Oskar Lutsu lesk Valentina on meenutanud, et tema abikaasa töötas peaaegu kakskümmend aastat mitmesugustes apteekides ja kiindumus apteekritöö vastu jäi tal verre surmani. Kui kodus oli poeg haige või muidu mingit rohtu tarvis, läks mees tavaliselt ise apteeki, kaalus kõik ained välja ja segas kokku. Tal olid mõned oma ja mõned professor Dehio retseptid, mis pidid mitmesuguste haiguste vastu hästi aitama ja ka hinnalt odavad olema.
Aastaist, mil ta Tartus proviisoriks õppis, on Luts haaravalt kirjutanud oma mälestusteraamatus “Ladina köök”.
Pärast Palamuse kihelkonnakooli lõpetamist läks Luts edasi õppima Tartu reaalkooli. Neljandas klassis tekkis tal aga õpingutes tõrge: algebra järeleksamist ähvardas tulla klassikursuse kordamine ehk istumajäämine. Seda aga ei lubanud noore Oskar Lutsu uhke iseloom, sest mida mõtleksid temast siis kodused ja ka kogu Palamuse rahvas?
Talle tuli appi vana hea sõber ülikooli raamatukogust, kes andis nõu: “Minge apteeki, minge ladina kööki, sest ükski kokk kusagil ei teeni nii palju kui just needsamad kokad, apteekrid. Minge sinna!”
Õppis ise ladina keelt
Apteegis aga nõuti ladina keelt, mida reaalkoolis ei õpetatud. Kuna Luts oli võõrkeeltes üldiselt andekas, ei valmistanud seegi keel talle erilisi raskusi. Pärast mõnede eratundide võtmist ja iseseisvat õppimist sooritas ta Treffneri kooli juures ladina keele eksami kõrgeimale hindele! Lõpuks õnnestus tal saada õpilaseks Hirschfeldti apteeki, mis asus siis Tartus Raekoja platsil, majas, kus oli hiljem nn Kivisilla apteek. Seda maja iseloomustab Luts järgmiselt: “Kitsas nagu nuga, katsu, et ei kuku ümber, mine tea, kummale poole. See maja olevat rajatud vanaaegsele Tartu linnamüürile. Keldri müürid igatahes on oma pool sülda laiad.”
Nüüdsed farmatseudid, kes saavad oma hariduse ja ettevalmistuse tänapäeva kõrgkoolis, ei kujuta ette, milline oli elu ja töö ning ameti õppimine rohkem kui sajand tagasi ühes apteegis. Apteegitöö tegi tol ajal raskemaks veel see, et enamik arstirohtusid tuli valmistada kohapeal. Praegu müüakse ju apteekides põhiliselt valmisravimeid.
Sel ajal oli tavaks, et kogu apteegi personal elas ja töötas samas majas. Muidugi olid nii elutingimused kui ka palgad kõigile erinevad. Kui apteegiomaniku härra Hirschfeldti perekonnal oli omaette korter maja teisel korrusel, siis noorel apteekriõpilasel Lutsul tuli oma elu- ja magamiskohta jagada saksa soost joodikust proviisoriga. “… pika koridori kõrval paiknevas väikses haisvas kamorkas, mis saab kogu aeg veel uusi tihedamaid lehkasid juurde laboratooriumist,” on ta kirjeldanud.
Palgaks sai Luts esimese aasta õpilasena seitse rubla kuus. Samal ajal kui proviisor Kilberg võis “…panna voodri vahele terve patsaka: kuuskümmend hõbeseeklit.”
Pikk päev jalgadel ja pöörased soovid
Tööpäev apteegis oli neliteist tundi pikk ja algas kell kaheksa hommikul. Kogu selle aja tuli olla n-ö jalgadel, sest apteegiruumis on ainult kaks tooli. Ühel neis istus proviisor ning teisel arveametnik, kes kasseeris ostjailt raha ja kandis sisse tulnud retseptid ja välja läinud ravimid nn nööriraamatusse.
Puhkust anti apteekriõpilastele üle nädala vaid kolmandik päevast: kella neljast päeval kuni järgmise hommikuni. Proviisor seevastu võis kasutada igal nädalal täispäeva hommikust õhtuni, mida ta ka tõesti omal viisil kasutas – pummeldades.
Toitlustamise kohta, mis oli apteegiomaniku poolt, kurdab Luts mälestusteraamatus, et seda tehti “kehvasti ja kõhnasti”. Hommikul toodi igale ainult üks klaas kohvi ja kolmekopikaline prantssai. Seda aga jäi kasvueas noormehele väheseks.
Tööülesandeks oli Lutsul esialgu põhiliselt ravimite valmistamiseks ja müügiks vajalike lähteainete toomine laost laboratooriumi ning sealt valmisravimite viimine apteegiruumi ehk nn ofitsiini. Samuti tuli tal valmistada ette ja voltida ravimite etikette ehk signatuure.
Mõne aja möödudes lubati ka noorel apteekriõpilasel letile läheneda, müüma lihtsamaid asjakesi, nagu arnika-, palderjani- ja piparmünditilku, plaastreid ja muud tervisele kasulikku.
Jäi aga ammuli ta suu, kui ühel hommikul krimpsus näoga vanainimene talt ülemere vanakuradi vanaema põieteri küsis!
Proviisor soovitas talle: “Saada see eit üle mere, las ise toob sealt! Küllap ta ise ongi see kuradi vanaema.”
Kuid tegelikult oli apteegis olemas ka sellenimeline vahend, nimelt nitrum tabulatum ehk kaalisalpeetri ja söögisooda segu.
Luts kuulis ka isegi päris kohutavaid tellimusi.
“Andke mulle kolme kopika eest nõia verd” soovib ja ulatab oma pudelikese üle leti loperguse peaga vidukil silmadega jõle vanamees. “Ei, see ei ole nali. Ta on seda siit ennemaltki saanud.” Ja selgub, et see on tinktura lignorum, punane vedelik suure pudeli sees. Tõesti nagu nõiamoori veri, olgugi et noor apteekriõpilane pole oma elus näinud ei nõiamoori ennast ega tema verd,” võib lugeda mälestusteraamatust.
Edaspidiste segaduste vältimiseks hakkas Luts endale neid veidraid nimetusi vihikusse märkima, mis maarahva hulgas liikusid, lisades juurde nende apteegis kasutatavad ladinakeelsed vasted. Nii selgub, et angerputsikatee, ladina keeles flores Sambuci, on tegelikult leedripuu õied. Äädika vaim – Aether acetikus – on aga tavaline eeter. Juudasitt on juudapuu vaik; silmasuhkar – cinkum sulfurikum- on tsinksulfaat ja silmakupar –cuprum sulfurikum – vasksulfaat, mis on aga üldtuntud kui sinine silmakivi. (Järgneb)
i
ARVI LIIVA
