Täna lõpeb Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus meie rahvatantsu suurkuju Ullo Toomi 110. sünniaastapäevale pühendatud kolmepäevane konverents “Jalgratas viiuli vastu“. Konverentsi pidulikul lõpetamisel antakse Jõgevamaa tantsujuhile Virve Muserile üle Ullo Toomi auaadress. Selliseid auaadresse antakse välja just Toomi juubeliaastatel ning saajateks on isikud, kollektiivid või organisatsioonid, kel silmapaistvaid teeneid Eesti rahvatantsuelu edendamisel.
Virve Muser jõudis tantsu juurde ehk veidi käänulisemat teed pidi kui mõni teine tantsujuht. Koolipõlves ta näiteks rahvatantsurühmas kaasa ei teinud, vaid käis hoopis suusatrennis. Tantsida oleks ta muidu võib-olla tahtnudki, ent see oleks nõudnud rohkem aega ja pannud kinni ka mõned nädalavahetused. Aga Virve tahtis igal võimalusel Tallinnast (sinna oli pere kolinud sellepärast, et ema kutsuti tööle metsamajandusministeeriumi) ära maale “pageda” — Paasverre või Veneverre, kust on pärit ta isa ja ema. Virve tavatsebki öelda, et ta on pärit Lääne-Virumaalt, mitte Tallinnast.
Ent rahvakultuuripisik istus tal tegelikult veres. Pillimängijaid on Virve suguvõsas suisa mitu olnud ja lellest alles jäänud viiulit püüdis ta isegi mängima õppida. Ning kui Tallinnas laulu- ja tantsupidu peeti või mõni rahvakunstiõhtu toimus, võis publiku hulgast ikka leida ka Virve ja ta vanemad.
Kui Virve 1982. aastal Tartusse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse ehk praegusse Eesti Maaülikooli veterinaariat õppima läks, jäi talle peatselt silma kuulutus, et EPA rahvatantsurühm otsib uusi tantsijaid. Vaikselt alateadvuses tiksunud mõte oli selleks ajaks küpsenud otsuseks ning ta läkski katsetele.
“Katsetele kogunes umbes 120 inimest,” meenutas Virve. “Aula oli nii paksult noori täis, et me ei mahtunud õieti liikumagi. Kui küsiti, kas olen varem tantsinud, siis luiskasin, et algklassides natuke olen, aga küllap see luiskamine paistis minu pealt välja: ega suusatamine erilist graatsiat arenda.”
Ent nagu selgus, polnud rahvatantsurühma juhendaja Enn Madi jaoks tähtis niivõrd see, et inimene oleks varem tantsinud, kuivõrd see, et ta oleks siin ja praegu valmis endast maksimumi andma ning kuulama ära ka tema mitte just leebed kommentaarid. Madil oli nimelt kindel plaan rühmale kunagine rahvatantsuansambli staatus tagasi võidelda. Selleks oli aga vaja tantsijatelt, piltlikult öeldes, kogu tantsu ilu kätte saada.
Virve jäi vaatamata tantsutausta puudumisele sõelale ning sukelduski kohe esimesel kursusel tihedasse tantsuellu. EPA rahvatantsurühmal (see saigi paari aasta pärast rahvatantsuansambli staatuse) olid tihedad sidemed Läti ja Leedu põllumajanduslike kõrgkoolide taidlejatega. Eriti meeldejäävad olid aga Gaudeamuse nime kandvad tudengite laulu- ja tantsupeod. Neljandal kursusel otsustas Virve siiski rahvatantsuansamblist ära tulla. See, et tal ansambli naiskoosseisust, kuhu ta alguses arvati, segakoosseisu “välja murda” ei õnnestunud, oli talle teatavaks pettumuseks.
Mitmeks aastaks eemale
Rahvatantsust jäi ta eemale päris paljudeks aastateks, küll aga tegeles EPA lõpuni harrastajate tasemel võistlustantsuga. Kooli lõpetamise järel asus Virve tööle Laiuse kolhoosi, kus ta oli sooritanud ka kaks viimast praktikat. Tema loomaarstikarjäär jäi paraku lühikeseks, sest tal ilmnes ravimiallergia. Lisaks sellele oli ta juba kuu pärast Laiusele tööle asumist abiellunud noormehega, kellega tutvus praktika ajal, ning peatselt sündisid pojad Raul ja Urmas.
Kui jõudis kätte aeg pärast kaht järjestikust lapsepuhkust tööle asuda, pidi Virve hakkama oma elu justkui nullist üles ehitama: õpitud ametit ta pidada ei saanud, sõpru-tuttavaid polnud jõudnud lühikese kolhoosis töötamise aja jooksul õieti soetada ning riigikordki oli vahepeal vahetunud. Töö ta lõpuks siiski leidis: Laiuse Põllumajanduse Osaühingus laoarvestajana. Ning lisaks sellele kutsus toonane rahvamaja juhataja Endla Tooming ta 1993. aasta sügisel kohalikku naisrahvatantsurühma.
“Õppisime Helve Saare juhendamisel ära mõned tantsud, et nendega sama aasta detsembris rahvamaja juubelil üles astuda,” meenutas Virve.
