|
|
Sotsiaalministeerium tahab käivitada 2014. aastast reformi, mis muudaks maakonnahaiglad tervisekeskusteks. |
Tervisekeskustest kaoks ära aktiivne ravi ning alles jääksid hooldusravi ja perearstid, samuti kiirabi. Aktiivse ravi asemel jääb alles päevaravi ja päevakirurgia ning eriarsti vastuvõtud. Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste sõnul on mõiste tervisekeskus viimasel ajal palju segadust tekitanud. “Meie poolt vaadates on Jõgeva haigla see väike maakonnahaigla, kus tänasega võrreldes kõige vähem peaks muutuma, kui erialade ja meie poolt pakutav mudel rakenduks. Detailid on veel täpsustamisel. Ka Jõgeva haigla kaasatakse diskussiooni juba lähinädalatel,” teatas Paluste.
Teenus kaugeneb elanikest
Tema kinnitusel jäävad eriarstid Jõgevale inimesi vastu võtma, Jõhvi või Tartusse meie maakonnast eriarsti vastuvõtule minema ei pea. “Erialade pool pakutud loetelust lähtudes võib see isegi pisut pikeneda,” tõdes ta. Alles jääb tema kinnitusel ka päevaravi ja päevakirurgia.
Sihtasutuse Jõgeva Haigla juhataja Peep Põdder ütles, et praegune sotsiaalminister on korduvalt väitnud, et haiglareform hoonete osas on läbi. Haiglavõrgu arengukavas paika jäänud 19 haiglat annavad meditsiiniabi kohapeal.
Pidevate reformimiste tulemusel võib tema sõnul juhtuda, et jääb ainult üks haigla — Paidesse. “Tervishoiuteenuste viimine elanikest üha kaugemale paneb inimesele suure koormuse. Kui tean, et pean Tormast sõitma eriarstile Tartusse, pean leidma inimese, kes mind sinna viib, sest bussi ju õigel ajal ei lähe ega tule ka tagasi. Kui ma ei suuda enam autoga sõita või autot polegi, siis tuleb leida inimene, kellel on auto. Tihti on need lapsed, kes peavad küsima töölt vaba päeva. Nende tööpanus jääb andmata, riigile ja rahvale jääb midagi tootmata.
Tartus on tohutu järjekord. Nüüd on küsimus, kas raisata raha ja teha kõik uuringud ning analüüsid korraga või teha kõigepealt uuringud selles osas, kus kahtlustame võimalikku patoloogiat, ja siis, kui saabuvad vastused, määrame vastavalt nende tulemustele täpsemad uuringud. Meditsiini seisukohalt oleks see parim. Kuid patsient peab sõitma koju, võtma mõne aja pärast jälle ette teekonna Tartusse. Üldine raha, mis kulutatakse meditsiinisüsteemi kooshoidmiseks, on oluliselt suurem, kui see võib tunduda,” nentis ta.
Suured haiglad teevad sellitööd
Põdderi hinnangul on tervishoiusüsteem lisaks füüsilise abi osutamisele ka tõsiseltvõetav sisejulgeoleku küsimus. “Selleks, et riik saaks eksisteerida, peab riik tagama, et elamine selle aladel, ükskõik kus need siis ka ei oleks, ei muutuks seal elavale kodanikule mingikski riskiks tervisele, julgeolekule ega ka turvalisusele. Juba praegu on maal elamine muudetud tõsiseks terviseriskiks. Kavandatava reformiga muutub see veel suuremaks terviseriskiks,” lisas ta.
“Arstina ei julgeks ma praegu elada maal, kui mul on väikesed lapsed ja ma tean, et mul pole lähedal võimalik saada adekvaatset pediaatrilist abi. Rääkimata sellest, mis toimub siis, kui arstiabi maakonnast kaob või olulisel määral väheneb. Nii võivad tekkida möödunud sajandi algusse jäävad probleemid ehk nakkushaigustepuhangud, mida ei suudeta kontrollida,” lisas Põdder.
Meil on juba olnud hepatiidipuhang Viljandimaal, millest jagusaamine võttis aega ja nõudis arstidelt pingutusi.
Peep Põdderi hinnangul tuleb tervishoiuteenust osutada seal, kus on patsiendid, haigestumised.
