Möödunud reedel kogunesid Tabivere lasteaia mudilased, nende õpetajad ja arvukad külalised askeldusterohke päeva lõpuks rahvamajja, et pidada maha oma asutuse kolmekümnes sünnipäev.
Kui lasteaeda juhib muusikahariduse ja -sädemega inimene, siis võib sellisest peost tõesti juba ette palju loota, aga et ühiste jõududega lavale toodud muusikal “Kullaketrajad” nii kelmikalt rutiinivaba välja kukub, oli ilmselt siiski paljudele üllatus.
Ketrasid kuldlõnga ja puistasid vaimukusi
Aluseks oli loo stsenarist ja lavastaja, lasteaia direktor Aune Sepp võtnud küll meile kõigile tuntud muinasjutu, kuid süžeega eksiti huumorit mõistva publiku rõõmuks aeg-ajalt ka algallikast üsna kaugele, kusjuures mitte võõrasse “metsa”, vaid meie kultusfilmide kodusele mängumaale.
Lugu kolmest õest, kes kurja nõiamoori juurde vangi jäänud ning ööd kui päevad kuldlõnga ketrama peavad, et see ei tuhmuks ega katkeks, pole just helgemate killast, välja arvatud muidugi õnnelik finaal. Tänu Aune kammitsemata mõttelennule ja leidlikule muusikavalikule (Vinterist Griegini) sai aga pikast ja süngevõitu jutust nii erinevas vanuses publikule just paraja pikkusega paroodiasugemetega komöödia, kust leidsid lusti lapsed ning äratundmisrõõmu ja muigamispõhjust suured. Ja et kogu õpetajatekollektiiv ning võimalikult palju suuremaid mudilasi etenduses kaasa tegi, tõi kogu sündmusele hinnalist lisaboonust.
““Kullaketrajatega” pidasin plaani terve eelmise õppeaasta, sel suvel võtsin muinasjuturaamatu kätte ja kirjutasin stsenaariumi kahe päevaga valmis. Proovide käigus tegime siiski veidi muudatusi, sest igal õpetajal tekkis oma rolliga seoses ideid, mida ka rakendasime. Seega oli lavastus lõppkokkuvõttes kollektiivne töö,” rääkis Aune.
Defitsiidist enne ja nüüd
Kui näed laval profilt tegutsemas nii lasteaia esimestest tööpäevadest saati seal rakkes olnud “raudvara” (selliseid vapraid naisi on muide tervelt neli!) kui ka alles hiljuti selle raske, kuid rõõmsa ameti valinuid, võib jääda mulje, et just selles stiilis lasteaia igapäevatöö käibki – ikka lusti ja lauluga!? Päris nii pole see muidugi võimalik, aga sinnapoole Aune kinnitusel püütakse, et laps nende majast lisaks kooliküpsusele ka võimalikult palju headust kaasa saaks, st et ta seda kogeks ja ise jagada oskaks.
“Kui mõelda, milliseid muutusi meie kõigi elu selle kolmekümne aasta jooksul läbi on teinud ja milliseid päevi oleme näinud! Elementaarsemadki tarbeesemed ja toiduained on defitsiit olnud.
Nüüd on poeriiulid kaupa täis, aga defitsiit pole meie elust kadunud. Haruldusteks on saanud hea sõna, mõistmine ja teisest inimesest hoolimine. Ja et headuseseeme väikeses hinges jõudsalt võrseid ajaks, selle nimel tegutsetakse lasteaias iga päev,” rääkis Aune, lisades, et tal on enda arvates tööga seoses mitmes mõttes vedanud.
“Läbi aastate on meie majas olnud palju toredaid lapsi, kellel mõistlikud ja töökad vanemad, kes meilegi vajadusel vabast ajast appi tulevad. Ja tohutult on vedanud kolleegidega! Kui 16 aasta eest muusikaõpetajast juhatajaks sain, polnud mul samuti põhjust põdeda, sest eelmine juhataja Taimi Schmidt jättis mulle korras teeotsa, kust oli lihtne edasi minna,” rääkis direktor sünnipäevakõnes.
“Ma võin omalt poolt kinnitada, et andsin teatepulga Aunele südamerahuga. Ja kui praegu majja tulen, siis on iga kord hea meel näha, et rõõmsad ja lahked on nii lapsed kui nende õpetajad. Lasteaednikul ongi muide kalduvus alati rõõmus, isegi pisut ogar olla, sest neil on laste rõõm ja armastus,” tõdes Taimi. Olgu selle ogarusega kuidas iganes, aga kogu sünnipäevapidu, mille kontsertosa lõpetasid lasteaia vilistlased Artur Aunap ja Rauno Koorts, kellest tänaseks pikad poisid ja tõsiseltvõetavad muusikamehed saanud, oli tõeliselt lahe ja lahke — nagu päevakangelased isegi.
i
KAIE NÕLVAK
