Järg 13. oktoobril ilmunud osale
i
1952. aasta 31. august oli pühapäev. Ema tõi talli juurest hobuse ja ma viisin kaks kotti varajasi kartuleid Tartusse internaadi kööki. Nüüd organiseeriti koolis lõunasöök nii, et lapsevanemad viisid ise toidukraami. Leppisime kokku, et mina viin esialgu kartuleid ja muud toidukraami hiljem. Sellel aastal mulle enam tasuta lõunatalonge ei antud, seekord sai need keegi teine, kellel kah raskusi.
Esmaspäev, 1. september algas aktusega kooli saalis ja järgnes klassijuhataja tund. Klassijuhataja oli endiselt Niukanen. Koolis ei olnud muutunud midagi, ainult põrandad olid värskelt õlitatud ja haisesid.
Ajalehed kirjutasid sügiskünni algusest kolhoosides ja et vaatamata vihmale käib rehepeks.
Meie riigis kõik alati hästi?!
Kolhooside loomise esimestel aastatel oli Saadjärve piirkonnas 12 kolhoosi. Nüüd ühinesid Elistvere, Kungla, Kevade ja Ühistöö, nimeks sai Ühistöö.
Lugesin lehest ka, et ühel USA lennuväljal hävitas tornaado 106 pommitajat.
7. septembril oli ka Võrtsjärve ääres tornaado olnud. See oli alguse saanud järvelt ja suundunud Elva poole. Oli purunenud palju maju ja murdunud metsa. Seda sai rahvas üksteiselt kuulda, lehed muidugi meie õnnetustest ei kirjutanud.
Ilm oli septembris jätkuvalt vihmane, vaid üksikutel päevadel ei sadanud.
Kui kevadel koolis käisin, nägin Tartus Näituse tänaval liikumas üht jalutut meest, Isamaasõja invaliidi. Jalad olid tal ülaltpoolt põlvi amputeeritud ja ta istus madalal ratastega kärul. Käes olid puuklotsid, mille üks külg kummiga üle löödud. Nende klotside abil lükkas ta ennast kõnniteel edasi. Ta kerjas vahel ja laskis siis endale putkadest õlut või viina osta. Purjus olles räuskas, et tema on kodumaa eest verd valanud. Vigaseid inimesi, nii eestlasi kui teistest rahvustest, võis varem tänavatel päris sageli näha. Sügisel ei pannud kohe tähele, et neid enam ei kohta, aga siis kuulsin, et hiljuti oli jälle üks väljasaatmisaktsioon läbi viidud. Hulgused, kerjused, kodutud ja sõjainvaliidid, kellel omakseid aitamas polnud, oli saadetud Valaami saarele Jäämeres – jalust ära. Sellest oli rääkinud raadiojaam Ameerika Hääl.
Kutse sõjakomissariaati
Koolipoiste seas liikusid kuuldused, et eesti keskkoolid tahetakse sarnaselt vene koolidega kümneklassilisteks muuta.
Sel juhul oleks tuleval kevadel koolis kaks lõpuklassi ja ka mina oleksin juba kooli lõpetanud.
Ühel päeval andis internaadi komandant mulle üle kutse ilmuda 22. septembril Tartu sõjakomissariaati. Mõtlesin, et mis siis ikka, küllap tahavad teada saada, milline ma välja näen, sest olin nüüd Tartus arvel.
Määratud päeval kell 9.00 hommikul läksingi sõjakomissariaati kohale. Korjati dokumendid ära ja saadeti röntgenisse. Õhtupoolikul lasti vabaks ja kästi järgmisel päeval tagasi tulla. Siis oli jutt lühike: 28. septembril ilmuda sõjakomissariaati, kruus, lusikas ja kolme päeva toit kaasas, mind võetakse tegevväkke.
Paar ööd olin veel internaadis, aga tundidesse enam ei läinud.
Olin kurb ja mõtlesin, et nii, nagu puudel lehed langevad ja maas teiste omasuguste hulka kaovad, nii lähen ka mina punaväelaste hulka, kaon halli massi.
Salapärane kiri
24. septembril tuli mulle internaati kiri, millel saatja aadress ja nimi puudusid. Arvasin siiski ära, kes selle kirjutas. Küti Juhani vennatütar Elvi, kes küüditamise ajal perest maha jäi ja end minu kodukülas varjas, oli sattunud pimesoolepõletikuga Jõgeva haiglasse. Kirjas polnud nime, vaid oli antud telefoninumber. Läksin sidesse, tellisin kõne ja helistasin haiglasse. Ütlesin, et lähen mõne päeva pärast sõjaväkke ja talle niipea kirjutada ei saa. Ta lubas küsida mu emalt aadressi, kui ükskord sõjaväes kohal olen, kuhu pikemaks ajaks jään. Elvi saatus oli ettearvamatu, paljud noored, kes küüditamisest maha jäid või hiljem Siberist ise tagasi tulid, viidi uuesti sinna.
Ettevalmistused pikemaks eemalolekuks
Kodus võtsin oma päevikud, keerasin rulli, torkasin kõrgesse purki, sulgesin selle ja valasin kaane kuusevaiguga üle. Purgi matsin keldrisse trepi alla, sügavale savi sisse.
Jätsin mõttes oma päevikutega nägemiseni, kui ma just Koreas lahinguväljale ei jää. Just sinna oli oht sattuda, sest venelastel ei edenenud seal kuigi hästi.
Käisin ära ka Voldis teemeistri juures ja sain kätte augustikuu palga.
Mõtlesin sellelegi, et on ikka rumal lugu, kui minu kroonus oleku ajal tuleb Nõukogude Liidul sõda lääneriikidega ja ma õigel ajal üle joosta ei saa. Siis võib juhtuda, et inglased lasevad mind venelase pähe maha.
Pühapäeva, 28. septembri varahommikul võtsin seljakoti ja hakkasin astuma. Kaasa oli pakitud kruus, lusikas ja kolme päeva toit — nagu kästud.
Ilm oli lauspilves, sadas peenikest tihedat vihma. Polnud mul sõprugi, kellega jumalaga jätta: kes oli juba armees, kes istus kinni. Elvi oli haiglas, teda polnud õnneks seni veel kinni võetud. Vaatasin veel tagasi pimedusse kaduvatele hoonetele, kus oli seni minu kodu, jätsin jumalaga emaga, kes mind nuttes tükk maad saatis.
Emast oli väga kahju, tal tuli viimane lähedane inimene teadmatusse saata. Ta polnud ju unustanud seda novembriööd 1944. aastal, kui viidi kodunt tema mees.
Kui sõjakomissariaadi juurde jõudsin, käis seal kaklus. Jalgrattakettidega peksti kedagi, kes nüüd sõjaväkke läheb, aga kellelegi võlgu jäi.
Ärasõitu lükati aga edasi ja ööbida tuli komissariaadi ruumis, seljakott pea all. Lamasin enamiku aega ärkvel, uni ei tahtnud kuidagi tulla. Hommikul sätiti meid rivisse, see ei edenenud kuigi hästi. Mina olin koolis sõjalise õpetuse tunnis riviõppust saanud, kuid enamik maapoisse olid nagu lambad sillal.
Vahepeal tuli Lõuna-Eestist kutsealuseid juurde. Keskpäeval käsutati meid uuesti neljakaupa kolonni ja hakkasime astuma raudteejaama poole. Kolonnis ja kõrval oli ka saatjaid, kellel sõbrad, kellel pruut või vanemad. Mind ei olnud siin keegi saatmas ja ega mulle polnudki seda nuttu tarvis.
i
PAUL TOOTS