Eesti elanikkond vananeb, eriti maapiirkondades. See toob kaasa haigestumiste arvu tõusu, sest oma elu lõpu poole haigestuvad inimesed oluliselt tihedamini.
“Vanematel inimestel on mitu haigust korraga, nende ravi kodust kaugel ja eriarstiabi osakondades on väga kallis ja mõneti ka mõttetu, koormates tegelikult meie meditsiini tippasutusi. Regionaalsed haiglad peavad siis tegelema n-ö sellitööga. “See on oluliselt tõmmanud tagasi Eesti meditsiini kui terviku arengut,” tunnistas Põdder. Tema sõnul tuleks tipphaiglatel arendada meditsiini tippsaavutusi. Praegu on Eesti meditsiin Euroopa tavameditsiinist järjest rohkem maha jäänud.
Kiirabi maakonda jäämine ülioluline
<p />
“Tegelikkus on selline, et vahet pole, kuidas neid maakonnahaiglaid nimetatakse – tervisekeskusteks või kohalikeks haiglateks – need haiglad peavad osutama tervishoiuteenust, mida antud piirkonnas vajatakse. Ka Haigekassa on siiani otsinud oma piirkonna kindlustatutele adekvaatset tervishoiuteenust kohas, kus inimene elab. See tähendab, et tegelikult teenust nõutakse ja vajatakse.
Ka patsiendid nõuavad teenust. Jala- või käeluu murdnud inimene ei saa aru, miks ta peab sõitma poole öö ajal Tartusse, kust kuidagi tagasi ei saa, kui maakonnas on haigla, kus saab teha röntgenipildi ja panna käsi või jalg kipsi. Alles siis, kui tekib vajadus operatsiooni järele, tuleks inimene saata regionaalhaiglasse,” tõdes haiglajuht.
Meditsiin on omavahel erialati ja tegevusliigiti väga tihedalt seotud. Kui kaob kirurgia statsionaarse arstiabi osakond, kaovad kirurgid ka ambulatoorselt vastuvõtult. Kirurg tahaks oma töö iseloomu poolest töötada nii statsionaaris kui ka polikliinikus. Kui lõpetada endokrinoloogi vastuvõtt, tekivad siseosakonnas probleemid, sest pole head endokrinoloogi, kes suudaks konsulteerida.
Veel üks tõsine probleem on kiirabi. “Nii kaua, kui mina siin olen töötanud, on tahetud Jõgeva haigla käest kiirabi ära võtta ja kõik Tartusse koondada. Maakonna jaoks ei ole aga kiirabi kohalolek mitte ainult meditsiiniline, vaid ka regionaalpoliitiline küsimus,” tunnistas Põdder. Tema sõnul töötavad maakonnahaigla juures tegutsevas kiirabis kohalikud kompetentsed inimesed, kes on head spetsialistid ja tunnevad maakonda. Nende tegevus on tunduvalt ratsionaalsem. Haigla juures on vähemalt kaksteist kõrgharitud meditsiinitöötajat, kes suudavad lisaks kiirabi andmisele tulla appi ka muudes olukordades. Kiirabi on osa maakondlikust haiglast ja kuulub kindlalt sinna kompleksi,” nentis ta.
Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste sõnul jääb kiirabi kindlasti piirkonda. “Kiirabibrigaadide logistika vaadatakse üle, osadesse piirkondadesse tuleb brigaade pigem juurde.”
Need Lõuna-Eesti haiglad, kes pidid kiirabist olude sunnil loobuma, pole selle üle praegustes oludes just õnnelikud. Eravestlustes on nad tunnistanud, et nende teenused ei ole täielikud ning seetõttu tekib palju probleeme. Jõgevamaal on sarnane olukord Põltsamaal ja Mustvees. Selle asemel, et kiirabi oleks haigla juures, istuvad meedikud kusagil korteris.
Meditsiinisüsteem on Põdderi hinnangul jõudnud taolisesse seisu tänu rumalalt läbi viidud halvale reformile. Kui sinna otsa veel üks reform teha, siis võiks öelda, et meie tervishoiusüsteemi ootab Nõukogude Liidu saatus. Nimelt jättis Nõukogude Liit kõikidele mulje, et see riik ei saa kunagi otsa. Aga ometi sai.
i
HELVE LAASIK