Aasta hiljem tegi Endla talle aga ettepaneku naisrühma juhendama hakata ja Virve nõustus.
“Sellest, millise töö ma teha olin võtnud, sain alles tagantjärele aru, aga siis oli hilja ümber mõelda,” tunnistas Virve. “Senini olin ju ainult tantsujuhi korraldusi täitnud, saamata mõnikord isegi aru, miks just nii teha tuleb. Nüüd tuli asju hakata vaatama aga hoopis teiselt positsioonilt.”
Lisaks sellele tuli õppida tantsukirjeldusi lugema. Esimese tantsuna võttis Virve käsile Ullo Toomi paksus “piiblis” leiduva “Tühja jutu tantsu”. Kui esiotsa abrakadabrana tundunud kirjeldusest naiste abiga lõpuks tõesti tants kujunes, oli Virvel päris uhke tunne.
Nüüdseks on Virve Laiuse naisrühma (praegu kannab see nime Meie Mari) eesotsas seisnud juba 18 aastat ning selle aja jooksul on tantsuteel jõuliste sammudega edasi astunud nii rühm kui ka juhendaja. Kui esiotsa näidati oma tantsukunsti üksnes kodumail, siis 1996. aastal astuti juba üles Kuremaal toimunud Peipsi-äärsete maakondade tantsupeol ja 1999. aastal võideldi end välja suurele tantsupeole.
Risk õigustas
Nüüdseks on Meie Mari jõudnud osaleda kolmel Eesti ja ühel Soome-Eesti tantsupeol, rahvusvahelisel folkloorifestivalil Ungaris Kaposvaris ning õige mitmel võistutantsimisel, millelt on tulnud ka auhinnalisi kohti. Viimasel, tänavu kevadel Jõgeval toimunud naisrühmade võistutantsimisel saadi näiteks kolmas koht ja publikupreemia. Viimane teeniti välja tantsu “Viru memmed” särava esituse eest.
“Möödunud sügisel oli Meie Mari suhteliselt nukras seisus: mõned tantsijad olid rühmast lahkunud ja mõned lapsepuhkusele läinud ning proovides käis vaid seitse-kaheksa naist,” ütles Virve. “Sellises seisus ei tihanud võistutantsimiseks valmistumist plaanigi võtta. Kevade poole saime aga mõned tantsijad juurde ja mõned noored emmed said juba tita kõrvalt proovides käima hakata. Ning siis otsustasime ikkagi riskida. Enne võistutantsimist tegime kuu aega väga tihedat tööd ning jäimegi kolmandat kohta jagama.”
Meie Mariga teeb Virve proove kaks korda nädalas, sest muidu ei suudetaks hoida rühmale omistatud kõrgema kategooria väärilist taset: uute tantsude õppimise kõrval on vaja ju ka keha harida. Kaks korda nädalas käib koos ka Palamuse segarühm Paunvere Tootsid-Teeled, mille juhendajaks Virvet 2007. aasta sügisel kutsuti. See kollektiiv tähistab 1. detsembril oma 40. sünnipäeva.
“Nagu Meie Mariski, on ka Tootsides-Teeledes väga tublid tantsijad, ent nende tantsijate tublidus pole niivõrd minu, kuivõrd nende tublide juhendajate teene, kelle käe all nad varem tantsinud on,” ütles Virve Muser.
Sellest sügisest hakkas ta lisaks Meie Marile ja Tootsidele-Teeledele juhendama üsna noore koosseisuga Laiuse-Sadala segarühma. Proove tehakse vaheldumisi Laiusel ja Sadalas ning rühma teiseks juhendajaks on Valve Raide. Esimest korda saab uut rühma näha 21. detsembril Sadalas toimuval jõulupeol.
Tantsujuhina peab Virve end iseõppijaks, sest süstemaatilisema tantsuhariduse omandamiseks on tal nappinud aega: kord olid lapsed väikesed, kord oli majaehitus pooleli ja koduses laudas loomad talitada.
“Ise õppides saab hakkama küll, aga aega kulub tunduvalt rohkem,” ütles Virve. “Ise õpid ju ikka eksimiste hinnaga.”
Lühemaid koolitusi on ta siiski terve hulga läbi teinud. Palju oli abi näiteks Airi Rütteri poolt Jõgeval korraldatud kaheaastasest tantsujuhtide kursusest ning iga-aastastest üle-eestilistest tantsujuhtide suvekursustest.
“Ma ei oska ettegi kujutada, kui palju nirum näeks välja eesti tantsumaastik, kui selliseid suvekursusi ei korraldataks,” ütles Virve. “Seal on võimalik neli päeva jutti heade juhendajate käe all tantsida ja trenni teha ning jälgida, kuidas tõelised profid töötavad: kuidas samme puhastavad, millele tähelepanu juhivad jne. Nii et kes võtta oskab, saab sealt palju.”
Karm kool
Üsna karmiks kooliks oli Virvele ja paljudele teistele Jõgevamaa tantsuinimestele mullu Jõgeval toimunud I Eesti Naiste Tantsupeo korraldustoimkonnas ja lavastusgrupis kaasalöömine. Virve kanda oli N2 kategooria naisrühmade liigijuhi roll.
