööningult metsasuusad alla tuua. Oli aeg, kus tolleaegse Leningradiga olid tihedad suhted, sealt need pärit ongi. Ja siis väikesed hingelised ümberlülitused: mõttesse tulid meie oma suusakuulsused ja solidaarsustunne nendega!
Antud juhul võimaldavad suusad kõige paremini edasi kulgeda, ikka palju parem, kui iga sammu järel jalgu kuskilt valge massi sügavikust välja tirida. Professionaalsest stiilist ei saa juttu olla, rohkem lihtne sammumine; et sisse ei vajuks. Nii kasutatakse soo peal liikudes räätsasid. Ega maatingimustes pole tõeliselt suusatada saanudki, sest pole rajategijaid. Ilma jälgi sisse sõitmata ei ole ju libisemist, siis ongi vaid astumine suuskadel.
Minu kassisöötmisretkel juhtus vaid üks äpardus. Pidin ületama mitu lumebarhaani, mida võis “mägedena” võtta. Barhaan on nimelt valitsevate tuultega risti asetsev kaarluide, kumerusega vastutuult) Ühel niisugusel ei saanud ma tõusul pidurdamisega hakkama ja libisesin tagasi. Siis leidsin end üleni lumes ja võttis aega, kui suusad jälle stardipositsioonile sain.
Aga imestama paneb, mida kõike suudab liikuv õhk! Igasugused kuhjatised! Meie kartulikeldri “portaalist” oli näha vaid ülemine katusenurk. Ees laiutas tohutu kubatuuriga lumevall. Milline demiurg, maastiku ümberkujundaja! Ja eks tekkinud kujundid sarnane kõrbe omadega — värskelt sadanud lumi ja liiv on ühtmoodi kerged tuulega kaasa minema!
Liivikutest olen käinud Nõval, Häädemeestel, Peipsi ümbruses, Lutepääl ja Kura sääre luidetel. Viimased on Euroopa kõrgeimad! (Eestis on suurim kõrgus 5-
Samal päeval sõitsin läbi Kasepää ridaküla. Kitsas tee, millel omal ajal liikusid suure Leningradi bussid, oli ahenenud mõlemapoolsete hangede pitsituses kitsaks lindiks, mööda küll ei oleks pääsenud. Mitmel majal olid aknad üleni lume all, ainult ülemised ruudud paistsid. Milline looduslik soojustamine! Aga eks neil on edaspidi valida, kas soojus või valgus. Ka labidaga vastutöötajaid oli vähe, sest tuisk ju kestis.
i
EHA NÕMM