“Olles olnud tegev Laiuse lossivaremetes toimunud ürituste korraldamisel, teadsin, et nii suurt asja nagu naiste tantsupidu tuleb hakata ette valmistama vähemalt aasta-poolteist, mitte kaks kuud varem. Ent sellest, kuidas 68 naisrühma väljakul tantsima panna, nii et seda ka ilus ja huvitav vaadata oleks, polnud mul esiotsa aimugi,” ütles ta. “Jääb üle imestada, kuidas pealavastaja Ülo Luht julges hakata pidu tegema nii suure hulga algajate liigijuhtidega. Vähemasti tema nägu küll ei reetnud, et ta ettevõtmise kordaminekusse ei usu.”
Ülo Luhti rahulik julgustus aitaski Virvel ja teistel Jõgevamaa tantsujuhtidel nende jaoks enamasti uudsete ülesannetega kenasti hakkama saada. Aega ja närve kulus muidugi kõvasti, sest peo eelproovide käigus tuli terve Eesti läbi sõita ja mitu nädalavahetust jutti kodunt ära olla, peoeelsetel platsiproovidel aga tohutu hulk tantsijaid n-ö ühes rütmis hingama panna.
“Õnneks olid mulle toeks väga hea ja kogenud assistent Ülle Feršel ning tublid platsiabilised. Ka tantsijad, eriti naistantsijad on meil distsiplineeritud ja püüdlikud,” ütles Virve Muser.
Nüüdseks on ta sooritanud Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi juures tantsujuhi kutse-eksami ja saanud vastava tunnistuse. Kui laiem avalikkus teabki Virvet eelkõige tantsujuhina, siis tegelikult veedab ta suurema osa päevast siiski hoopis teistsugust tööd tehes. Võib öelda, et ta on EPAs õpitud eriala — veterinaaria — juurde tagasi jõudnud. Loomi ta küll ei ravi, ent tegutseb Jõgevamaa Veterinaarkeskuses ametnikuna. Tema ülesanne on jälgida mitmesuguste Eesti ja Euroopa Liidu seaduste järgimist loomakasvatuses ja loomseid saadusi töötlevas tööstuses. Need, kes teavad Virvet kui tantsujuhti, ei tea tavaliselt midagi tema ametnikutööst, need aga, kes puutuvad kokku tema kui ametnikuga, ei oska teda jälle ilmselt tantsuga seostada.
Selle üle, et tema töö tantsujuhina tunnustust on leidnud, on Virvel küll hea meel, ent samas on see talle suur üllatus.
“Ega tantsujuhi töö tulemused olegi alati tema enda teha. Palju sõltub ka kollektiividest, kellega ta töötab, ning väljunditest, mida talle pakutakse,” ütles Virve Muser, lisades, et temal on selles osas hästi läinud.
Kõige ilusamad hetked tantsujuhi töös on need, mil tantsijate ja publiku vahel eriline side tekib ning publiku pealt on näha, et sõnum, mida tantsijad edastada tahtsid, on kohale jõudnud.
“Siis tunned, et tantsujuhi töö on ikka väga ilus töö,” ütles Virve Muser.
Virve Museri elukäik
Sündinud 23. novembril 1963
Lõpetanud 1982 Tallinna 37. keskkooli
Lõpetanud 1987 veterinaaria erialal Eesti Põllumajanduse Akadeemia
Töötanud Laiuse kolhoosis veterinaarina ja Laiuse Põllumajanduse OÜs laoarvestajana
Aastast 2006 töötab Jõgevamaa Veterinaarkeskuses
Juhendab Laiuse naisrühma Meie Mari, Palamuse segarühma Paunvere Tootsid-Teeled ja Laiuse-Sadala segarühma; varem on juhendanud ka Laiuse põhikooli rahvatantsurühma
On kuulunud Laiuse lossipäevade ja Laiuse lumesõja korraldustoimkonda ning I Eesti Naiste Tantsupeo lavastusgruppi
Abielus, poeg Raul (24) on Tartu Ülikooli IT-tudeng, poeg Urmas (22) on sõjaväes
Malle Aia, naisrühma Meie Mari tantsija:
Tean Virvet 1993. aastast ja muidugi ennekõike tantsu kaudu. See, et Meie Mari on äärmiselt tihedas naisrühmade konkurentsis siit Laiuselt laia maailma end tõestama pääsenud, on puhtanisti Virve teene. Ise õppides ja end täiendades, olles nõudlik nii enese kui tantsijate suhtes — ainult nii pääsebki üldtantsupidudele ja võistutantsimiste kõrgematele kohtadele.
Samas on Virve ise nii tagasihoidlik: enne kõik teised, ja siis, kui “ruumi” jääb, poetab end ka vaikselt “pildile”. Aga kui on vaja midagi korraldada-teha (Laiuse lossipäevad, naiste tantsupidu), siis kindlamat tuge annab otsida. Imelik naiste puhul öelda, aga rindele läheks Virvega küll!
i
RIINA MÄGI
